Ta on ikka veel meie tütar
Pidime saama abikaasaga pitseeritud, kuid see püha talitus hõlmas palju enamat kui vaid meid kahte.
Illustreerinud Joshua Dennis
Olime lootnud ja oodanud seitse aastat lapsi saada, kui mu abikaasat ja mind lõpuks tütrega õnnistati. Alicie oli meie elu valgus, kuid elas kõigest viis kuud, enne kui suri kopsupõletiku tagajärjel.
Ma polnud oma elus midagi nii rasket kogenud. Naasin iga päev töölt koju ning istusin ja nutsin. Mu ämm ja äi istusid sageli minu kõrval, et mulle jõudu anda. Palvetasin, et saada teist last, kuid midagi ei juhtunud. Kurbus mattis mind enda alla.
Ämm ja äi hakkasid mu abikaasat ja mind innustama, et sõidaksime pitseerimiseks Suva templisse. Me polnud kunagi templis käinud ning otsustasime, et see on parim viis, kuidas leida lootust ja tervenemist.
Miski poleks suutnud mind ette valmistada selleks, mida ma tol päeval tundsin. Teadsin, et meid pitseeritakse abikaasaga kogu igavikuks. See teadmine täitis mind tänu ja armastusega. Kuid ma polnud mõistnud, et see püha talitus hõlmas palju enamat kui vaid meid kahte.
Sain templis teada, et Aliciet saab pitseerida meiega. Valasin rõõmupisaraid, kui sellest pühast õpetusest teada sain. Meie tütar jääb kogu igavikuks meiega. Tunnistan, et Jumal pakub meile oma pühas kojas kõike, mida õnneks vajame.
Järgnenud aastatel on mu abikaasat ja mind õnnistatud poja ja kolme lapsendatud lapsega. Kuid Alicie ei unune kunagi. Tänu templitalitustele kuulub meie tütar igavesti meie perekonda.
Kui ma kohtun kellegagi, kes on lapse kaotanud, on mul valus koos nendega. Kuid tean ka, et see valu pole lõpp. Ma tean Alicie kaotamise ja ka teiste katsumuste kaudu, et Jumal on minu jaoks olemas. Tean, et Jumal on alati olemas, kui olen masendunud või kurdan millegi üle.
Tean, et näen Aliciet jälle ning see tõde toob jätkuvalt mu abikaasale ja mulle sügavat rõõmu.