18. peatükk

Elame iga sõna järgi, mis lähtub Jumala suust

„Kummardamise juures on ülim pidada käske, käia Jumala Poja jalajälgedes, teha ikka seda, millest temal on hea meel.”

Joseph Fielding Smithi elust

„Tahan saada päästetud,” kuulutas president Joseph Fielding Smith, „ja tean, et saan seda üksnes siis, kui olen kuulekas Issanda seadustele ja pean käske, teen seda, mis on õige, käin meie teenäitaja, Jeesuse, kõikide eeskuju ja juhi jalajälgedes.”¹

Lisaks omaenda päästmisele tegi president Smith usinasti tööd, et aidata ka teistel oma päästmise nimel pingutada. Vanem Francis M. Gibbons, kes teenis Esimese Presidentkonna sekretärina, tähendas, et president Smith „pidas oma kohuseks tõsta hoiatushäält, kui rahvas hakkas pühakirjades märgitud rajalt kõrvale kalduma. Ja tal ei tulnud mõttessegi sellest kohustusest lahti öelda, ütelgu teised mida tahes. Sellise avameelsuse tõttu oli ta mõnedes ringkondades ebapopulaarne, mis aga teda mingil kombel ei takistanud. Tema eesmärgiks polnud saada populaarseks või kuulsaks inimeste silmis. Ta nägi ennast tunnimehena vahitornis, kelle kohuseks oli tõsta hoiatushäält neile, kes ise ei märka lähenevat ohtu.”²

President Smith rääkis kord ühest juhtumist, mis andis tunnistust sellest, milline muutus võib toimuda südames, kui võtta kuulda hoiatushäält:

„Mõned aastad tagasi viibisin ühel vaiakonverentsil. Kõnelesin seal Tarkuse Sõnast. … Kui läksin [konverentsi lõppedes] hoone tagaossa, olid peaaegu kõik inimesed juba lahkunud. Vaid üks inimene sirutas mulle käe ja ütles:

„Vend Smith! See oli esimene jutlus Tarkuse Sõnast, mis mulle korda läks!”

Küsisin: „Kas te siis Tarkuse Sõnast rohkem jutlusi pole kuulnud?”

Ta vastas: „Olen, aga see oli esimene, mida ma nautisin.”

Küsisin: „Kuidas nii?”

Tema vastas: „Sest nüüd ma järgin Tarkuse Sõna.””³

Joseph Fielding Smithi õpetused

Jumalal on universumi valitsemiseks seadus ja meie allume sellele seadusele.

Kõik inimesed peaksid leppima sellega, et kuna Kõigeväeline valitseb tervet universumi ühe vääramatu seadusega, peab ka inimene ülim, mille ta on loonud, alluma sellele seadusele. Issand on kuulutanud seda tõde selgelt ja veenvalt Kirikule antud ilmutuses:

„Kõikidele kuningriikidele on antud seadus;

ja kuningriike on palju; sest pole ruumi, kus poleks kuningriiki; ja pole kuningriiki, kus poleks ruumi, olgu suuremas või väiksemas kuningriigis.

Ja igale kuningriigile on antud seadus, ja igal seadusel on ka kindlad piirid ja tingimused.

Kõik olendid, kes ei püsi nendes tingimustes – neid ei mõisteta õigeks.” (ÕL 88:36–39)

See tõde on enesestmõistetav. Seepärast on järeldus üks ja ainus: Jumala kuningriiki valitsetakse seadusega, ja kõik, kes soovivad sinna minna, peavad alluma sellele seadusele. „Vaata, minu koda on korra koda, ütleb Issand Jumal, ja mitte segaduse koda.” (ÕL 132:8)

Issand on andnud inimesele seaduste kogu, mida kutsume Jeesuse Kristuse evangeeliumiks. Inspiratsiooni ja vaimse juhatuse puudumisel võivad inimesed olla nende seaduste ja nende seaduste rakendamise suhtes eriarvamusel, kuid vaevalt saab eitada tõsiasja, et need seadused on olemas ja et kõik, kes tahavad sinna kuningriiki pääseda, peavad neile alluma.⁴

Meil on olemas kõik vajalikud tõed, õpetused, seadused ja nõuded, toimingud ja talitused, et päästa ja ülendada meid selestilise maailma kõrgeimasse taevasse.⁵

Käskude pidamisega väljendame armastust Issanda vastu.

