2010
Jääge kannatlikuks!
Mai 2010


Jääge kannatlikuks!

Kannatlikkusest saadud õppetunnid kujundavad meie iseloomu, on meile abiks elus ja suurendavad meie õnne.

1960ndatel aastatel viis üks professor Stanfordi Ülikoolis läbi katse, uurimaks nelja-aastaste laste tahtejõudu. Ta pani laste ette suured vahukommid ja ütles siis, et igaüks võib oma kommi kohe ära süüa, aga kui nad 15 minutit ootavad, saavad nad ühe kommi asemel kaks.

Seejärel jättis ta lapsed omapead ja jälgis toimuvat läbi peegelseina. Mõni laps sõi vahukommi kohe ära, mõni suutis vastu panna mõne minuti, enne kui kiusatusele järele andis. Vaid 30 protsenti lastest suutsid kogu selle aja vastu pidada.

Rohkem professor asja vastu huvi ei tundnud. Ta leidis, et „laste ja vahukommi katsega pole suurt midagi peale hakata” ning läks oma muude tööde juurde tagasi. Kui ta aga aja möödudes katsealuste lastega uuesti kokku puutus, märkas ta huvitavat seost: lapsed, kes polnud suutnud kiusatusele vastu panna, puutusid hilisemas elus kokku mitmete raskustega ja neil oli rohkem käitumisprobleeme, samas kui need lapsed, kes suutsid oodata, olid üldjuhul positiivsemad ja motiveeritumad, nad saavad paremaid hindeid koolis ja kõrgemat palka tööl, nende läbisaamine teiste inimestega on parem.

Laste ja vahukommidega alanud lihtsast katsest sai pöördeline uurimistöö, mis näitas, et oskus oodata – kannatlikkus – on omadus, mis võib ennustada ette edu hilisemas elus.1

Ootamine võib olla raske

Ootamine ei pruugi olla kerge. Seda teavad nii lapsed kui täiskasvanud. Kiirtoidurestoranid, kiirsõnumid, hetkega tellitavad videoteenused ja viivitamatud vastused nii triviaalsetele kui süvitsi minevatele küsimustele – selline on maailm, milles me elame. Meile ei meeldi oodata. Mõnel tõuseb vererõhk ainuüksi juba siis, kui tema järjekord kaupluses liigub teistest aeglasemalt.

Kannatlikkus – suutlikkus oma soove mõni aeg vaos hoida – on hinnaline ja harukordne voorus. Tahame saada oma tahtmist kohe ja praegu. Seetõttu võib kogu mõte kannatlikkusest tunduda ebameeldiva ja vahel isegi mõruna.

Ometi ei saa me ilma kannatlikkuseta olla Jumalale meele järele; ilma selleta ei saa meist täiuslikke inimesi. Tõepoolest, kannatlikkus on puhastav protsess, mis vääristab meie arusaamu, muudab õnne sügavamaks, tegevuse sihiteadlikumaks ja annab lootust rahule.

Lapsevanematena teame, kui arulage on anda järele oma lapse igale soovile. Kuid lapsed pole ainsad, kelle saab ära rikkuda, kui kõikidele nende soovidele järele anda. Aja jooksul hakkavad head vanemad lõpuks mõistma, mida meie Taevane Isa on kogu aeg teadnud: selleks, et lapsed ükskord täiskasvanuks saaksid ja oma täieliku potentsiaali saavutaksid, peavad nad õppima ootama.

Kannatlikkus ei tähenda lihtsalt ootamist

Kui ma kümneaastane olin, elas meie pere võõras riigis paguluses. Olin koolis alati hea õpilane olnud – kuni ajani, mil saabusime Lääne-Saksamaale. Seal toimus minu haridusteel oluline muutus. Geograafia, mida koolis õppima pidin, oli minu jaoks uus aine. Ka ajalugu, mida õppisime, oli hoopis teistsugune. Varem õppisin võõrkeelena vene, nüüd inglise keelt. See kõik oli minu jaoks raske. Tuli ette hetki, mil ma tõemeeli uskusin, et minu keel lihtsalt ei paindu inglise keeles rääkima.

