17. peatükk

Pitseerimisvägi ja templiõnnistused

„Eelija tuli maa peale taastama preesterluse väe täiust … . Sellel preesterlusel on võtmed siduda ja pitseerida maa peal ja taevas kõik talitused ja põhimõtted, mis kuuluvad inimese päästmise juurde.”

Joseph Fielding Smithi elust

1902. aastal käis Joseph Fielding Smith Massachusettsi osariigis, kus ta leidis andmeid Smithide suguvõsa esivanemate kohta. Massachusettsis kohtus ta sugupuu-uurija Sidney Perleyga. Härra Perley ütles talle: „Kui vähegi suudan, tahan üles otsida kõikide inimeste andmed, kes tulid Essexi maakonda enne 1700. aastat.”

President Smith on hiljem meenutanud: „Ütlesin talle: „Härra Perley, te olete võtnud ette väga suure töö.” Ta vastas: „Seda küll, ja ma kardan väga, et ei jõua sellega kunagi lõpule.” „Miks te seda tööd teete?” küsisin. Ta mõtles hetke, tundus olevat pisut nõutu, kuid vastas siis: „Ma ei tea miks, aga ma olen alustanud, ega suuda lõpetada.” Ütlesin: „Võiksin teile öelda, miks te seda teete, ega suuda lõpetada, aga kui ma seda teile ütlen, ei usu te mind ja naerate mu välja.”

„Ma ei tea …” ütles ta. „Kui te ütlete, kuulaksin hea meelega. …” Rääkisin talle Eelija prohvetlikust kuulutusest ja selle lubaduse täitumisest 3. aprillil 1836. aastal, kui prohvet Joseph Smith ja Oliver Cowdery viibisid Kirtlandi templis. Rääkisin paljudes inimestes tärganud huvist sugupuu-uurimise vastu ning kuidas nende süda on pöördunud otsima surnuid, et läheks täide see suur lubadus, mis pidi täituma enne teist tulemist, et maad ei löödaks needusega. Nüüd pöörduvad laste südamed isade poole ja me teeme talitusi surnute heaks, et nad saaksid lunastatud ja neil oleks võimalus tulla Jumala riiki, olgugi surnutena.

Kui ma lõpetasin, hakkas ta naerma ja ütles: „See on väga kena lugu, aga ma ei usu sellesse.” Kuid ometi ta tunnistas, et miski sunnib teda uurimist jätkama ja ta ei suuda lõpetada. Olen kohanud veel paljusid teisi inimesi, kes samuti alustasid, ega suutnud lõpetada, mehi ja naisi, kes pole Kiriku liikmed. Tänaseks on meil tuhandeid mehi ja naisi, kes surnute kohta ülestähendusi otsivad. Nad ei tea, miks nad seda teevad, aga me võime nende kogutud ülestähendused enda kätte saada, minna oma templitesse ja teha tööd oma surnute eest.”¹

President Smith õpetas, et pereajalugu on midagi enamat, kui nimede, kuupäevade ja kohtade otsimine ning lugude kogumine. Selle eesmärgiks on teha templitalitusi, mis liidavad pered kokku igaveseks, pitseerivad kõigi põlvede ustavad inimesed Jumala pere liikmeteks. „Vanemad peavad olema pitseeritud teineteise külge ja lapsed vanemate külge, et saada selestilise kuningriigi õnnistusi,” ütles ta. „Seetõttu sõltub meie pääsemine ja edasiminek meie vääriliste surnute päästmisest, kellega meid tuleb peresidemetega kokku liita. Seda saab teha üksnes meie templites.”² Enne Utahʼ Ogdeni templi pühitsuspalvet ütles ta: „Lubage mul teile meelde tuletada, et Issandale koda pühitsedes pühitseme me tegelikult enda Issanda teenistusse, sõlmides lepingu selle koja kasutamiseks nii, nagu tema seda on kavatsenud.”³

Joseph Fielding Smithi õpetused

Eelija taastas väe, millega pitseerida või siduda maa peal ja taevas.

Malakia, Vana Testamendi viimane prohvet, lõpetas oma ennustuse sõnadega:

„Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav!

Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega!” (Ml 3:23–24)

Tundub ülimalt kohane, et viimane vana aja prohvet lõpetab oma sõnad tulevastele põlvedele mõeldud lubadusega ning ennustab selles lubaduses tulevasest ajast, mil läinud evangeeliumi ajajärgud ühendatakse hilisematega. …

Meil on olemas veel ka selgem Malakia sõnade tõlgendus, mille andis nefilasest prohvet Moroni, kes ilmus Joseph Smithile 21. septembril 1823. Ingel andis need edasi nõnda:

„Vaata, ma ilmutan teile preesterluse prohvet Eelija käe läbi, enne kui tuleb Issanda suur ja kardetav päev.

Ja tema istutab laste südametesse nende isadele antud lubadused ja laste südamed pöörduvad nende isade poole.

Kui nii ei oleks, hävineks tema tulekul kogu maa.” (ÕL 2:1–3)

Moroni teatas Joseph Smithile, et see ennustus on täitumas. See täitus pea kaksteist aastat hiljem, 3. aprillil 1836. Tol päeval ilmus Eelija Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle Kirtlandi templis ning andis neile seal … väe siduda või pitseerida maa peal ja taevas. Selle preesterluse võtmeid hoidis Eelija, kellele Issand oli andnud väe nii loodusjõudude kui ka inimeste üle koos volitusega pitseerida õigemeelsetele ajaks ja igavikuks kõik päästmise täiuse juurde kuuluvad talitused.⁴

Mõned Kiriku liikmed on segaduses, kuna on arvanud, et Eelija tuli surnute ristimise ehk surnute päästmise võtmetega. Eelija võtmed olid sellest suuremad. Need olid pitseerimise võtmed ja need pitseerimise võtmed puudutavad elavaid ja surnuid, kes tahavad meelt parandada.⁵

Eelija tuli maa peale taastama preesterluse väe täiust, andes selle Issandalt volituse saanud surelikele prohvetitele. Sellel preesterlusel on võtmed siduda ja pitseerida maa peal ja taevas kõik talitused ja põhimõtted, mis kuuluvad inimese päästmise juurde, et need võiksid seeläbi hakata kehtima Jumala selestilises kuningriigis. …

Sellest volitusest tulenevalt tehakse templites talitusi nii elavate kui ka surnute eest. See vägi ühendab abikaasad igavikuks, kui nad sõlmivad abielu igavese plaani järgi. Selle volituse kaudu saavad lapsevanemad vanemliku õiguse oma lastele mitte üksnes ajaks, vaid kogu igavikuks, ning pere saab olema Jumala kuningriigis igavene.⁶

Pitseerimisvolituse taastamine päästab maa Jeesuse Kristuse tulekul täielikust hävingust.

Meil on alust arvata, et kui Eelija poleks tulnud, poleks kogu läinud ajastute tööst olnud kasu, sest Issand oli öelnud, et sellises olukorras häviks tema tulekul kogu maa. Seepärast oli tema missioon maailmale erakordselt tähtis. Küsimus pole ainuüksi surnute ristimises, vaid ka vanemate pitseerimises ning laste pitseerimises vanemate külge, et toimuks „täielik ja terviklik ja täiuslik ühendamine ning evangeeliumi ajajärkude ja võtmete ja vägede ja hiilguste ühtesidumine” aegade algusest kuni lõpuni [vt ÕL 128:18]. Kui seda pitseerimise väge poleks maa peal, valitseks päeval, mil Issand tuleb, segadus ja korralagedus, ent seda ei saa muidugi olla, sest Jumala kuningriigis juhitakse ja ohjatakse kõike täiusliku seadusega.⁷

Miks maa hävineks? Aga sellepärast, et kui puuduks isade ja laste vaheline ühenduslüli – töö surnute eest – lükataks meid tagasi; kogu Jumala töö läheks nurja ja häviks. Sellist olukorda ei saa muidugi olla.⁸

Selle [pitseerimis]volituse taastamine on haputaigen, mis päästab maa Jeesuse Kristuse tulekul täielikust hävingust. Kui see tõde meil kindlalt ja selgelt meeles püsib, pole raske mõista, et kui Kristus peaks tulema ja pitseerimise väge ei oleks, valitseks siin vaid segadus ja kaos.⁹

Et päästmiseks valmis olla, peame saama pitseerimise väe kaudu templitalitused.