Meie kohuseks Kirikus on kummardada Issandat vaimus ja tões ning seda me püüame teha kogu südamest, väest ja meelest. Jeesus ütles: „Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja ükspäinis teda teenima!” (Mt 4:10)

Usume, et jumalakummardamine on midagi palju enamat kui palvetamine ja jutlustamine ning evangeeliumi järgimine. Kummardamise juures on ülim pidada käske, käia Jumala Poja jalajälgedes, teha ikka seda, millest temal on hea meel. Üks asi on teenida Issandat huultega. Hoopis midagi muud on tema tahet austada ja sellest lugu pidada ning teha seda eeskuju järgi, mille tema on meie ette seadnud. … Mul on rõõm käia tema jälgedes. Suur rõõm on öelda, et olen tänulik igavese elu sõnumi eest, mis ma olen saanud siin maailmas, ja lootuse eest igavesele elule tulevases, kui jään truuks ja ustavaks kuni lõpuni.⁶

„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15)

Kiriku liikme kohta kõlab seadus Päästja sõnastuses selliselt: „Kellel on minu käsusõnad ja kes neid peab, see on, kes mind armastab. …” (Jh 14:21) Päästja on korranud: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15) …

Päästja ei teinud kunagi pattu, ega tundnud süümepiina. Tal ei olnud vaja meelt parandada nagu meil. Kuid mingil mulle arusaamatul viisil võttis ta minu ja teie ülesatumiste koorma enda kanda. … Ta tuli ja ohverdas enda, et tasuda meie kõigi võlad tingimusel, et parandame meelt, tahame tema juurde naasta ja peame tema käske. Mõelge selle peale, kui suudate. Päästja kandis seda koormat mingil meile mõistetamatul viisil. Tean seda, sest tean, mida tema on rääkinud. Ta räägib talle osaks saanud piinadest – need olid nii suured, et ta palus oma Isa, et kui vähegi võimalik, ei peaks ta sellest kibedast karikast jooma ja tagasi kohkuma: „ … ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42) Ta sai Isalt vastuseks: „Sa pead jooma!”

Kuidas saan ma teda mitte armastada? Ei saagi. Kas teie armastate teda? Siis pidage ta käske!⁷

Kui pöördume ära Issanda käskudest, ei saa me oodata Temalt õnnistusi.

Kui pöördume ära käskudest, mis Issand meile juhatuseks on andnud, ei saa me tahta temalt õnnistusi.⁸

Mis mõtet on meil Issandat paluda, kui me ei kavatsegi Tema käskudest kinni pidada? Selline palvetamine on tühipaljas irvitamine ja solvang hiilguse aujärje ees. Kuidas söandame sel juhul meelepärast vastust oodata? „Otsige Jehoovat, kui ta on leitav, hüüdke teda, kui ta on ligidal! Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Jehoova poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks!” Nii ütles Jesaja (Js 55:6–7). Kuid kas Issand pole alati ligidal, kui Teda palume? Ei ole tõesti! Ta on öelnud: „Nad olid aeglased kuulda võtma Issanda, oma Jumala häält; seepärast on Issand, nende Jumal, aeglane kuulda võtma nende palveid, vastama neile nende häda päeval. Oma rahu päeval suhtusid nad mu nõuandesse kergekäeliselt, aga oma häda päeval otsivad nad mind oma vajaduste pärast” [ÕL 101:7–8]. Kui tuleme Tema ligi, tuleb Tema meie ligi ja meid ei hüljata. Aga kui me ei tule Tema ligi, pole meil mingit lubadust, et Ta meile meie mässumeelsuses vastab.⁹

Me ei saa palvetada Issanda poole ja öelda: „Kuula, mida meil on vaja, too meile võit, tee, mida sinult tahame, aga ära palu meil teha seda, mida sina tahad.”¹⁰

Tuleb käia täis-, mitte pooltõe valgel. Mul pole õigust heita kõrvale ühed evangeeliumi põhimõtted ja uskuda teistesse ning tunda seejärel, et mul on õigus kõikidele päästmise ja ülenduse õnnistustele Jumala kuningriigis. Kui tahame ülendust, kui tahame kohta, mille Issand on valmistanud ustavatele ja õiglastele, peame käima täies Jeesuse Kristuse evangeeliumi valguses ja pidama kõiki käske. Me ei saa öelda, et mõned käskudest on tühised ja tähtsusetud ning Issand ei pane tähelegi, kui neid rikume. Meil kästakse elada kõigest, mis lähtub Jehoova suust [vt 5Ms 8:3; ÕL 98:11]. „Aga miks te mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida ma ütlen?” küsib Ta. [Vt Lk 6:46.]¹¹

Vanemad saavad aidata oma lastel „käia täistõe valgel”.

Kui peame Issanda käske, oleme teel täiuslikkusele.

Issand ootab, et usume temasse, võtame vastu tema igikestva evangeeliumi ning elame kooskõlas tema nõuete ja tingimustega. Meie võimuses pole valida endale põhimõtted ja kuuletuda neile, mis meid paeluvad, ning unustada ülejäänud. Meil pole õigust otsustada, et mõned põhimõtted meie sotsiaalkultuurilistes tingimustes enam ei kehti.