Kuna suur osa õppekavast oli minu jaoks uus ja võõras, jäin ma teistest maha. Esimest korda elus hakkasin mõtlema, et järsku ei jätku mul kooliskäimise jaoks piisavalt oidu.

Õnneks oli mul õpetaja, kes õpetas mind olema kannatlik. Ta õpetas mulle, et järjepidev ja visa töö – kannatlikkus – aitab mul edasi jõuda.

Aja jooksul sain rasketest ainetest jagu – isegi inglise keelest. Aegamisi hakkasin mõistma, et jõuan edasi, kui õpin järjekindlalt. Mõistmine polnud kiire tulema, kuid kannatlikkusega tuli see ometi.

See kogemus õpetas mulle, et kannatlikkus on midagi palju enamat kui lihtsalt ootamine. Kannatlikkus nõudis innukat tööd väärt eesmärkide nimel. Ei mingit allaandmist, kui tulemust polnud kohe näha või kui see ei tahtnud tulla ilma vaevata!

Asjast tuleb aru saada nõnda: kannatlikkus ei ole passiivne alistumine ega ole see ka hirmudest põhjustatud tegevusetus. Kannatlikkus tähendab aktiivset ootamist ja vastupidamist. See tähendab kindlaksjäämist oma eesmärkidele ja tegutsemist selle nimel – töötamist, lootmist, usu rakendamist, meelekindlust raskustes, isegi kui teie südamesoovide täitumine seetõttu kaugemasse tulevikku nihkub. Kannatlikkus ei ole lihtsalt vastupidamine, see on mõtestatud vastupidamine!

Kannatamatus osutab isekusele. See on enesekesksete inimeste iseloomuomadus. Selle tekitajaks on laialt levinud seisund, mida nimetatakse „maailma naba” sündroomiks. See paneb inimesed uskuma, et maailm pöörleb nende ümber ja et kõik ülejäänud on vaid kõrvalosatäitjad suures moraaliteatris, kus peaosatäitjad on nemad.

Mu kallid vennad, see pole sugugi see standard, mille Issand on andnud meile preesterluse hoidjatena.

Kannatlikkus: preesterluse põhimõte

Preesterluse hoidjate ja Issanda Jeesuse Kristuse esindajatena on meie kohus teenida teisi Tema eeskuju järgi. See on põhjus, miks peaaegu igas preesterluse juhtimist käsitlevas õppetunnis jõutakse mingi aja pärast Õpetuse ja Lepingute 121. osani. Mõne salmiga teeb Issand teatavaks põhitõed preesterluse juhtimise vallas. „Ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel, vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel.”2

Selles salmis kirjeldatu on aluseks jumalakartlikule kannatlikkusele ning on lahutamatult seotud efektiivse teenimisega preesterluses ja isana. See annab jõudu ja tarkust kutsete suurendamiseks, evangeeliumi jutlustamiseks, kvoorumi liikmete ühtekuuluvuse arendamiseks ja tegutsemiseks preesterluse tähtsaimas teenimisvaldkonnas, milleks pole muud kui armastusest ajendatud teenimine omaenda koduseinte vahel.

Pidagem alati meeles, et üks põhjusi, miks Jumal on usaldanud preesterluse meie kätesse, on see, et täiustades oma iseloomu preesterluses teenimiseks vajaliku kannatlikkuse läbi aidata meil valmistuda igavesteks õnnistusteks.

Nii nagu Issand on kannatlik meiega, olgem meie kannatlikud nendega, keda meie teenime. Arvestage, et nii nagu meie pole täiuslikud, pole seda ka nemad. Nad eksivad nii nagu meiegi eksime. Nagu tahame meie, et meist halvasti ei mõeldaks, nii tahavad seda ka nemad.

Ärge kaotage kunagi kellegi suhtes lootust! Ka iseenda suhtes.

