Usuportreed
Bob ja Lori Thurston
Teenisid Kambodža Phnom Penhi misjonil
„Kui saime teada, et meid on kutsutud teenima Kambodža Phnom Penhi misjonil, siis nutsime. Olime väga põnevil!” ütles Vend Bob Thurston. „Me ei oleks ise Kambodžat valinud, aga milline kingitus! Milline õnnistus!” lausus Õde Thurston.
Thurstonid tunnevad Kambodža inimestega erilist sidet. Õde Thurston ütles: „Me armastame neid ja oleme tundnud nende vastuarmastust.” „Kambodžalased on näidanud meie suhtes üles suurt lahkust.”
Kõikidest oma misjonikohustustest hindavad Thurstonid kõige rohkem võimalust külastada liikmeid nende kodudes.
Õde Thurston mäletab, kuidas ta vaatas neid, keda ta Kambodžas teenis, ja mõtles: „Ma ei jõua ära oodata, kuni näen sind järgmises elus, siis saan sulle väljendada kõiki neid tundeid, mis mul sinu suhtes on, ja seda armastust, mis mul on.”
Oma esimesel ühisel misjonil õppisid Bob ja Lori Thurston, et tähendusrikas teenimine saab toimuda ka hoolimata keelebarjäärist ja kultuurierinevustest, sest me kõik oleme Jumala lapsed.
Leslie Nilsson, fotograaf
Bob:
Enne kui me Loriga abiellusime, rääkisime pensionipõlves misjonil teenimisest. Olime mõlemad varasemalt misjonil teeninud. Lori teenis Kobes Jaapanis ning mina Brisbane’is Austraalias. Kui me lõpuks jõudsime pensioniikka, siis ütlesime oma lastele, et soovime teenida mitmel misjonil.
Meie õnneks saime noorelt pensionile jääda. Kui kuulsime, et osal vanematel misjonäridel ei õnnestu teenida tervise ja teiste probleemide tõttu kohtades, nagu kolmanda maailma riigid, siis mõtlesime: „Me pole isegi mitte 60-aastased. Me oleme terved, seega kasutage meid!”
Jäin pensionile kaks päeva pärast oma 56. sünnipäeva. Me tegelikult saime oma misjonikutse, kui olin veel tööl. Kui avasime kutse ja saime teada, et meid on kutsutud teenima Kambodža Phnom Penhi misjonil, siis nutsime. Olime väga põnevil!
Lori:
Kambodža ei olnud tegelikult meie silmapiiril. Me mõtlesime, et läheksime näiteks Aafrikasse. Seejärel küsisime endilt: „Okei, millised seiklused meid ees ootavad?” Me ei oleks ise Kambodžat valinud, aga milline kingitus! Milline õnnistus! Issand on meist targem. Ta saatis meid sinna, kus meil oli vaja olla.
Me teenisime humanitaarabi misjonil. Me töötasime VAP heategevusprojektide kallal, täitsime aruandeid ja taotlesime uusi projekte. Samuti kontrollisime eelnevaid projekte, nagu näiteks kaks aastat tagasi puuritud kaevud. Samuti teenisime teistel viisidel.
Käisime vaia ja ringkonna konverentsidel, et aidata koolitada juhte ning misjonäre, kontrollisime misjonäride kortereid ning külastasime liikmeid nende kodudes. Tegime palju erinevaid asju, et aidata sealsel misjonil ladusalt toimida.
Meie misjonil ei olnud kahte ühesugust päeva. Mõnel päeval olime metsikus looduses, põlvini vees või mudas. Teistel päevadel olime misjonikontoris. Koos suhtekorralduse misjonäridega külastasime kultuste ja religioonide ministeeriumit. Kambodžas ei oma termin „kultus” halba tähendust. Ametlik usund on budism – kõik teised on kultused. Me külastasime ministeeriumit, et teha selgeks, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on hea organisatsioon ning neid võib usaldada.
Lõime nendega head suhted ning nad olid varmad abi paluma. Nad näiteks helistasid ja ütlesid: „Toimus üleujutus ja meil on vaja toitu 200 perekonnale, kes ei pääse koju.” Nad teadsid, et nad võivad Kirikule loota, et asjad jõuaksid kiiresti sinna, kuhu vaja, ning täiendaksid seda, mida neil polnud.
Mida me Kambodžas kogesime? Kõike võimalikku! Tõenäoliselt kogesime kõike! Oleme istunud kõige alandlikumatel põrandatel, mis tavaliselt on mullast või bambusest, kõige alandlikumates kodudes. Samuti oleme käinud valitsusametnike kuninglikes kodudes. Bob teenis mõnda aega isegi koguduse juhatuses.
Bob:
Misjoni juhataja helistas mulle ja ütles: „Hei, ma soovin, et sa oleksid ühes koguduses teine nõuandja.” Poolteist aastat hiljem olin Hiina Hongkongi templi pitseerimisruumis koguduse juhatajaga, kellega koos teenisin. Ta oli saamas oma templiandi! Tema ja ta perekond olid säästnud raha ja proovinud minna templisse seitse korda, kuid oli juhtunud õnnetus või keegi oli jäänud haigeks. Midagi juhtus alati. Pärast seitset aastat olid nad säästnud vaid 40 dollarit.
Meie misjoni jooksul olime kolmel korral võimelised aitama Kambodža viimse aja pühadel templisse minna. Viisime mitu koguduse juhatajat, kes olid läbi viinud templisoovituse intervjuusid, kuid polnud ise kunagi templis käinud. Kambodžas oli see nii, et vanemad misjonärid aitasid neid perekondi nende teel templisse. Neil oli vaja kedagi nendega kaasa, sest nad ei olnud kunagi varem lennukiga lennanud. Paljud polnud isegi bussiga sõitnud! Ja nüüd oli neil vaja lennata Hongkongi ja leida seal tee templisse. Nende jaoks oli keeruline seda üksi teha. Me oleme tänulikud templiskäijate abistamise fondile, mis aitas nende eest hoolitseda.
