13. peatükk

Ristimine

„Ristimine on sõnasõnalises tähenduses … siirdumine või üles tõusmine ühest elust teise – patuelust vaimuellu.”

Joseph Fielding Smithi elust

1951. aasta aprillikuu üldkonverentsil kõneles president Joseph Fielding Smith kogemusest, mille ta sai 67 aastat tagasi, kui ta 8-aastaselt ristiti. Ta meenutas, et tal oli oma ristimispäeval tunne, et „seistab puhta ja rikkumatuna Issanda ees”. Aga ta sai ka teadmise, et peab kogu elu pingutama, et selliseks jääda. Ta on meenutanud: „Mul oli väga armas õde – nagu kõik minu teiseki õed –, ta pani mulle südamele, et mul on vaja hoida end maailmast määrdumata. See, mida ta mulle mu ristimispäeval õpetas, on saatnud mind läbi kogu mu elu.”¹

Õe õpetussõnad meeles, manitses president Smith Kiriku liikmeid pidama ristimislepingut, mille nad ristimisel vastu võtsid ja jääma vaimuellu.² Ta kuulutas:

„Pole tähtsamat nõuannet, mida Kiriku liikmele anda, kui et pidagu pärast ristimist käske. Issand lubab meile päästet tingimusel, et me teeme meeleparandust ja oleme ustavad tema seadustele.”³

Joseph Fielding Smithi õpetused

Ristimine vee alla kastmise läbi on nagu sünd, surm ja ülestõusmine.

Ristimine, Evangeeliumi kolmas põhimõte ja esimene talitus, on vajalik, et saada päästetud ja ülendatud Jumala kuningriiki. Esiteks on ristimine abinõu, mille läbi meeleparandaja saab andeks patud. Teiseks on see värav Jumala kuningriiki. Issand ütleb meile seda Jh 3:1–11, kui ta räägib Nikodeemusega. …

Ristimine toimub vee alla kastmise läbi. … Ristimine ei saa toimuda teisiti, kui kogu keha vee alla kastes, järgmistel põhjustel:

1) Ristimine sarnaneb Jeesuse Kristuse ja kõigi teiste ülestõusnute surma, matmise ja ülestõusmisega.

2) Ristimine on ühtlasi sünd ja sarnaneb lapse sünniga siia maailma.

3) Ristimine on sõnasõnalises tähenduses, aga ka ülestõusmise kujundina, siirdumine või üles tõusmine ühest elust teise – patuelust vaimuellu.”

Peatuksin kõigepealt teisel põhjusel: ristimine on ühtlasi sünd ja sarnaneb lapse sünniga siia maailma. … Ms 6:58–60 loeme:

„Seepärast, ma annan sinule käsu õpetada neid asju salatsemata oma lastele ja mitte hoida tagasi, öeldes:

Et üleastumise tõttu tuleb langemine, ja selline langemine toob kaasa surma, ja nõnda, nagu te sündisite maailma vee ja vere ja vaimu kaudu, mille ma olen teinud, ja olete nõnda saanud põrmust elavaks hingeks, just nõnda peate te uuesti sündima taevariiki veest ja Vaimust ning saama puhastatud verega, nimelt minu Ainusündinu verega; et te võiksite saada pühitsetud kõigest patust ning nautida igavese elu sõnu selles maailmas ja igavest elu tulevases maailmas, nimelt surematut hiilgust;

sest vee kaudu te peate kinni käsust, Vaimu kaudu tehakse teid õigeks ja vere kaudu teid pühitsetakse.” …

Igat last, kes tuleb siia maailma, kantakse vees, sünnib vees verest ja vaimust. Seega, kui me sünnime Jumala kuningriiki, peame sündima samamoodi: sündima veest ristimise läbi, olema puhtaks pestud ja pühitsetud Kristuse vere valamise läbi ja õigeks mõistetud Jumala Vaimu läbi, sest ilma Püha Vaimuga ristimiseta pole ristimine täielik. Kas näete sarnasust maailma sündimise ja jumala kuningriiki sündimise vahel? …

Kolmas põhjus: ristimine on sõnasõnalises tähenduses, aga ka ülestõusmise kujundina, siirdumine või üles tõusmine ühest elust teise – patuelust vaimuellu. …

Kõik mehed ja naised … vajavad meeleparandust. … Nad viibivad vaimusurmas. Kuidas nad sealt tagasi saavad? Vette matmise läbi. Nad on surnud, maetakse vette ja tulevad vaimu üles tõustes tagasi vaimsesse ellu. See ongi ristimine.⁴

Ristimistalitus Dnepri jões Ukrainas Kiievi lähedal.