Issanda seadused on igavesed. Meil on tema evangeeliumi täius ning me oleme kohustatud uskuma kõiki tema seadusi ja tõdesid ning elama nende järgi. Kellegi jaoks pole midagi tähtsamat kui Issanda käskude pidamine. Ta ootab, et hoiaksime kinni igast õigest põhimõttest, seaksime tema kuningriigi asjad oma elus esikohale, pürgiksime Kristuses püsivana edasi ning teeniksime teda kõigest oma väest, meelest ja jõust. Pühakirjakeeles on lõppsõna kõigest, mida on kuuldud: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!” (Kg 12:13)¹²

Mõtlen sageli ja küllap mõtlete ka teie sellele suurele ja imelisele jutlusele – ülimale, mis teadaolevalt eales on peetud – Mäejutlusele. … Kui me vaid võtaksime neid õpetusi kuulda, võiksime minna tagasi Jumala Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse juurde.

Mõtlen sageli sellele jutlusele, milles on tegelikult kõik kokku võetud:

„Olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” [Mt 5:48]

… Usun, et Issand mõtles just täpselt seda, mida ütles: me peame olema täiuslikud, nõnda nagu on täiuslik meie taevane Isa. See kõik ei tule ühekorraga, vaid mõõdunöör mõõdunööri peale, käsu peale käsk, eeskuju eeskuju peale ja ka siis mitte meie sureliku elu vältel, sest meil tuleb minna koguni hauatagusesse, enne kui jõuame sellise täiuslikkuseni, et oleme samasugused kui Jumal.

Kuid aluse paneme me sellele siin. Siin, sellel prooviajal, õpetatakse meile neid lihtsaid tõdesid Jeesuse Kristuse Evangeeliumist, et meid selleks täiuslikkuseks ette valmistada. Meie kohus on olla täna paremad, kui olime eile, ja homme paremad, kui oleme täna. Miks? Sest me oleme teel. Kui peame Issanda käske, oleme teel täiuslikkuse poole. Täiuslikkusele jõuame üksnes kuulekuse läbi ja kui soovime südamest maailmast üle olla. …

Kui meil on puudusi, kui meil on nõrkusi, siis just nendele peaksime keskenduma, et neist võitu saada, kuni oleme neist üle ja ümber. Kui keegi tunneb, et tal on raske kümnist maksta, siis just seda ta tegema peakski, kuni talle kümnise maksmise mõte selgeks saab. Kui probleemiks on Tarkuse Sõna, siis peaks ta eriti just seda jälgima, kuni õpib seda armastama.¹³

Kui peame käske, siis Issand trööstib ja õnnistab meid ning annab meile jõudu saada meesteks ja naisteks, kes väärivad ülendust.

Selleks et olla [Issandale] meele järele, ei tule meil talle üksnes tänamise ja kiitmisega lugupidamist avaldada, vaid tarvis on vabatahtlikult kuuletuda tema käskudele. Kui seda teete, annab tema oma õnnistused, sest kõik asjad põhinevad just sellel põhimõttel (seadusele kuuletumisel) [vt ÕL 130:20–21].¹⁴

Jumal on andnud meile [käsud], et võiksime tulla Talle lähemale, kasvada üles usus ja olla tugevad. Ta pole andnud meile iial ühtegi käsku, mis poleks mõeldud meile trööstiks ja õnnistuseks. Käske ei anta pelgalt selleks, et olla Issandale meele järele, vaid et meist saaksid paremad mehed ja naised, kes väärivad päästmist ja ülendust Tema kuningriigis.¹⁵

Kui läheme templisse ja tõstame kätt, sõlmime me lepingu, et teenime Issandat, kuuletume tema käskudele ega lase end maailmal määrida. Kui mõistame, mida teeme, kaitseb templiand meid läbi kogu elu. Inimesel, kes templis ei käi, sellist kaitset pole.

Mu isa on öelnud, et katsumuse- ja kiusatusetunnil mõtleb ta nende lubaduste, nende Issanda kojas sõlmitud lepingute peale, ja need kaitsevad teda. … Üks talituste mõte ongi kaitse. Need päästavad meid nüüd ja praegu ning ülendavad tulevases elus, kui neid au sees peame. Ma tean, et see kaitse on olemas, sest ma olen seda tunda saanud nagu tuhanded teised, kes oma kohustusi meeles peavad.¹⁶

Me sõlmime templis lepingu, et „teenime Issandat, kuuletume tema käskudele ega lase end maailmal määrida”.

