20. peatükk

Hool ja armastus kõigi meie Isa laste vastu

„Usun, et kui kõik inimesed teaksid ja mõistaksid, kes nad on, ning oleksid teadlikud oma jumalikust päritolust, … oleksid nad üksteise vastu lahked ja tunneksid hingesugulust, mis muudaks kogu nende elu ja tooks rahu maa peale.”

Joseph Fielding Smithi elust

Joseph Fielding Smith noorem ja John J. Stewart on öelnud: „Tõelist Joseph Fielding Smithi võis kõige selgemini näha kokkupuutes elu sügavmõtteliste pisiasjadega.” Nad tõid nende pisiasjade kohta kolm näidet:

„Ühel kiriku konverentsil oli üks 12-aastane poisike esmakordsest viibimisest Mormooni Tabernaaklis Templiväljakul nii elevil, et oli juba varakult kohal, et võtta sisse koht esiridades. … Hetk enne koosoleku algust, kui kõik istekohad olid hõivatud, tuli kohanäitaja ja palus poisil vabastada koht Ameerika Ühendriikide senaatorile, kes oli tulekuga hilja peale jäänud. Poiss tõusis kuulekalt oma kohalt ning jäi seisma vahekäiku – pettunud, kimbatuses, pisarais.” President Joseph Fielding Smith „märkas poissi ja viipas ta enda juurde [poodiumile]. Kui poiss oli talle oma loo ära rääkinud, ütles president: „Kohanäitajal polnud õigust sinuga niiviisi käituda. Aga istu minu kõrvale.” President tõmbas end koomale ja vabastas tema jaoks poole oma istekohast Kiriku apostlite keskel.

„Ühel päeval, kui ta ajas juttu grupi kaheks aastaks Kiriku misjonitele kutsutud noorte meestega, torkas talle silma talupoiss, kes oli määratud Kanada idaossa. „Seal on külm, poeg. Kas sul soe palitu ikka on olemas?” „Ei härra, ei ole,” vastas poiss. Joseph Fielding Smith viis poisi üle tänava asuvasse kaubamajja ja ostis talle sealt kõige soojema palitu, mis saada oli.

Päeval, kui teda konverentsil Kiriku presidendina toetati, tegi üks väike tüdruk pärast koosolekut endale läbi rahvamassi teed ja sirutas presidendile käe. President oli nii liigutatud, et kummardus ja võttis lapse sülle. Ta sai teada, et tüdruku nimi oli Venus Hobbs … ja et ta saab peagi nelja-aastaseks. Oma sünnipäeval sai Venus üllatuskõne: Joseph Fielding Smith ja ta naine laulsid talle telefoni teel sünnipäevalaulu.”¹

Sellised tähelepanuavaldused polnud üksikjuhtumid. Need kuulusid ta elu juurde. President Smith oli „ülimalt õrnatundeline ja osavõtlik mees. Ta aitas abivajajaid, trööstis muserdatuid, andis nõu nõututele, näitas üles ligimesearmastust, mis on „Kristuse puhas armastus”. [Mn 7:47]”²

Joseph Fielding Smithi õpetused

Teades, et Jumal on kõikide inimeste isa, soovime me teisi armastada ja õnnistada.

Usun, et kui kõik inimesed teaksid ja mõistaksid, kes nad on, ning oleksid teadlikud oma jumalikust päritolust ja lõpmatust potentsiaalist, mis kuulub nende pärandi juurde, oleksid nad üksteise vastu lahked ja tunneksid hingesugulust, mis muudaks kogu nende elu ja tooks rahu maa peale.

Usume inimese väärikusse ja jumalikku päritollu. Meie usk põhineb teadmisel, et Jumal on meie Isa, et meie oleme tema lapsed, ning et kõik inimesed on vennad ja õed ühes ja samas igaveses perekonnas.

Tema perekonna liikmetena elasime me koos temaga enne, kui sellele maale alus pandi, ning tema pühitses ja kehtestas päästmisplaani, millega saime võimaluse edasi liikuda ja edasi areneda, mida me ka teha püüame.

Jumal, keda me kummardame, on austatud Isik. Ta on kõigeväeline ja täiuslik, ta on loonud inimese oma näo järgi ja enda sarnaseks, nendesamade iseloomujoonte ja omadustega, mis on tal endal.