Väikesed lapsed, kes pole jõudnud vastutusikka, ristimist ei vaja, sest nemad on lunastatud Jeesuse Kristuse lepituse läbi.

Tean, et väikesed lapsed, kes pole jõudnud vastutusikka ja sellest tulenevalt pole süüdi patus, on … lunastatud Kristuse vere läbi, ning on pühaduseteotus väita, et neil on vaja ristimist, eitades seeläbi Jumala õiglust ja halastust [vt Mn 8:20–23].⁵

Õpetuse ja Lepingute 29. osas ütleb Issand (s 46–47):

„Aga vaata, ma ütlen teile: Maailma rajamisest peale on väikesed lapsed lunastatud minu Ainusündinu kaudu;

mispärast, nad ei saa teha pattu, sest Saatanale ei ole antud võimu ahvatleda väikesi lapsi enne, kui nad saavad vastutavateks minu ees.”

Kõlab hästi. „Maailma rajamisest peale on väikesed lapsed lunastatud.” Mida Ta sellega mõtleb? See tähendab, et enne kui sellele maale alus pandi, oli lunastusplaan, päästmisplaan, mida peaksime siin surelikus elus järgima, täiesti valmis, ja Jumal, kes teab lõppu algusest peale, oli kandnud hoolt, et väikesed lapsed saaksid lunastatud Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. …

Kui te vaatate imikut ja tema teid ning ta naeratab teile vastu, kas te suudate siis uskuda, et selle pisikese peal lasub patt, mis ei lase tal pääseda Jumala juurde, kui teda peaks kutsutama? …

Mulle meenub misjoniaegadest Inglismaal juhtum ühe ameeriklaste perekonnaga. … Kui [mees] kuulis misjonäre tänaval jutlustamas, kutsus ta nad külla, sest nad olid ameeriklased, tema kaasmaalased. Teda ei huvitanud evangeelium. Teda huvitasid need inimesed, sest nad olid tulnud Ameerika Ühendriikidest. Juhtusin minagi seal samal ajal oma tööd tegema. Ma polnud küll esimene, keda ta jutlustamas kuulis, aga ta kutsus minugi hiljem oma koju. …

Arvasime, et läheme ta koju ja räägime seal pesapallist, ameerika jalgpallist ja muust taolisest ning võrdleme Ameerika Ühendriikide asju, mille vastu ta huvi tundis, Suurbritannia omadega. Seda me tegimegi, ega puudutanud esialgu poole sõnagagi usku. Käisime selles kodus mitmeid kordi. Ta pidas meid päris headeks kaaslasteks, kuna me ei püüdnud talle oma usku peale suruda. Mõne aja pärast hakati aga meile küsimusi esitama – teadsime, et see ükskord tuleb. Ühel õhtul, kui me parasjagu jälle nende kodus istusime, pöördus perenaine minu poole ja ütles: „Vanem Smith, tahaksin teilt midagi küsida. …” Enne veel, kui ta küsida jõudis, puhkes ta nutma. Ma ei mõistnud, milles asi. Nutt kurgus, kogus ta end ja rääkis siis oma loo.

Kui nad Inglismaale jõudsid, tabas neid ränk löök – nad kaotasid lapse. … Nad läksid kirikuõpetaja juurde [kirikusse, kus nad olid harjunud käima] ja soovisid lapsele kristlikku matusetalitust. … Kirikuõpetaja ütles: „Me ei saa seda teha. Laps pole ristitud. See laps on kadunud.” See oli räigelt öeldud, kuid nõnda see naine mulle seda lugu rääkis. Ta oli kaks-kolm aastat oma südant selle pärast valutanud. Ta küsis: „Kas mu laps on siis tõesti kadunud? Kas ma ei näe teda enam kunagi?” Võtsin Mormoni Raamatu ja lugesin talle sealt ette Mormoni sõnad poeg Moronile [vt Mn 8]. Ütlesin: „Su laps pole kadunud. Ükski väikelaps ei kao. Kõik väikelapsed päästetakse surres Jumala kuningriiki.”

