Jumalik kutse misjonile
Issand soovib, et iga selleks suuteline noor mees hakkaks alates tänasest õhtust ettevalmistusi tegema ja võtaks endale kohustuse olla Jumala prohvetilt tuleva misjonikutse vääriline.
Tere mu kallid preesterluse vennad! Sooviksin täna rääkida misjonil teenimisest. Mu kõne on adresseeritud Aaroni preesterlust hoidvate noorte meeste suurele armeele, kes on kokku kogunenud üle kogu maailma, ning nende isadele, vanaisadele ja preesterluse juhtidele, kes poiste eest hoolitsevad.
Misjonitöö teema on väga südamelähedane mulle, nagu igale kaheksa Seistmekümnete Kvoorumi liikmele, keda Jumal on läkitanud „enese eele igasse linna ja paika, kuhu ta ise mõtles minna.“1 Misjonitöö on Kirikule eluliselt tähtis ja elupäästvaks õnnistuseks kõikidele nendele, kes sõnumi vastu võtavad.
Inimeste seas teenides kutsus Õpetaja Galilea kalamehi jätma oma võrgud ja Talle järgnema, kuulutades: „Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks!“2 Issand kutsus alandlikke mehi, et teised võiksid nende suu läbi kuulda Tema evangeeliumi tõdesid ja tuleksid Tema juurde.
1837. aasta juunis kutsus prohvet Joseph Smith apostel Heber C. Kimballi Inglismaale misjonile. Oma kutset saades oli vanem Kimball Josephiga Kirtlandi templis, kus Joseph rääkis püha volitusega: „Vend Heber, Issanda Vaim on mulle sosistanud: saada minu teenija Heber Inglismaale minu evangeeliumi jutlustama ja avama päästmise ust selle rahva jaoks.“3
See Vaimu sosistus on näide sellest, kuidas jõuavad Issanda teenriteni kutsed saata misjonärid tööd tegema.
Tänapäeva misjonärid liiguvad kahekaupa, nagu Jumal on määranud, levitades sama sõnumit, saades teenimiseks Jumala prohvetilt sama püha kutse. Meie prohvet president Thomas S. Monson on öelnud neile, keda on kutsutud teenima: „Teile on antud elu võimalus teha misjonitööd! Igaviku õnnistused ootavad teid. Teil on au olla mitte pealtvaatajad, vaid ise kaasa mängida preesterluse teenimise laval.“4
Lava on teie, mu kallid Aaroni preesterluse poisid! Kas olete valmis mängima oma osa? Issand soovib, et iga selleks suuteline noor mees hakkaks alates tänasest õhtust ettevalmistusi tegema ja võtaks endale kohustuse olla Jumala prohvetilt tuleva misjonikutse vääriline.
Mäletan eredalt kogu meie pere suurt rõõmu, kui kaks meie lastest said kutse teenida põhimisjonäridena. Meie südameis oli elevus ja ootusärevus, kui kumbki neist avas Jumala prohvetilt saadud erilise kirja. Meie tütar Jenessa kutsuti Michigani Detroiti misjonile ja meie poeg Christian Moskva lõunamisjonile. Millised alandlikuks tegevad ja rõõmustavad kogemused!
Aastaid tagasi, kui meil õde Rasbandiga oli au juhatada New Yorgi põhjamisjonit, imetlesin misjonäride saabumist New York Citysse.
Vesteldes misjonäridega nende misjoni esimesel päeval, tundsin iga misjonäri eest sügavat tänulikkust. Tundsin, et nende kutsumine meie misjonipiirkonda oli niihästi nende kui ka minu kui misjoni juhataja jaoks jumalik ettemääratus.
Meie misjoni lõppedes kutsus president Gordon B. Hinckley mind teenima Seitsmekümnetes. Osaks minu varasemast uue üldjuhi koolitusest oli võimalus istuda koos Kaheteistkümnega, kui nad määravad misjonäre teenima enam kui kolmesajale meie suurepärase Kiriku misjonile.
President Eyringi julgustusel ja loal räägin teile minu jaoks väga erilisest kogemusest, mis meil temaga oli aastaid tagasi, kui ta oli Kaheteistkümne Kvoorumi liige. Iga apostel hoiab kuningriigi võtmeid ning kasutab neid vastavalt Kiriku presidendi juhistele ja saadud ülesannetele. Vanem Eyring määras misjonäre eri misjonitele ja osana minu koolitusest kutsuti mind määramist vaatama.
Ühel varahommikul saime vend Eyringiga kokku ruumis, kus oli tööks ette valmistatud mitu suurt arvutikuvarit. Kohal oli ka misjoniosakonna töötaja, kes pidi sel päeval meile abiks olema.
Kõigepealt laskusime palveks põlvili. Mäletan vanem Eyringi siiraid sõnu, kui ta palus Issandalt õnnistust, et ta võiks täiuslikult teada, kuhu misjonäre saata. Sõna „täiuslik“ ütles palju usu kohta, mida vanem Eyring sel päeval üles näitas.
Töö algas. Ühele ekraanile tuli teenima määratava misjonäri pilt. Mulle tundus, nagu oleks see misjonär koos meiega selles ruumis. Vanem Eyring tervitas misjonäri lahke ja armastusväärse häälega: „Tere hommikust, vend Tamm või õde Kask. Kuidas sul täna läheb?“
Vanem Eyring rääkis mulle, et talle meeldib mõelda, kus misjonär oma misjonitöö lõpetab. See aitab tal teada, kuhu misjonär teenima saata. Vanem Eyring uuris piiskoppide ja vaiade juhatajate kommentaare, meditsiinilisi andmeid ja teisi misjonäriga seotud dokumente.