Ja nõnda on meie usul inimese väärikusse ja saatusesse oluline osa nii meie õpetustes kui ka selles, kuidas me elame. Meie Issanda õpetuse aluseks on suur ja esimene käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest”, ning teine suur käsk on: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Vt Mt 22:37–39.)

Kuna Jumal on meie Isa, on iseendastmõistetav, et me teda armastame, tahame teda teenida ning olla tema pere väärilised liikmed. Tunneme kohustust teha seda, mida tema tahab, pidada tema käske ning elada kooskõlas tema evangeeliumi käitumisnormidega. See kõik kuulub olulise osana õige jumalateenimise juurde.

Ja kuna kõik inimesed on meie vennad, tahame me neid armastada ja õnnistada ning olla nendega osaduses. Ka see on oluline osa õigest Jumala teenimisest.

Seega koondub kõik, mida Kirikus teeme, jumaliku seaduse ümber, et meil tuleb armastada ja kummardada Jumalat ning teenida kaasinimesi.

Pole ime, et tunneme nii kiriku- ja lihtsalt inimestena sügavat ja lakkamatut muret kõigi Isa laste heaolu pärast. Soovime neile ilmalikku ja vaimset heaolu nagu iseendale. Me palvetame nende eest nagu iseenda eest ja püüame elada nii, et nad meie häid tegusid nähes kiidaksid meie Isa, kes on taevas. [Vt Mt 5:16.]³

„Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”” (Ap 3:6)

Kui me Kirikus üksteist armastame ja toetame, saab meist vägi, kes töötab maailma hüvanguks.

„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” [Jh 14:15]

Nende sõnadega pöördus Õpetaja oma jüngrite poole vaid mõni tund enne oma surma, kui oli kogunenud koos nendega paasapühade söömaajale, et anda neile veel viimased õpetused, enne kui talle said osaks kannatused maailma pattude eest. Veidi aega hiljem sama söömaaja ajal kordas Ta öeldut teiste sõnadega:

„Lapsukesed, ma olen veel üürikese aja teie juures; te hakkate mind otsima. Ja nagu ma juutidele ütlesin: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla! nõnda ma ütlen nüüd ka teile. Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” [Jh 13:33–34] …

Me ei ole lihtsalt sõbrad. Me oleme vennad ja õed, Jumala lapsed, kes on tulnud, nagu ma olen rääkinud, maailmast, et sõlmida lepinguid, järgida tema seadusi ja pidada kinni kõigest, mis on meile inspiratsiooni teel antud. Meil on kästud üksteist armastada. Issand nimetas seda uueks käsusõnaks, ometi on see nagu paljud teised käsud sama vana kui igavik. Pole olnud aega, mil seda käsku poleks olnud ja mil see poleks olnud päästmiseks oluline, ometi on see alati uus. See ei aegu iial, sest see on tõsi.⁴

Mina usun, et meie püha kohus on armastada üksteist, usaldada üksteist, uskuda üksteisesse, et meie kohus on andestada üksteisele vead ja möödalaskmised. Ärgem võimendagem neid ei iseenda ega maailma silmis. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ei tohiks me otsida üksteise tagant vigu, üksteist taga rääkida ega laimata. Olgem truud üksteisele ja oma usu põhimõtetele. Ärgem kadestagem üksteist. Ärgem olgem kadedad, ärgem kandkem üksteise peale viha, ärgem laskem oma südamesse soovi mitte andestada üksteise üleastumisi. Jumala laste süda peab olema valmis andestama igaühele, kes see ka poleks. …

Ärgem pidagem üksteise vastu vimma, olgem andestavad, tundkem üksteise vastu vennalikku ja õelikku armastust. Pidage igaüks meeles omaenda möödalaskmisi ja nõrkusi ning püüdke neid parandada. Me pole veel jõudnud täiuslikkuseni, seda saab meilt selles elus vaevalt loota. Ometi saame me Püha Vaimu kaasabil seista üksmeelsetena üksteise kõlval, silm silma vastas ning jagu saada oma pattudest ja puudustest. Kui me Issanda käske austades sellega hakkama saame, oleme me vägi, kes töötab maailma hüvanguks. Me kummutame kõik halva ja kogu vastuseisu tõele, saame neist jagu ja maailm saab meie läbi õigemeelsemaks. Evangeelium levib üle kogu maa, inimesed tunnevad Siioni rahva mõju, parandavad üha enam pattudest meelt ja on valmis vastu võtma tõde.⁵

Näitame kaasinimeste vastu armastust neid teenides.

