Meie Lunastaja kalju
Ma tunnistan, et nende usk ja lootus suurenevad, kes peavad kinni Tema käskudest. Neile antakse jõudu tulla toime elus ette tulevate raskustega.
Aastaid tagasi külastasin perega Nauvoo linna Illinoisi osariigis. Seal olid algusaegade pühad endale pelgupaiga leidnud. Paljud olid kaotanud oma kodu ja talu, mõned järjest kasvava tagakiusamise tõttu ka oma lähedased.
Nad kogunesid Nauvoosse, ehitasid üles uue imekauni linna. Kuid armutu tagakiusamise tõttu olid nad 1846. aastal taas sunnitud oma kodudest lahkuma – seekord keset talve. Nad juhtisid oma vankrid Parley tänavale, et üksteise kannul minna üle Mississippi jääkülmade vete vastu tundmatule tulevikule. Parley tänaval seistes ja nende hulljulgele ettevõtmisele mõeldes silmasin aiapostide külge kinnitatud puust tahvlikesi katkenditega nende paljukannatanud pühade päevikutest.
Lugenud läbi kõik, mis tahvlikestele kirjutatud, avastasime oma hämmastuseks, et kirjutatu ei peegeldanud lootusetust ja hirmu, vaid pigem enesekindlust ja pühendumust, isegi rõõmu. Päevikukatkendid olid täis lootust, nagu nähtub ka Sarah DeArmon Richi kirjapandust 1846.a. veebruaris: „Sellise rännaku alustamine talvel oli otsekui rännak surma, aga meil oli usk … [ja] me tundsime rõõmu, et on koitnud meie vabastamise päev.”1
Need algusaegade pühad olid küll koduta, kuid mitte lootuseta. Nende südamed olid murtud, kuid nende vaim oli tugev. Neil olid seljataga sisusügavad ja tähendusrikkad õppetunnid. Nad olid õppinud, et lootus ja sellega kaasnev rahu ja rõõm ei sõltu oludest. Nad teadsid, et lootuse tõeliseks allikaks on usk – usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja Tema piiritusse lepitusse. Lepitus on see kindel alus, millele rajada oma elu.
Selle tähtsa põhimõtte kandjaks on täna üks teine teerajajate rühm. Teisipäeval, 12. jaanuaril, tabas Haitit tugev maavärin. Maavärin jättis pealinna Port-au-Prince’i rusudesse, ligemale 1 000 000 inimest jäi koduta, üle 200 000 kaotas elu.
Samal ajal kui sündmused Haitil leidsid ulatuslikku rahvusvahelist vastukaja, sündis Port-au-Prince’is veel üks tähelepanuväärne ja innustav abiprojekt. Seda juhib vastavalt preesterluse korrale ja inspiratsioonile tegutsev Haiti kohaliku Kiriku juhtidest moodustatud komitee. Teiste kõrval kuulub komiteesse kaks vaia juhatajat ja kaks vaia Abiühingu juhatajat Port-au-Prince’ist ning misjonijuhataja, kes kolmekümneaastasena juhib 74 põhimisjonäri Haiti Port-au-Prince’i misjonis.
Kõik 74 misjonäri on haitilased. Imekombel ei saanud keegi neist selles laastavas maavärinas viga. Nende inspireeritud kohalike juhtide käsutusse anti Kiriku rahalised vahendid. Sinna hulka kuuluvad ka paljude teie annetused. Haitilased on nende annetuste eest siiralt tänulikud. Komitee eestvedamisel saabusid Dominikaani Vabariigist kibekiiresti kohale veoautod toidumoonaga. Juba mõni päev pärast maavärinat maandusid Haitil lennukid toidu, veepuhastusvahendite, telkide, tekkide, ja meditsiinivarustuse ning arstidega.
Üheksa kogudusehoonet Port-au-Prince’i ümbruses jäid maavärinast peaaegu puutumata – taas üks tähelepanuväärne ime. Maavärinale järgnenud nädalatel leidis neis peavarju enam kui 5000 haitilast, samas töötasid toidu ja vee jaotuspunktid, andsid arstiabi meedikud. Püüti hakkama saada inimeste põhivajadustega ning pikkamööda hakkas kaoses tekkima kord.
Kuigi ustavad Haiti pühad on palju kannatusi läbi elanud, on nad täis lootust paremale tulevikule. Nii nagu varajastel teerajajatel 1846. aastal, on nendegi südamed murtud, kuid nende vaim on tugev. Ka nemad õpetavad meile, et lootus, õnn ja rõõm ei sõltu oludest, vaid usust Issandasse.