Issand jagab meile ande. Ta virgutab meie meeli. Ta annab meile teadmisi, mis lahendavad ära kõik raskused ja viivad meid kooskõlla tema käskudega. Ta annab meile teadmisi, mis saavad meile igiomaks ja neid ei võta meilt ükski vägi, kui otsime valgust, tõde ja arusaamist, mis meile on lubatud ja mida saame, kui oleme truud ja ustavad lepingutele ja kohustustele, mis puudutavad Jeesuse Kristuse evangeeliumi.¹⁷

See suur lubadus, mis antakse selle Kiriku liikmetele, kes on valmis järgima seadust ja pidama Issanda käske, kõneleb sellest, et nad mitte ainult ei saa kohta Jumala kuningriigis, vaid et ka Isa ja Poeg on nende juures. Aga ka see pole veel kõik, sest Issand on lubanud, et neile antakse kõik, mis on temal [vt ÕL 84:33–39].¹⁸

Kuuletudes Jeesuse Kristuse Evangeeliumi käskudele ja neist jätkuvalt kinni pidades saame surematuse, hiilguse, igavese elu ning elame Isa Jumala ja tema Poja Jeesuse Kristuse juures, kus neid tõeliselt tundma saame.¹⁹

Kui kõnnime vooruslikel ja pühadel radadel, valab Issand meie peale nii palju õnnistusi, nagu me iial poleks võimalikuks pidanud. Meist saab „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas”, nagu ütles Peetrus. (1Pt 2:9) Jah, me oleme omandrahvas, kuna me pole nagu teised inimesed, kes ei ela nende käitumisreeglite järgi. …

Issanda teenijatena on meie eesmärk käia rajal, mille tema on meie ette seadnud. Me mitte ainult ei püüa teha ja öelda seda, mis valmistaks talle heameelt, vaid me püüame seada oma elu nii, et see sarnaneks tema omaga.

Ta ise seadis meie ette täiusliku eeskuju ja ütles: „Järgi sina mind!” Ta küsis oma jüngritelt, nefilastelt: „ … missugused mehed te peaksite olema?” ning vastas ise: „Tõesti, ma ütlen teile, just nagu mina olen.” (3Ne 27:27)

Me oleme praegu hõivatud maailma tähtsaima tööga. Preesterlus, mis meile on antud, on Issanda enda vägi ja volitus ning ta on lubanud meile, et kui suurendame oma kutseid ja käime valguses, nagu tema on valguses, saame igavesti koos temaga hiilguse ja au tema Isa kuningriigis.

Kuna meid ootab ees selline hiilgav tulevik, kas ei võiks me siis selle nimel teha vähemasti seda, et raputame endalt maha maailma pahed? Kas me ei peaks Jumala kuningriigi asjad elus esikohale seadma? Kas me ei peaks püüdma elada iga sõna järgi, mis lähtub tema suust?²⁰

Tunnistan, et Issand on meie ajal kõnelenud, et tema sõnum on lootuse, rõõmu ja päästmise sõnum, ning ma luban teile, et kui kõnnite taevavalgel, olete ustavad sellele, mis teile usaldatud ja peate käske, tunnete te rahu ja rõõmu käesolevas elus ning saate igavese elu tulevases maailmas.²¹

Pidage kinni käskudest. Kõndige valguses. Pidage vastu lõpuni. Täitke ustavalt lepinguid ja kohustusi ning Issand õnnistab teid rohkem kui oskate unistada.²²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Lugege üle episood, mis on ära toodud Joseph Fielding Smithi elust kõneleva alajaotuse lõpuosas. Miks meie arvamus evangeeliumist muutub, kui püüame käskudest kinni pidada?
Mida õpite 1. osas tsiteeritud pühakirjakohtadest?
Kuidas seondub käskudele kuuletumine armastusega Jeesuse Kristuse vastu? Kuidas näitab see tänulikkust Tema lepitusohvri eest? Kuidas väljendub selles meie sügav austus Tema vastu? (Vt 2. osa.)
Mõtisklege 3. osas toodud õpetuste üle. Miks on kohatu oodata, et Issand meid õnnistab, kui me pole kuulekad?
Mis kasu on meil teadmisest, et ei maksa loota, nagu saaksime täiuslikuks korrapealt ega isegi mitte käesolevas elus? (Vt 4. osa.) Mõelge, mida te võiksite Issanda abiga päev päev järel teha, et püsida teel täiuslikkuse poole.
5. osas loetleb president Smith vähemalt 10 viisi, kuidas Issand meid õnnistab, kui käske peame. Mida olete kogenud, kui olete mõnedest sellistest õnnistustest osa saanud?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 4:4; 2Ne 31:19–20; Om 1:26; ÕL 11:20; 82:8–10; 93:1; 130:20–21; 138:1–4

Abiks õpetamisel:

„Küsige tunnis osalejatelt, mida nad on õppinud peatükki iseseisvalt uurides. Abiks võib olla see, kui võtate mõne tunnis osalejaga nädala jooksul ühendust ja palute tal valmistuda õpitut jagama” (käesolev raamat lk vii).