Seejärel pöördus ta teise ekraani poole, kus olid näha piirkonnad ja misjonid üle kogu maailma. Lõpuks määras ta misjonäri Vaimu juhatusel konkreetsesse kohta teenima.
Teistelt Kaheteistkümne liikmetelt olen kuulnud, et sama meetodi järgi toimitakse iga nädal, kui Issanda apostlid misjonäre üle maailma teenima saadavad.
Olles ise aastaid tagasi olnud misjonitööl oma kodumaal idaosariikides, liigutas see kogemus mind väga. Olles samuti teeninud misjoni juhatajana, olin südamest tänulik täiendava tunnistuse eest, et misjonärid, kes olid saadetud New York Citysse, olid saadetud minu juurde läbi ilmutuse.
Olles mõned misjonärid teenima määranud, pöördus vanem Eyring ühe konkreetse misjonäri puhul minu poole ja küsis: „Mida sina arvad, vanem Rasband, kuhu see misjonär peaks minema?“ Olin jahmunud! Ütlesin vanem Eyringile vaikselt, et ma ei tea ja et ma ei teadnud, et mina võin seda teada. Ta vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt: „Vend Rasband, ole tähelepanelikum, ja sa saad teada!“ Tõmbasin oma tooli vanem Eyringile ja arvutile veidi lähemale. Vaatasin väga keskendunult!
Tööd tehes pöördus vanem Eyring veel paaril korral minu poole ja küsis: „Noh, vend Rasband, mida sa arvad, kuhu see misjonär peaks teenima minema?“ Nimetasin konkreetse misjoni. Vanem Eyring vaatas mulle mõtlikult otsa ja ütles: „Ei! See pole õige koht!“ Seejärel jätkas ta misjonäride teenima määramist vastavalt Vaimu õhutustele.
Olime misjonäride kutsumise koosolekuga peaaegu lõpule jõudnud, kui ilmus ekraanile ühe misjonäri foto. Ma tundsin tugevat õhutust, tugevaimat sel hommikul, et see misjonär peaks minema teenima Jaapanisse. Ma ei teadnud, et vanem Eyring küsib minu arvamust, aga minu hämmastuseks ta tegi seda. Ütlesin talle üsna ettevaatlikult ja alandlikult: „Vahest Jaapanisse?“ Vanem Eyring vastas otsekohe: „Jah! Vaatame sinna!“ Ekraanile ilmusid Jaapani misjonid. Teadsin kohe, et see misjonär peaks minema Sapporo misjonile.
Vanem Eyring ei küsinud minult konkreetse misjoni nime, kuid ta määras selle misjonäri Sapporo misjonile.
Olin sügavalt liigutatud ja Issandale siiralt tänulik, et võisin kogeda Vaimu õhutust, teadmaks, kus see misjonär peaks teenima.
Koosoleku lõpus tunnistas vanem Eyring Päästja armastusest iga misjonäri vastu, kes on määratud minema maailma ja kuulutama taastatud evangeeliumi. Ta ütles, et tänu Päästja suurele armastusele teab Tema teenija, kuhu neid imelisi noori mehi ja naisi, vanemaid misjonäre ja vanematest abielupaaridest misjonäre teenima saata. Sel hommikul sain tugeva tunnistuse, et igat misjonäri, kelle Kirik teenima kutsub ning teatud misjonile määrab või siis ümber määrab, kutsub Issandalt Kõigevägevamalt Jumalalt saadud ilmutuse läbi üks tema teenija.
Ma lõpetan Issanda sõnadega Whitmeri vendadele, kellel oli varajastel taastamise päevadel täita tähtis osa. Nad olid kuldplaatide tunnistajaks ja nende kirjapandud tunnistus on igas Mormoni Raamatus. Nad olid esimesi misjonäre, keda prohvet kutsus 1829. aastal kuulutama Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumi.
Õpetuse ja Lepingute 14. osa alguses olevas kokkuvõttes seisab: „Whitmerite kolm poega, kellest igaüks oli saanud tunnistuse selle töö ehtsusest, olid sügavalt huvitatud oma isiklike kohustuste teadasaamisest.“
John ja Peter Whitmer nooremale ütles Issand: „Sest palju kordi oled sa minult soovinud teada saada, mis oleks sinule kõige väärtuslikum.“5
Ma oletan, et paljud noored mehed on endalt sama küsinud. Siin on Issanda vastus:
„Ja nüüd, vaata, ma ütlen sulle, et sinule kõige väärtuslikum asi on meeleparanduse kuulutamine sellele rahvale, et sa võiksid tuua hingi minu juurde, et sa võiksid koos nendega puhata minu Isa kuningriigis.“6
Mu noored sõbrad! Teie elu praegusel etapil on Issanda kutse misjonile kõige tähtsam töö, mida te saate teha. Valmistuge nüüd, elage vooruslikult, õppige oma perekonnalt ja Kiriku juhtidelt! Tulge ja ühinege meiega Jumala kuningriigi ehitamisel maa peale! Võtke vastu oma jumalik amet seoses „selle niivõrd suure asjaga“7! See on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.