Päästja tuli maailma, et õpetada meid üksteist armastama. See suur õppetund jõudis meieni tema suurte kannatuste ja surma kaudu, et meie võiksime elada. Kas siis meiegi ei peaks näitama üles oma armastust kaasinimeste vastu nende teenimisega? …

Teenimisel tuleb silmas pidades teiste huve. Peame ulatama abikäe neile, keda on tabanud ebaõnn, neile, kes pole kuulnud tõde ja elavad vaimupimeduses, neile, kes kannatavad puudust või on masenduses. Kas te ei saa hakkama? Mõelgem luuletaja Will L. Thompsoni sõnadele. … Luuletus algab nõnda:

„Kas ma kedagi täna ka aitasin?
Hädasolijal’ tröösti tõin?
Teda rõõmustasin 
või siis innustasin?
Kui ei, ei end kiita või.” [Hymns, lk 223.]6
                        

Kui ulatame teistele abikäe, näitame neile oma armastust.

Meie missioon kogu maailma ees on kõigi meie Isa laste rahu, lootus ja õnn ning ajalik ja igavene pääsemine. … Kutsun kogu oma veenmisjõuga seda rahvast üles ulatama jätkuvalt sõbrakätt ja õnnistama kõigi meie Isa laste elu kus iganes.⁷

Pidagem inimestest lugu ja armastagem neid sellistena, nagu nad on.

Kui ma olin poisike, oli meil hobune, kelle nimi oli Junie. Ta oli üks arukamaid loomi, keda ma eales olen näinud. Ta tundus olevat oma oskustelt otsekui inimene. Ma ei saanud teda tallis kinni hoida, sest ta oskas nahkrihma, mis latriust kinni hoidis, alati eemaldada. Tavatsesin latriukse külge kinnitatud rihma üle postiotsa tõmmata, tema aga tõstis selle oma nina ja hammastega sealt lihtsalt tagasi ja läks õue peale jalutama.

Õues oli veekraan, millest täideti loomade joogiküna. Junie avas selle hammastega ja jättis vee jooksma. Sain isalt võtta, et ei suuda hobust tallis hoida. Hobune ei jooksnud kunagi ära. Ta pani vaid vee jooksma ja kõndis siis õue peal ringi, jalutas murul või tiirutas aias. Kui kuulsin keset ööd vee sulinat, tõusin üles, sulgesin kraani ja viisin Junie tagasi latrisse.

Isa andis mulle mõista, et hobune tundub minust targem olevat. Ühel päeval otsustas ta, et paneb ise hobuse latrisse nii kindlalt kinni, et enam ta sealt välja ei pääse. Ta võttis rihma, mis tavaliselt silmusena üle posti tõsteti, tõmbas selle ümber posti ja põiktala alt läbi ja ütles: „Noo nii, noor daam, vaatame, kuidas sa nüüd siit välja saad!” Lahkusime isaga tallist ja kõndisime maja poole. Enne kui majani jõudsime, oli Junie meie kõrval. Seejärel läks ta ja keeras vee jälle jooksma.

Tähendasin, et nüüd on siis hobune vist targem kui me mõlemad kokku. Me lihtsalt polnud suutelised Juniet latris kinni hoidma. See aga ei tähendanud, et Junie oleks olnud halb hobune. Seda ta ei olnud. Isal polnud mõtteski teda maha müüa või välja vahetada. Juniel oli palju häid omadusi, mis selle pisivea korvasid.

Hobuse usaldusväärsus ja kindlus kaarikut vedades oli võrdväärne ta vilumusega latrist väljapääsemisel. Ja see oli väga tähtis, kuna mu ema oli litsentseeritud ämmaemand. Kui teda keset ööd orgu sünnitaja juurde kutsuti, tõusin üles, tõin tallist laterna ja rakendasin Junie kaariku ette.

Olin tollal vaid kümne-üheteistkümneaastane ja hobune pidi olema rahulik, kuid samas piisavalt tugev, et mind koos emaga igasuguse ilmaga orus ringi sõidutada. Ühest asjast ei saanud ma aru: miks sünnib enamik lapsi öösel ja suur osa neist veel ka talvel?!