Issand [on] andnud meile võimalusi ja õnnistusi ning võimaldanud sõlmida lepinguid, võttes vastu meie päästmise juurde kuuluvad talitused lisaks sellele, mida kuulutatakse maailmas, lisaks sellistele põhimõtetele nagu usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse, meeleparandus patust, ristimine pattude andekssaamiseks ja käte pealepanemine Püha Vaimu anni saamiseks, ning neid põhimõtteid ja lepinguid ei saa mujal kui Jumala templis.¹⁰

Templitöö ja päästmisplaan on omavahel nii läbi põimunud, et üks ei eksisteeri teiseta. Teisisõnu, seal, kus pole templitalitusi, seal ei saa olla ka päästmist.¹¹

Neid viimse aja pühasid on tuhandeid, kes … käivad koosolekutel, maksavad kümnist ja täidavad Kirikus tavapäraseid kohustusi, kuid ei näi tundvat ega mõistvat, kui tähtis on saada Issanda templis ülenduseni viivaid õnnistusi. See on kummaline. Inimesed näivad olevat rahul pelgalt olelemisega, kasutamata neile antud võimalusi ja sõlmimata vajalikke lepinguid, mis viivad nad poegade ja tütardena tagasi Jumala juurde.¹²

Kui tahate täit päästmist ehk ülendust Jumala kuningriigis, … tuleb teil minna Issanda templisse ja saada need pühad talitused, mis kuuluvad sinna kotta, ning mida ei või saada kusagil mujal. Ükski abielumees ei saa igaviku, ülenduse täiust üksi; ükski abielunaine ei saa seda õnnistust üksi; vaid kui mees ja naine saavad Issanda templis pitseeriva väe, lähevad nad koos edasi ülendusse, nende areng jätkub ja nad saavad sellisteks nagu Issand. Selline on inimeste saatus, saatus, millist Issand soovib oma lastele.¹³

NB! President Smithi sõnad lootusest ja lubadusest ustavatele inimestele, kel polnud õnne saada kõiki templitalitusi oma eluajal, on kirjas käesoleva raamatu 18. peatükis.

Tänu pitseerimise väele saame teha päästvaid talitusi nende eest, kes surid neid saamata.

Kes on need isad, kellest kõneles Malakia, ja kes on need lapsed? Isad on meie surnud esivanemad, kes surid võimaluseta evangeelium vastu võtta, kuid kes said lubaduse, et tuleb aeg, mil neile see võimalus antakse. Lapsed on need, kes elavad praegu, kes otsivad sugupuuga seotud andmeid ja teevad templis asenduslikke talitusi.¹⁴

Pereajalootööst saavad võtta osa kõik pere liikmed.

Eelija tuli pitseerimise võtmetega ja meile anti vägi, millega jõuda surnuteni. See pitseerimise vägi hõlmab neid, kes on surnud, kes tahavad parandada meelt ja võtta vastu evangeeliumi, neid, kes surid ilma seda tundmata, just nagu see jõuab elavateni, kes parandavad meelt.¹⁵

Issand on määranud, et kõik ta vaimulapsed, iga hing, kes on elanud või elab maa peal, saab ausa ja õiglase võimaluse uskuda ja kuuletuda tema igikestva evangeeliumi seadustele. Need, kes võtavad evangeeliumi vastu ja elavad selle seaduste järgi, ristimine ja selestiline abielu kaasa arvatud, pärivad igavese elu.

On ilmselge, et senini on vaid väike osa inimkonnast kuulnud ilmutatud tõe sõna ühe tõelise Issanda teenija häälega. Issanda tarkuse ja õigluse järgi peaksid kuulma seda kõik. Peetrus ütles:

„Selleks on surnuile kuulutatud evangeelium, et kohus nende üle oleks mõistetud nagu inimeste üle lihas ja nad elaksid nagu Jumal vaimus.” (1Pt 4:6)

Need, kel ei olnud võimalust kuulda päästmise sõnumit selles elus, kuid oleksid selle kogu südamest vastu võtnud, kui neile oleks see võimalus antud, nemad on need, kes võtavad selle vastu vaimumaailmas; nemad on need, kelle heaks teeme talitusi templis; nemad on need, kes pärivad sel moel koos meiega päästmise ja igavese elu.¹⁶