Usun, et igaüks meist võib ühel või teisel hetkel tunda end Kristuse tähendamissõnast pärit kuningale raha võlgu oleva sulasena, kes anus temalt: „Kannata minuga!”3

Issanda viis ja aeg

Iisraeli lapsed ootasid nelikümmend aastat kõrbes, enne kui said minna tõotatud maale. Jaakob ootas seitse pikka aastat Raahelit. Juudid ootasid 70 aastat Paabelis, enne kui said naasta templit üles ehitama. Nefilased ootasid tunnustähte Kristuse sünnist, teades samas, et kui tunnustäht jääb tulemata, siis nad hukkuvad. Joseph Smithi katsumused Liberty vanglas panid isegi Jumala prohveti imestama: „Kui kaua?”4

Iga kord oli Taevasel Isal oma eesmärk, miks Tema lapsed pidid ootama.

Igaüht meist kutsutakse ootama ise viisil. Me ootame vastuseid palvetele. Me ootame asju, mis tunduvad meile sel hetkel olema nii õiged ja nii head, et me ei suuda kuidagi mõista, miks Taevane Isa vastusega viivitab.

Mäletan, kuidas meid hävituslennuki piloodiks valmistati. Enne sõjaväelist väljaõpet kulus suurem osa ajast füüsilisele ettevalmistusele. Ma pole seniajani päriselt aru saanud, miks peeti lõputut jooksmist piloodiks saamisel nii hädavajalikuks. Sellest hoolimata me muudkui jooksime ja jooksime ja siis jooksime veel.

Joostes hakkas mulle silma midagi sellist, mis mulle ausalt öeldes ei meeldinud. Ikka ja jälle traavisid minust mööda mehed, kes suitsetasid, pruukisid alkoholi ja tegid kõiksugu muid asju, mida ei evangeeliumi ega Tarkuse Sõna järgi poleks pidanud tegema.

Ma mäletan, kuidas mõtlesin: „Oot-oot! Kas ma siis tõesti ei suuda joosta, ilma et ära väsiksin?” Ometi ma väsisin ja jäin alla meestele, kes kohe kindlasti ei pidanud kinni Tarkuse Sõnast. Tunnistan, et see valmistas mulle tookord muret. Küsisin endalt, kas see, mida lubatakse, on ikka tõsi või ei ole seda mitte?

Vastus ei olnud kiire tulema. Ajapikku hakkasin ma mõistma, et Jumala lubadused ei täitu alati nii kiiresti või sel viisil, nagu me ootame. Need täituvad vastavalt Tema ajakavale ja Tema viisil. Aastaid hiljem märkasin selgesti ajalikke õnnistusi, mis said osaks neile, kes pidasid kinni Tarkuse Sõnast – lisaks vaimsetele õnnistustele, mis tulid otsekohe, kui kuuletuti mõnele Jumala seadusele. Tagasipilku heites tean ma kindlalt, et Issanda lubadused on kui mitte kärmed, siis kindlad tulema alati.

Kannatlikkus nõuab usku

Brigham Young on öelnud, et kui juhtus midagi, mida ta täielikult ei mõistnud, pöördus ta palves Issanda poole: „Anna mulle kannatlikkust oodata, kuni hakkan sellest aru saama.” Brigham jätkas palvetamist kuni hakkas mõistma.5

Me peame aru saama, et Issanda plaani järgi tuleb meie mõistmine vahel rida rea järel, õpetus õpetuse järel.6 Lühidalt öeldes on teadmiste ja mõistmise hinnaks kannatlikkus.

Sageli saab sügavaid olevikuorge mõista vaid tulevikukogemuste mägedelt tagasi vaadates. Sageli ei näe me Issanda kätt oma elus enne, kui katsumused on juba ammu möödas. Sageli on raskeimad ajad elus niisama vajalikud kui ehitusplokid ehitusel: nad kujundavad meie iseloomu ja sillutavad teed tulevikuvõimalustele, arusaamisele ja õnnele.