Lori:
Kambodžas Kiriku liikmeks olemine võib olla väljakutse. Kambodžas pole riigina hingamispäeva järgimise kommet. Kõik, kes tulevad Kirikusse, peavad seal olemiseks tegema ohverdusi.
Lisaks on Kambodžas kuus protsenti muslimeid ja kaks protsenti kristlasi, kõik ülejäänud on budistid. Budistlikust elustiilist kristlikule elustiilile üleminek on väga keeruline. Paljud kaotavad töö ning tihti põlgavad naabrid nad ära.
Ka kümnis on raske. Budistidest mungad käivad iga kuu ringi ja küsivad riisi või raha ning inimesed on sellega harjunud. Kuid vaadata oma palganumbrit ja võtta sealt osa kümniseks on raske.
Paljude elus on olnud tõelist traumat. Kommunistliku Khmer Rouge režiimi tõttu, mis valitses Kambodžas 1970ndate lõpus, on kõikidel üle 40-aastastel rääkida oma isiklik õuduslugu. Ma ei kohtunud kellegagi, keda see ei oleks mõjutanud. Kõikidel oli pereliikmeid, kes mõrvati. Ma ei suutnud uskuda, et kuigi nad olid läbi elanud nii palju, on nad nii vastupidavad, nii valmis proovima. Kuid vaatamata vastupidavusele kannatavad neist paljud madala enesehinnangu pärast. Paljude arvates ei ole nad tähtsad ega väärt midagi.
Oli imeline näha, kuidas Jeesuse Kristuse evangeelium aitas neil õitseda. Kui nad said teada, et nad mitte ainult ei ole imelised, vaid ka Jumala lapsed, siis nad ütlesid: „Sa teed nalja? Nüüd saan anda oma panuse.”
Kirik hakkab kindlasti Kambodžas kasvama. Suurepärased inimesed on leidnud tee Kirikusse. Sealsed pühad on teerajajad ja need, kes võtavad evangeeliumi vastu, saavad õnnistusi väga mitmel viisil, sest nad õpivad Päästjat tundma. See on tõesti imeline.
Meil on palju liikmeid ja palju tugevaid kogudusi koha lähedal, mida nimetatakse „Prügi mäeks”, mis on avalik prügimägi, kus inimesed elavad. Inimesed seal on noppijad ning kogujad. Nad saavad raha prügimäelt leitava plastiku ja alumiiniumi taaskasutusse viimise eest. Nad elavad imeväikestes majades, kus oleme kümneid kordi käinud.
Bob:
Ühel päeval kuulsime valjut muusikat ja märkasime, et püstitatakse telki. Kambodžas tähendab see, et keegi abiellub või keegi on surnud.
Lori:
Saime teada, et viie või kuue lapse ema oli just surnud. Tal ei olnud abikaasat. Lapsed ärkasid ja said aru, et nende ema oli surnud.
Üks tütardest nuttis. Tõlgi abil ta ütles: „Olen vanim. Mul on kõik need õed-vennad. Ma ei tea, mida ma tegema hakkan.”
Võtsin ta sülle. Kuidas oleksin saanud seda mitte teha? See tüdruk kaotas just oma ema. Ma rääkisin talle inglise keeles ja ütlesin: „Ma tean, et sa ei saa minust aru, aga ma luban sulle, et sa näed oma ema jälle. Kõik saab korda. Sind ei jäeta üksi.”
Nii paljud sarnased kogemused on loonud meie ja Kambodža inimeste vahel erilise sideme.
Me tundsime ka vastuarmastust. Kambodžalased näitasid meie vastu üles suurt lahkust. Me armastame neid, sest nad on Jumala lapsed. Nad on meie vennad ja õed.
Ma mäletan, et osa inimeste puhul mõtlesin: „Ma ei jõua ära oodata, kuni näen sind järgmises elus, siis saan sulle väljendada kõiki neid tundeid, mis mul sinu suhtes on, ja seda armastust, mis mul on ning mida sinus imetlen, sest hetkel ma ei oska seda sinu keeles öelda.”
Meie misjon õnnistas meid nii mitmel viisil. Mõned ütlevad: „Ma ei tea, kas saan misjonil teenida. Ma ei suuda oma lapselapsi jätta.” Kui lahkusime, oli meil viis lapselast, kes olid viie-, nelja-, kolme-, kahe- ja ühe-aastased. Sel ajal, kui olime ära, sündisid veel kaks lapselast. Ma hoian kaks oma Kambodža misjonäri nimesilti alles ja annan need neile kahele beebitüdrukule, et nad teaksid, et vanaema ei olnud seal, sest vanaema tegi seda, mida Issand vajas, et ta teeks.
Bob:
On palju viise, et Issandat misjonärina teenida. Me siiralt usume, mida vanem Jeffrey R. Holland vanemmisjonärina teenimise kohta ütles: Ta ütles: „Ma luban teile, et te teete Issanda teenistuses [oma perekonna] heaks midagi sellist, mida te ilmaski teha ei saaks, kui nende järele valvamiseks koju jääksite. Vanavanemad ei saaks oma järeltulijatele anda suuremat andi kui öelda oma tegude ja ka sõnadega: „Selles peres teenitakse misjonil!”” [Meid on värvatud. 2011. a sügisene üldkonverents.]