… „Ja ma nägin samuti, et kõik lapsed, kes surevad enne vastutusikka jõudmist, päästetakse selestilisse taevariiki.” [ÕL 137:10] Seda ütles Issand prohvet Joseph Smithile ilmutuses ehk siis nägemuses, mille ta sai Kirtlandi templis. Kas ei kõla see hästi? Kas pole see õiglane? Kas pole see õige? … [Väikelaps] ei kanna vastutust algpatu eest, ta ei vastuta ühegi patu eest, ning Jumala halastus nõuab ta endale ja ta lunastatakse.

Aga kuidas on lood teie ja minuga? Siin me oleme, me suudame mõista, ja Issand ütleb: „Kellel sellisel, kel on teadmine, pole ma käskinud meelt parandada?” [ÕL 29:49] Meil on kästud parandada meelt, meil on kästud saada ristitud, meil on kästud lasta oma patud ristimisveega ära uhtuda, sest me suudame mõista ja me oleme kõik teinud pattu. Kuid mind ega teid pole ristitud millegi sellise pärast, mida tegi Aadam. Mind ristiti, et võiksin saada puhtaks sellest, mida ma ise olen teinud, ja et ma võiksin tulla Jumala kuningriiki. Nii on ka teiega.

… Issand on kandnud hoolt nende eest, keda seadus ei puuduta. Väikesed lapsed ei käi meeleparanduse seaduse alla. Kuidas õpetada last meelt parandama? Tal pole millestki meelt parandada.

Issand on määranud, et vastutusiga algab kaheksandast eluaastast. Kui saame 8-aastaseks, peaks meie arusaamine olema piisav, et saada ristitud. Issand kannab hoolt nende eest, kes pole veel nii vanad.⁶

Iga Kirikusse ristitud inimene on sõlminud Issandaga lepingu.

Iga inimene võtab ristimisvette astudes enda kanda lepingu.

„Ja taas, käsuna kirikule ristimise viisi kohta: Kõik need, kes alandavad end Jumala ees ja soovivad saada ristitud ja tulevad murtud südame ja kahetseva vaimuga ning tunnistavad kiriku ees, et nad on tõesti meelt parandanud kõigist oma pattudest, ja soovivad võtta enda peale Jeesuse Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni, ja tõesti näitavad oma tegudega, et nad on saanud osa Kristuse Vaimust pattude andekssaamiseks, võetagu ristimise kaudu tema kirikusse.” (ÕL 20:37)⁷

„Iga sellesse Kirikusse ristitud inimene on sõlminud Issandaga lepingu pidada Tema käske.”

Loen Õpetuse ja Lepingute 59. osast:

„Mispärast, ma annan neile [st Kiriku liikmetele] käsu, öeldes nõnda: Sa pead armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ja Jeesuse Kristuse nimel pead sa teda teenima.

Sa pead armastama oma ligimest nagu iseennast. Sa ei tohi varastada ega rikkuda abielu ega tappa ega teha midagi sellesarnast.

Sa pead tänama Issandat, oma Jumalat, kõigis asjus.” [ÕL 59:5–7]

Iga sellesse Kirikusse ristitud inimene on sõlminud Issandaga lepingu pidada Tema käske ja selle käsuga, mida korratakse käesoleval evangeeliumi ajajärgul, mil meie elame, öeldakse meile, et me peame teenima Issandat kõigest südamest, ja kõigest meelest, ja kogu oma jõust, ja ka Jeesuse Kristuse nimel. Kõike, mida teeme, tuleb teha Jeesuse Kristuse nimel.

Me sõlmisime ristimisvees lepingu, et peame neid käske, et teenime Issandat, et peame seda kõikidest käskudest esimest ja suurimat ning armastame Issandat, oma Jumalat; et peame järgmist suurt käsku ja armastame oma ligimest nagu iseennast, ning tõestame Talle kõigest oma väest, kõigest jõust, kõigest oma südamest, et „ela[me] iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust” [ÕL 84:44], et oleme kuulekad ja alandlikud, usinad Tema teenistuses, nõus kuuletuma, kuulda võtma nende nõu, kes meid juhivad, ning teeme kõike, pilk suunatud üksnes Jumala hiilgusele.

