Magus ausus
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Colorado osariigis.
„Me palume Jumalat, ‥ et teie teeksite head” (2Kr 13:7).
„Mul on vaja, et sa vaataksid oma venna järele,” ütles ema. „Me läheme isaga aitama kedagi, kes on haige.”
Meie väikese kodu põrandat pühkides vaatasin oma ema poole ning noogutasin. Ema oli Abiühingu juhataja ja ta käis tihti meie koguduse õdesid külastamas.
Ema ütles: „Aitäh, Arlyn” ja andis mu pealaele musi. „John magab. Ja laual kerkib saiatainas. Palun ära seda puuduta.”
Ma vaatasin ukseavast, kuidas nad isaga vaguniga mööda meie tolmust teed ära sõitsid. Olin uhke, et ema mind usaldas.
Kööki pühkides jäin seisma, et saiatainast vaadata. Ma ei jõudnud ära oodata, et ema selle täna õhtul küpsema paneks. Tavaliselt sõime värsket saia koduse moosiga. Kuid moos oli kolm kuud tagasi otsa saanud.
Moos! See mõte tekitas magusaisu. Silmitsesin kõrgel riiulil olevat suhkrutoosi. Teadsin, et ema hoidis seda moosi tegemiseks.
Kuid mida rohkem suhkrule mõtlesin, seda näljasemana end tundsin. Lõpuks tõmbasin tooli riiulite juurde ja sirutasin käe üles. Mu sõrmed ulatasid vaevu suhkrutoosini. Tõmbasin seda riiuli servale lähemale. …
Ja seejärel libises toos riiulilt alla! Proovisin seda kinni püüda, kuid see kukkus valju mütsuga täpselt saiataina keskele. Suhkur kukkus igale poole tainale, lauale ning põrandale.
„Oo, ei!” hüüdsin. See äratas üles mu väikevenna. Ta hakkas nutma. Ma tahtsin ka nutta. Mida ema selle segaduse kohta ütleb?
Kui olin Johni maha rahustanud, andsin endast parima, et suhkur ära koristada. Võtsin toosi tainast välja ja pesin ära. Pühkisin suhkru laualt ja põrandalt. Kuid ma ei saanud teha midagi, et suhkrut tainast välja saada.
Mõtlesin toosi riiulile tagasi paneku peale. Ehk ema ei märkagi, et see on tühi. Kuid ma teadsin, et see ei ole õige. Seega asetasin toosi lauale ja ootasin ema ning isa kojutulekut.
Kui nad tulid, märkas ema kohe suhkrutoosi.
Hingasin sügavalt. „Ma tahtsin suhkrut maitsta. Kuid pillasin toosi riiulilt maha. Proovisin seda ära koristada, aga ei saanud seda tainast välja.” Ütlesin seda kiiresti samal ajal põrandale vaadates.
Ema oli minuti vait.
„Mul on väga kahju,” sosistasin.
Ema ohkas. Ta ütles: „No eks täna õhtul on siis sai eriti magus.” Ma vaatasin ta poole. Ta naeratas mulle. „Aitäh, et tunnistasid üles, mis juhtus.”
Õhtul magusat saia süües rääkisime ema ja isaga aususest.
Isa ütles: „Me kõik teeme elus palju vigu. Aga kui oleme ausad ja proovime meelt parandada, siis Taevane Isa ja Jeesus on õnnelikud. Meid alati õnnistatakse aus olemise eest, isegi kui see on alguses raske.”
Olin suhkru mahapillamise pärast ikka kurb. Teadsin, et minu vea tõttu saame see aasta tõenäoliselt vähem moosi. Kuid mul oli hea meel, et olin rääkinud tõtt. See oli magus tunne, mida ükski suhkrukogus poleks saanud anda. ●