Prohvet Mormon, kellele eluraskused pole võõrad, mõistis seda ja õpetas selge sõnaga:
“Ja jälle, mu armsad vennad, ma tahan rääkida teile lootusest. … Vaata, ma ütlen teile, läbi Kristuse lepituse … te saate lootust, … ja seda tänu teie usule temasse vastavalt lubadusele. Seepärast, kui inimesel on usku, siis tal peab tingimata olema lootus; sest ilma usuta ei või olla lootust.“2
Lootust saadakse usust Jeesusesse Kristusesse. Tema on juba maailma ära võitnud ja on lubanud, et Ta pühib ära meie pisarad, kui me vaid pöördume Tema poole, Temasse usume ja Talle järgneme. 3
Mõned, kes hetkel on meeleheitel või on kaotanud julguse, on nõutud ega tea, kuidas saada tagasi lootust. Kui olete sellises olukorras, pidage meeles, et lootust saadakse usust. Kui tahame kindlamat lootust, peame kasvatama oma usku.
Usk Päästjasse nõuab rohkemat kui paljalt uskumist. Apostel Jaakobus õpetas, et ka kurjad vaimud usuvad … ja värisevad.4 Tõeline usk nõuab tööd. Erinevus kurjade vaimude ja selle Kiriku liikmete vahel ei seisne mitte nende usus, vaid töös. Käskudest kinni pidades kasvab usk. Me peame tegema enda kallal tööd, et pidada kinni käskudest. Piibli sõnaraamatust loeme:
“Usku ei sünnita imed, usku kosutab kuulekus Jeesuse Kristuse evangeeliumile, ehk teisisõnu, usk tuleb õigemeelsusest. …”5
Kui peame kinni Jumala käskudest, parandame meelt pattudest ja anname endast Päästjat järgides parima, muutub tugevamaks meie usk, et tänu lepitusele, saab kõik olema hästi. Neid tundeid kinnitab Püha Vaim, kes meid juhib, et me „asjata ei muretse[ks]” , nagu ütlesid meie teerajajatest emad ja isad. Hoolimata raskustest, tunneme end hästi ja soovime laulda koos nendega, et tõepoolest “kõik on hea”.6
Ma ei eita depressiooni kui meditsiinilist nähtust. Mõningatel juhtudel vajatakse depressioonist ja ängistusest vabanemiseks kompetentsete professionaalide abi. Kuid enamikul meist hajub kurbus ja hirm ja asendub õnne ja rahuga, kui usaldame õnneplaani autorit ja ilmutame suuremat usku Rahuvürsti vastu.
Hiljuti suri mu hea sõber vähki. Ta oli sügavalt usklik inimene ja seda on ka tema pere. Oli kosutav näha, kuidas nende usk aitas neil üle elada need väga rasked ajad. Sisemine rahu andis neile jõudu ja muutis nad tugevamaks. Nende loal loen ma ette ühe pereliikme kirja, mis oli kirjutatud vaid mõni päev enne pereisa surma:
„Viimased päevad on olnud eriti rasked … Eile õhtul kogunesime isa voodi juurde. Me kõik tundsime Issanda Vaimu ja see lohutas meid väga. Me tunneme rahu … See on olnud raskeim asi, mis meil üle elada on tulnud, kuid me tunneme rahu, sest teame, et … meie Isa taevas on lubanud, et kunagi elame perena taas koos. Kui arst oli isale haiglas öelnud, et teha pole enam midagi, vaatas ta, pilk täis suurt usku, meile otsa ja küsis vapralt: „Kas kellelgi siin ruumis on kahtlusi seoses päästmisplaaniga?” Ei ole! Me oleme tänulikud isale ja emale, kes on meid õpetanud seda plaani usaldama.”
Ma kõnelen kõigile neile, kes kannatavad, kes leinavad, kõigile, kes praegu või tulevikus puutuvad kokku raskustega. Mu sõnum on kõigile neile, kes on mures, hirmul või kaotanud julguse. Mu sõnum on kui kaja – meeldetuletus armastava Isa pidevast lohutavast nõuandest oma lastele sest peale kui maailm loodi.
“Pidage meeles, pidage meeles, et Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma tugevad tuuled, jah, oma nooled tuulispeas, jah, kui kõik tema rahe ja tema võimas torm peksab teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla viletsuse ja lõputu häda sügavikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.“7
Ma tunnistan Temast, et Tema on maailma ära võitnud, et Ta ei unusta ega hülga meid kunagi, sest Ta on meid oma peopesadesse märkinud.8 Ma tunnistan, et nende usk ja lootus suurenevad, kes peavad kinni Tema käskudest. Neile antakse jõudu tulla toime elus ette tulevate raskustega. Nad tunnevad rahu, mis on ülem kõigest mõistusest.9 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.