Me ei tohiks neid asju unustada, sest see käsk on meile, Kiriku liikmetele, kohustuslik.⁸

Selleks et evangeeliumi õnnistustest täielikult osa saada, peame jääma pärast ristimist alandlikeks, tegema meeleparandust ja olema kuulekad.

Üks õige kiriku suuri eesmärke on õpetada inimestele, mida nad peavad tegema pärast ristimist, et evangeeliumi õnnistustest täielikult osa saada.⁹

Iga ristutud hing, tõelisel viisil ristitud hing, on alandlik. Ta süda on murtud, ta vaim on kahetsev, ta on sõlminud Jumalaga lepingu, et peab tema käske, ta on hüljanud kõik patud. Kui ta Kirikusse tuleb, kas ta tohib siis veel patustada? Kas ta tohib end lõdvaks lasta? Kas ta tohib endale lubada midagi sellist, millest Issand on käskinud hoiduda? Ei! Tal peab olema sama kahetsev vaim, sama murtud süda nagu enne, nii ka pärast ristimist. ¹⁰

Olen kuulnud, kuidas meie noored ja mõned isegi mitte enam väga noored mehed räägivad ristimisest. Nende sõnul ei mõista nad, miks ei peaks inimest ristima iga kord, kui ta on patustanud, sest ristimine lunastab patud. Kas teie mõistate seda? Niikaua kui inimene teeb pattu ja püsib vaimuelus, on ta elus ning võib meelt parandada ja andeks saada. Ta ei pea saama ristitud, et jõuda tagasi sinna, kus ta juba on.¹¹

Kes viimse aja pühadest ihaldaks kohta telestilises kuningriigis? Kes viimse aja pühadest ihaldaks kohta terrestrilises kuningriigis? Me ei peaks tahtma nendest kuningriikidest kuuldagi! Kirikusse ristitu eesmärgiks ei ole, vähemasti ei peaks olema, elada nii, et ta ei leia endale kohta Jumala selestilises kuningriigis, sest juba ristimine iseenesest avab talle tee sellesse kuningriiki. Ristimisel on kahetine eesmärk: kõigepealt pattude lunastamine, seejärel pääs Jumala kuningriiki – mitte telestilisse kuningriiki, mitte terrestrilisse kuningriiki, vaid selestilisse kuningriiki, kus elab Jumal. Ristimine selleks ongi mõeldud. Püha Vaimu anni andmine käte pealepanemisega on mõeldud just selleks – meie ettevalmistamiseks, et võiksime jätkata kuulekalt oma teed ja pidada Issanda käske, kuni jõuame täiuseni selestilises kuningriigis.¹²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Lugedes president Smithi mälestusi Joseph Fielding Smithi elust kõnelevas alajaotuses, tuletage meelde omaenda ristimistalitust. Kas teie arusaamine ristimisest on sellest ajast saadik muutunud? Kuidas aidata pere liikmetel või sõpradel valmistuda ristimiseks?
Mida te saate ristimise kohta teada president Smithi õpetuste 1. osast? Kuidas aitavad tema õpetused ristimise sümboolsest tähendusest mõista ristimislepingut?
Mida õpetab Taevase Isa armastusest oma laste vastu peatüki 2. osas jutustatud lugu? Mõelge, kellele teie tutvusringkonnast võiks selles loos õpetatust kasu olla.
Mõtisklege selle üle, kuidas te oma ristimislepingut peate (vt 3. osa). Kuidas mõjutab see leping teie suhteid pereliikmete ja inimestega üldse?
Mõtisklege president Smithi avalduse üle 4. osa alguses. Mida oleks vaja inimestele õpetada pärast nende ristimist? Kuidas saame aidata teistel ristimislepingut pidada?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 3:13–17; 2Ne 31:5–13; Mo 18:8–13; 3Ne 11:31–39; ÕL 68:25–27; 4. UA

Abiks õpetamisel:

„Teie õpilased tunnevad end arutelu käigus enesekindlamalt, kui reageerite positiivselt igale siirale kommentaarile. Näiteks võiksite öelda: „Aitäh vastuse eest! See oli väga sügavamõtteline” … või „See on hea näide” või „Aitäh kõige eest, mida te täna ütlesite” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 64).