Isade südamete pöördumisel laste ja laste südamete pöördumisel isade poole on surnute jaoks päästev vägi, sest lapsed saavad teha isade heaks asendustööd, ning see on kõigiti mõistlik ja järjekindel. Olen kuulnud selle töö vastaste suust, et üks inimene ei saa olla teise asemikuks. Neile, kes seda ütlevad, on jäänud märkamata tõsiasi, et kogu päästmistöö on asendustöö, kus Jeesus lunastab meid lepitajana surmast, mille eest me pole vastutavad, ja lunastab meid ka vastutusest meie enda pattude eest, kui teeme meeleparandust ja võtame vastu evangeeliumi. Tema tegu on tohutu ja ilmotsatu ning sellesama põhimõtte järgi on ta delegeerinud oma Kiriku liikmetele volituse tegutseda surnute eest, kes ei saa päästvaid talitusi iseenda eest teha.¹⁷

Mul on vahel tunne, et me suhtume surnute päästmise töösse teinekord üpriski kitsarinnaliselt. Pole õige mõelda inimestele, kelle heaks me Issanda templis tööd teeme kui surnutele. Peaksime mõtlema neile kui elavatele ja elavat asemikku võtma kui nende esindajat õnnistuste saamisel, mida nad oleks võinud saada ja saanudki selles elus, kui nad elanuksid evangeeliumi ajajärgul. Igat surnut, kelle eest tehakse templis tööd, peetakse talituse andmisel elavaks.¹⁸

Õpetus surnute päästmisest on üks ülevamaid õpetusi, mis iial inimesele ilmutatud. See on viis, kuidas pakkuda evangeeliumi kõikidele inimestele. Sellega pannakse paika tõsiasi, et Jumal ei tee vahet isikute vahel [vt Ap 10:34], et iga hing on Tema silmis hindamatu, ning et kõikide inimeste üle mõistetakse tegelikult ja tõepoolest kohut nende tegude järgi.

Tänan Issandat, et Ta on taastanud meile tänapäeval oma igikestva evangeeliumi. Tänan Teda pitseerimise väe eest, mis tagastati maa peale prohvet Eelija kaudu. Tänan teda igavese perekonna eest, võimaluse eest saada ise pitseeritud tema pühades templites ning et ta on võimaldanud anda neid pitseerimise õnnistusi ka meie esivanematele, kes surid evangeeliumist teadmata.¹⁹

Pereajalootöö ja templitöö surnute eest on armastusetöö.

Paljud head ja alandlikud hinged on loobunud elumugavustest ja ajuti eluks hädapärasestki, et koguda andmeid ja teha tööd oma surnute eest, et viia neile päästmise andi. Need armastusest ajendatud tööd ei jookse liiva, sest kõik, kes on teinud tööd selle õilsa aate nimel, leiavad oma aarde ja varalaeka Jumala selestilises kuningriigis. Suur saab olema nende tasu, jah, koguni nõnda suur, et surelikel raske mõista.²⁰

Pole teist nii isetut evangeeliumiga seotud tööd kui töö Issanda kojas meie surnute eest. Need, kes seda tööd teevad, ei oota maiseid hüvesid ega tasu. See töö on armastusetöö. See tuleb südamest, kui päästvate talitustega ustavalt ja järjepidevalt vaeva näha. Selle töö eest ei saa materiaalset tasu, kuid suur saab olema rõõm, kui oleme taevas koos hingedega, kellel oleme aidanud pääsemiseni jõuda. See töö avardab inimese hinge, aitab näha kaasinimese hüveolu laiemast vaatenurgast ning külvab südamesse armastust kõigi meie Taevase Isa laste vastu. Pole tööd, mis õpetaks inimest armastama oma ligimest nagu iseennast paremini kui töö, mida tehakse templis surnute heaks. Nõnda armastas Jeesus maailma, et ta oli valmis tooma patu eest ohvriks iseenda, et maailm võiks saada päästetud. Ka meil on see eriline võimalus, väike küll, aga siiski, näidata oma suurt armastust Tema ja oma kaasinimeste vastu, aidata neil saada evangeeliumi õnnistused, mida nad ilma meie abita ei saaks.²¹

Pereajalootöö ja templitööga seome oma sugupuu põlv põlve järel kokku.

