usuportreed
Sakiusa ja Salote Maiwiriwiri
Suva, Fidži
Suutsin vaevu uskuda, milline rahu- ja õnnetunne mulle Maiwiriwiride kodus osaks sai. Vaatamata sellele, et kaks nende lastest on surnud, on nende igapäevaelu rõõmu- ja sihiküllane.
Leslie Nilsson, fotograaf
Salote:
Kaks aastat pärast seda, kui meie poeg Esa suri kopsuvähki, suri meie tütar Esalynn ajukelmepõletiku tagajärjel. Tundsin templis tugevat õhutust rääkida ühe seal olnud vanema õdemisjonäriga, kes oli samuti aastaid tagasi kaks last kaotanud. Ta ütles mulle: „Kui teed oma kodust pühapaiga, tunned seal oma laste kohalolu.”
Sellest on saanud meie eesmärk. Teeme kõik selleks, et meie kodust saaks pühapaik. Tahame tunda neid oma lähedal.
Me ei tea, kuidas kasvatada lapsi teisel pool eesriiet. Kuid me usume, et nad tunnetavad meie püüdlusi, kui püüame elada võimalikult õigemeelselt. Pere pühalikel kokkusaamistel tervitame Esat ja Esalynni nime pidi.
Kui meil juhtub tekkima kodus lahkarvamusi, püüame need kiiresti lahendada. Me tahame, et meie kodu püsiks võimalikult püha paigana. Seda tehes oleme tundnud lootust, tervenemist ja armastust.
Sakiusa:
Esa ja Esalynni kaotamine on muutnud meie pere lõppkokkuvõttes lähedasemaks. Me peame lastega nõu. Me käime koos perega templis. Meie elu on võimalikult lihtne ja oleme otsustanud olla iga päev tänulikud. Kui räägime, mida tähendab olla perega templis kokku pitseeritud, ärkab pitseerimine meis ellu. Ja kõige selle kaudu tunneme oma laste kohalolu.
Ühe esimese asjana hakkasime oma kodu pühamaks muutma Mormoni Raamatu igapäevase lugemisega. Algul jagasime piltidega Mormoni Raamatu lugusid oma väiksemate lastega. Seejärel lisasime videod. Nüüd loeme rohkem Mormoni Raamatut. Võin tunnistada Mormoni Raamatu väest.
Võin tunnistada ka päästmisplaani väest. Esa ja Esalynni matuseid planeerides ei soovinud me Fidži kultuurile omaseid suurejoonelisi matuseid. Selle asemel olime naisega ainsad kõnelejad ja kõnelesime päästmisplaanist. Paljud meie sugulased, kes matusetalitustel neid tõdesid kuulsid, on sellest ajast peale Kirikuga liitunud.
Sakiusa õpetab oma perele, et elus pole mingit tagasiminekut, saab minna vaid edasi. „Me muutume iga päevaga üha veatumaks,” ütleb ta. Nad elavad oma elu võimalikult lihtsalt ja keskenduvad tänulikkusele.
Salotele valmistab suurt rõõmu lastega aja veetmine ja neile evangeeliumi õpetamine.
Maiwiriwiride perel on tugev tunnistus templis pitseerimise kohta. Need tõed on neile Esat ja Esalynni meeles pidades südamelähedased.
Hoides tähelepanu lihtsal elul ja edasiminekul, jagub Maiwiriwiride perel iga päev tänulikkust oma õnnistuste eest. „Oleme tänulikud selle eest, mis meil on,” ütleb Sakiusa.