Jäin sageli kaarikusse ema ootama ja siis oli ütlemata tore, kui seltsiliseks oli vana hea Junie. Hobusega kogetust oli mulle hilisemas elus suur kasu: õppisin varases nooruses armastama ja hindama teda sellisena, nagu ta oli. Ta oli imetore hobune, kellel oli vaid paar halba harjumust. Inimesed on paljuski samasugused. Keegi meist ei ole täiuslik, kuid kõik me püüame saada sama täiuslikuks kui meie Taevaisa. Pidagem inimestest lugu ja armastagem neid sellistena, nagu nad on.

Ehk peaksite seda meeles pidama, kui otsustate oma vanemate, õpetajate, koguduse ja vaia juhtide, sõprade või vendade-õdede üle. See õppetund oli mul meeles kogu mu elu: näe inimestes head ka siis, kui püüad aidata neil jagu saada ühest-kahest halvast harjumusest. …

Õppisin varakult teisi armastama, hoidusin nende üle kohut mõistmast, püüdsin alati jagu saada omaenda vigadest.⁸

Kui armastame Issandat kogu südamest ja oma ligimesi nagu iseennast, tähendab see, et elame püha seaduse järgi.

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

See on suur ja esimene käsk.

Aga teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast.

Neis kahes käsus on kogu käsuõpetus ja prohvetid koos!” (Mt 22:37–40)

Teisisõnu, kõik, mis on ilmutatud inimese päästmise kohta aegade algusest peale kuni tänapäevani välja, jääb nende kahe suure seaduse vahele, sisaldub neis ja kuulub nende juurde. Kui armastame Issandat kogu südamest, kogu hingest ja kogu meelest, ning armastame oma ligimesi nagu iseennast, siis ei jää enam muud midagi soovida. Siis oleme kooskõlas kogu püha seadusega. Kui elame kooskõlas nende kahe suure käsuga – ja seda me teeme, kui oleme väärilised elama Jumala juures –, kaovad maa pealt pahelisus, kadedus, auahnus, saamahimu, verevalamine ja muu patt. Siis saabub igavese rahu ja õnne aeg. See aeg saab olema suurepärane! Meile on antud piisavalt põhjust teada, et see aeg on kõige ihaldusväärsem: Jumal seatakse inimestele Isaks ja maksma pannakse täiuslik vendlus.

… Kas saame öelda, et armastame Issandat kogu hingest? Kas saame öelda, et hoolime oma ligimese heaolust sama palju kui iseenda omast?⁹

Armastagem Issandat, sest see on kõige alus. See on esimene käsk. Teine käsk – armasta oma ligimesi nagu iseennast – on esimese sarnane. Kui oleme neid täitnud, oleme täitnud seadust, sest midagi pole jäänud tegemata.¹⁰

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Mõelge sügavmõttelistele pisiasjadele, mida president Joseph Smith tegi teiste heaks (vt „Joseph Fielding Smithi elust”). Mida saame teha, et ka ise sellist osavõtlikkust üles näidata?
Kuidas aitab õpetus, millest kõneldakse 1. osas, näidata inimeste vastu meie ümber osavõtlikkust ja armastust?
Mis teile president Smithi poolt 2. osas välja pakutud nõuandes kõige enam muljet avaldab? Kuidas seletada, et meist saab vägi, kes töötab maailma hüvanguks, kui seda nõuannet järgime?
Mida on Jeesus Kristus teinud, et õpetada meid üksteist armastama? (Vt 3. osa.) Kuidas järgida Tema eeskuju?
Vaadake veel kord üle lugu Smithide hobusest Juniest (vt 4. osa). Miks peaks inimestest lugu pidama ja armastama neid sellistena nagu nad on? Kuidas toimida, et näha teistes head ka siis, kui püüame aidata neil saada jagu halbadest harjumustest?
Millise tähenduse omandab teie jaoks käskude pidamine pühakirjasalmides Mt 22:37–40? (Näidete leidmiseks vt 5. osa.) Miks oleme neid käske pidades kooskõlas kogu püha seadusega?

Samateemalised pühakirjakohad:

Ap 17:28–29; Rm 8:16–17; 1Jh 4:18–21; Mo 2:17; 18:8–10; Mn 7:45–48

Abiks õpetamisel:

Paluge tunnis osalejatel lugeda peatüki alapealkirju ja valida välja osa, mis on nende endi või nende pere jaoks tähendusrikas. Paluge neil uurida president Smithi õpetusi selles osas ja vastavaid küsimusi peatüki lõpus. Seejärel paluge klassi liikmetel teha kokkuvõte sellest, mida nad õppisid.