Õpetus surnute päästmisest ja templitööst pakub meile võrratuid väljavaateid peresuhete jätkusuutlikkusele. Me õpime, et peresidemed ei pea katkema, et abikaasadel on igavesti õigus teineteisele ja oma lastele kuni viimase põlveni välja. Kuid selleks, et neid erilisi võimalusi saada, tuleb saada Jumala templis pitseerimise talitused. Kõik inimeste sõlmitud lepingud, sidemed, kohustused ja kokkulepped jõuavad ükskord lõpule, Issanda kojas sõlmitud kohustused ja kokkulepped kestavad ustaval pidamisel igavesti [vt ÕL 132:7]. See õpetus annab meile selgema käsituse Issanda eesmärkidest seoses oma lastega. See näitab, kui külluslikku ja piiritut halastust ja armastust tunneb ta nende vastu, kes talle kuuletuvad, jah, koguni tõrksate vastu, sest oma headuses annab ta suuri õnnistusi isegi neile.²²

Jeesuse Kristuse evangeeliumis õpetatakse, et mis puutub selestilisse ülendusse, on perekonna organisatsioon täielik, organisatsioon, kus ühe põlvkonna isa, ema ja lapsed on ühendatud järgmise põlvkonna isa, ema ja lastega, laienedes ja levides nõnda aegade lõpuni välja.²³

Preesterluse pitseerimise vägi „ühendab abikaasad igavikuks, kui nad sõlmivad abielu igavese plaani järgi”.

Põlvkonnad peavad saama ühte liidetud, omavahel ühendatud Aadama päevist aegade lõpuni. Pered liidetakse, ühendatakse üksteisega, vanemad lastega, lapsed vanematega, üks põlvkond teisega, kuni oleme saanud üheks suureks perekonnaks isa Aadamaga eesotsas, kuhu Issand ta asetas. Me ei saa päästetud ega ülendatud Jumala kuningriigis, kui meie südames puudub soov seda tööd oma surnute eest teha, teha seda nii hästi, kui suudame. See on oivaline õpetus, üks suurtest tõe põhimõtetest, mis ilmutati prohvet Joseph Smithi kaudu. Peaksime kasutama ära oma võimalused ning tõestama, et oleme Issanda silmis väärilised ja heaks kiidetud, et võiksime ülendatud saada ning rõõmustada Jumala kuningriigis koos oma sugulaste ja sõpradega sel maailma pattudest vabade ja laitmatult puhaste Esmasündinu Kiriku pühade suurel taasühinemisel ja kokkutulekul.

Ma palun, et Issand meid õnnistaks ja laseks meil tunda südames soovi suurendada oma kutset ja teenida Teda ustavalt kõigis neis asjades.²⁴

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Lugege Joseph Fielding Smithi elust kõnelevast alajaotusest, mida ütleb president Smith templi pühitsemise tegeliku tähenduse kohta. Mida saame teha, et seda järgida?
Kuidas on 1. osas õpetatu seotud meie püüdlustega aidata oma surnud esivanemaid? Kuidas seonduvad need õpetused meie ja elavate pereliikmete vaheliste suhetega?
Otsige 2. osast, kuidas president Smith selgitab, miks päästab pitseerimise vägi maa Jeesuse Kristuse tulekul täielikust hävingust. Milline koht on selle õpetuse järgi päästmisplaanis peredel?
Mil moel on templitöö ja päästmisplaan omavahel läbi põimunud? (Vt 3. osa.) Millist mõju avaldab see põhimõte teie arusaamale templitööst?
President Smith ütles, et kui me surnute heaks templitööd teeme, peaksime me mõtlema, et nad on elusad inimesed (vt 4. osa). Mida see teie jaoks tähendab? Millist mõju võiks see mõte avaldada teie teenimisele templis?
Leidke 5. osast üles õnnistused, mis tulevad president Smithi sõnul neile, kes teevad pereajalootööd. Kas need asjad peavad paika? Mil moel?
Uurige 6. osa ja kujutage ette rõõmu, mida te suurel taasühinemisel esivanematega tunnete. Mõelge, mida saate teha, et ennast ja oma perekonda selleks eriliseks võimaluseks ette valmistada.

Samateemalised pühakirjakohad:

1Kr 15:29; ÕL 95:8; 97:15–16; 128:16–19

Abiks õpetamisel:

„Kui keegi esitab küsimuse, kaaluge võimalust lasta teistel sellele vastata, selle asemel et vastata sellele ise. Võiksite näiteks öelda: „See on huvitav küsimus. Mida ülejäänud arvavad?” või „Kas keegi oskab sellele küsimusele vastata?” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 64).