Aitavad käed, päästvad käed
Järgigem prohveti nõuannet ja eeskuju ning otsigem iga päev neid, kes vajavad abi.
Mu vennad ja õed! Ma olen väga tänulik võimaluse eest sellel konverentsil kõneleda. Ma olen tänulik president Thomas S. Monsoni eest ja tunnistan, et ta on elava Jumala prohvet. Ma olen sügavalt liigutatud president Monsoni suurepärasest eeskujust, kes on terve oma elu teisi oma kätega aidanud ja päästnud.
Me elame ajal, mil paljusid inimesi tabavad õnnetused ja nad vajavad abi, et saada hakkama laastavate maavärinate, tsunaamide, tornaadode ja teiste loodusõnnetuste tagajärgedega. Kirik aitab neid inimesi, saates humanitaarabi. Kiriku liikmed maksavad igal kuul ustavalt paastuannetusi ja teenivad armastuse vaimus. Nad pakuvad sõna otseses mõttes Issanda viisil abistavaid käsi. Nad järgivad Issanda käsku „pida[da] meeles vaeseid ja puuduses olijaid, haigeid ja vaevatuid, sest see, kes neid asju ei tee, see ei ole minu jünger” (ÕL 52:40).
Tahaksin täna keskenduda kätele, mis aitavad ja päästavad vaimselt. Issanda töö ja hiilgus on tõesti „tuua inimestele surematus ja igavene elu“ (Mo 1:39). Paljud meie ümber vajavad vaimset abi. Pakkudes vähemaktiivsetele liikmetele, peredele, kus kõik ei ole Kiriku liikmed, ja neile, kes pole meie Kirikust, abiks päästvaid käsi, kutsume kõiki „tulema Kristuse juurde“.1
Äsja Kirikusse pöördununa kogesin ka mina Kiriku ustavate liikmete päästvate käte vaimset abi. Kasvasin üles Jaapanis Matsumoto linnas, mille lähedal peeti Nagano olümpiamänge. Minu kodulinn sarnaneb paljuski Salt Lake City’le – orule, mida ümbritsevad kõrged mäed. 17-aastasena kohtasin kahte Ameerika misjonäri – vanem Carterit ja vanem Hayashit. Kuigi meie vanusevahe oli vaid paar-kolm aastat, oli vanematel midagi sellist, mida ma polnud kunagi varem kogenud. Nad olid usinad, rõõmsad ning kiirgasid armastust ja valgust. Nende olemus liigutas mind sügavalt. Ma tahtsin saada nende sarnaseks. Kuulasin nende sõnumit ja otsustasin lasta end ristida. Minu budistidest vanemad olid väga minu ristimise vastu. Misjonäride ja Issanda abiga sain ma neilt loa ning sain imelisel kombel ristitud.
Järgmisel aastal astusin Yokohama ülikooli. Elades kodust ja lähedastest kaugel, tundsin üksindust ja ma kaugenesin Kirikust. Kord sain ühelt kodukandi Kiriku liikmelt postkaardi. Ta olla kuulnud, et ma ei käi enam Kiriku koosolekutel. Ta jagas minuga pühakirjakohta ja kutsus mind Kirikusse tagasi. Pühakirja sõnad liigutasid mind. Need aitasid mul mõista, et äkki olin kaotanud midagi olulist. Mõtisklesin selle üle mitu päeva. Mulle meenus misjonäride antud lubadust, et „kui ma loen Mormoni Raamatut ja palvetan innukalt selle üle, kas Moroni raamatus antud lubadus on tõsi, saan Püha Vaimu võimu läbi teada tõe.“2
Ma mõistsin, et polnud palvetanud kogu südamest, ja otsustasin seda teha. Ühel hommikul ärkasin vara, laskusin oma väikeses toas põlvili ja tegin siira palve. Oma üllatuseks tundsin, nagu oli lubatud, Püha Vaimu kinnitust. Mu süda otsekui hõõgus tules, keha vappus ja mind täitis rõõm. Püha Vaimu võimu läbi õppisin, et Jumal, Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus elavad ja et nad tõepoolest ilmusid Joseph Smithile. Andsin oma südames lubaduse parandada meelt ja järgida kogu oma ülejäänud elu ustavalt Jeesust Kristust.
See vaimne kogemus muutis mu elu täielikult! Tänutundest Issanda ja Kiriku liikme vastu, kes oli mu päästnud, otsustasin minna misjonile. Pärast misjonit pitseeriti mind templis imelise tütarlapsega ja meid on õnnistatud nelja lapsega. Pole juhus, et see on sama tüdruk, kes saatis aastaid tagasi Yokohamasse mu üksildasse korterisse mind päästnud postkaardi. Ma olen igavesti tänulik Issanda armu eest ja selle Kiriku liikme abi eest, kes kutsus mind veel kord „tulema Kristuse juurde“.3
Ma tean, et paljud teist ulatavad oma armastavaid ja päästvaid käsi kaasinimestele märkamatult iga päev. See käib ka ustava Abiühingu õe kohta, kes ei hooli mitte üksnes õdedest, kellele ta on määratud külastusõpetust tegema, vaid ka õdedest, kes on haiged või vajavad mingit abi. Ta külastab paljusid ja on aastate jooksul tugevdanud mitmete usku. Mulle meenub piiskop, kes külastas sageli oma koguduse leski. Ta tegi seda veel palju aastaid pärast kutsest vabastamist.
Ma tunnen preesterluse juhti, kes leiab aega oma isa kaotanud noore mehe jaoks. Ta käib koos poisiga üritustel, õpetab talle evangeeliumi ja annab talle nõu, nagu seda teeks tema isa. Üks teine pere tunneb rõõmu evangeeliumi jagamisest. Vanemad ja lapsed tunnistavad evangeeliumist inimestele, kellega nad kokku puutuvad. Paljud armastavad neid.
Algühingu tegevuse raames paneb mu viieaastane tütretütar iga heateo järel suurde klaaspudelisse ühe maisitera. Püüdes leida igast päevast midagi head, laulab ta valjusti Algühingu laulu: „Prohvetit järgi, prohvetit järgi, prohvetit järgi, sest teed teab ta!“4
Mul ei ole aega rääkida teile kõikidest headest tegudest, mida ma näen Kiriku liikmeid tegevat. Nad järgivad prohveti nõuannet mitte kohustusest või kohusetundest, vaid oma vabast tahtest, tehes seda anonüümselt ja rõõmsameelselt.
Mõnikord tunneme end nõrgana ja meil nagu ei oleks teiste aitamiseks piisavalt jõudu, kuid Issand tuletab meile meelde: „Tõesti ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud ühele mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!“ (Mt 25:40).
Ma lõpetan president Thomas S. Monsoni tsitaadiga: „Mu vennad ja õed! Meid ümbritsevad inimesed, kes vajavad meie tähelepanu, kes vajavad, et me neid julgustaksime, toetaksime, trööstiksime ja oleksime nende vastu lahked, olgu nad pereliikmed, sõbrad, tuttavad või võõrad. Meie oleme Jumala käteks siin maa peal volitusega tema lapsi teenida ja aidata. Ta sõltub igaühest meist.”5
Järgigem prohveti nõuannet ja eeskuju ning otsigem iga päev neid, kes vajavad abi, et me võiksime olla Issanda käteks, aidates ja päästes Tema lapsi. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.