Kannatlikkus – Vaimu vili7

Kannatlikkus kuulub jumalakartliku inimese vooruste hulka. See ravib hinge, avab teadmiste ja mõistmise aarded ning teeb tavalisest inimesest püha ja ingli. Kannatlikkus on tõepoolest Vaimu vili.

Kannatlikkus tähendab millelegi lõpuni kindlaks jäämist. See tähendab loobumist kiire rahulduse saamisest tulevaste õnnistuste nimel. See tähendab viha mahasurumist ja ebasõbraliku sõna lausumata jätmist. See tähendab kurjast hoidumist ka siis, kui tundub, et teised sellest rikastuvad.

Kannatlikkus tähendab nõustumist, et teatud asju ei saa muuta, ning julgust, väärikust ja usku sellega silmitsi seista. See tähendab „[tahtlikkust] alluda kõigile asjadele, mida Issand näeb sobivaks [meile] määrata, isegi nagu laps allub oma isale”8. Lõppkokkuvõttes tähendab kannatlikkus, et ollakse „kindel ja vankumatu, ja muutumatu Issanda käskude pidamisel”9 tund tunni järel ja päevast päeva, isegi kui see on raske. Ilmutaja Johannese sõnu kasutades: „Siin on pühade kannatlikkus; siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku!”10

Kannatlikkus on voorus, mis aitab saavutada täiuslikkust. Päästja ütles, et oma püsivusega te päästate oma hinged.11 Või teise kreeka keelest tõlgitu järgi, oma püsivusega saate te võimu oma hinge üle.12 Kannatlikkus tähendab usu juurde jäämist, teadmist, et vahel kasvame me enam oodates kui saades. Nii oli see Päästja ajal. Ja nii on see ka meie ajal, sest meile on antud sel viimsel ajal käsk: „Jätkake kannatlikkuses, kuni te saate täiuslikuks!”13

Issand õnnistab meid kannatlikkuse eest

Muistse psalmilaulja sõnul, kui Jehoovat suure ootusega oodata, kummardub Ta meie poole. Ta kuuleb meie appihüüdu. Ta tõmbab meid välja õuduse august ja asetab me jalad kindlale kaljule. Ta paneb meie suhu uue laulu ja me laulame kiituslaulu oma Jumalale. Paljud meie ümber näevad seda ja hakkavad lootma Jehoova peale!14

Mu kallid vennad, kannatlikkuse tegu on kokkuvõttes järgmine: pidage kinni käskudest; usaldage Jumalat, oma Taevast Isa; teenige Teda vagalt ja armastusega nagu Kristus; uskuge Päästjasse ja lootke Temale ning ärge heitke kunagi meelt. Kannatlikkusest saadud õppetunnid kujundavad meie iseloomu, on meile abiks elus ja suurendavad meie õnne. Need aitavad meil saada väärilisteks preesterluse hoidjateks ja meie Õpetaja, Jeesuse Kristuse ustavateks jüngriteks.

Ma palvetan, et kannatlikkus oleks meie kui Kõigeväelise Jumala preesterluse hoidjate olulisimaks iseloomujooneks, et me usaldaksime silmagi pilgutamata Issanda lubadusi ja ajastust, et me oleksime teiste suhtes sama kannatlikud ja kaastundlikud, nagu me tahame, et teised oleksid meie vastu, ning et jääksime kannatlikuks, kuni saavutame täiuslikkuse. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Viited

  1. Vt Jonah Lehrer. Don’t! The Secret of Self-Control. – The New Yorker, 18. mai 2009, lk 26–27.

  2. ÕL 121:41; vt ka s 39–45.

  3. Mt 18:26.

  4. ÕL 121:2.

  5. Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young, 1997, lk 75.

  6. Vt ÕL 98:12.

  7. Vt Gl 5:22–23.

  8. Mo 3:19.

  9. 1Ne 2:10.

  10. Ilm 14:12.

  11. Vt Lk 21:19.

  12. Vt Luke 21:19, joonealune märkus b.

  13. ÕL 67:13.

  14. Vt Ps 40:2–4.