Evangeeliumivaatenurga õnnistused
Vanem Gary E. Stevenson
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Artikkel põhineb Brigham Youngi Ülikooli Hawaii osakonna pühaliku koosoleku kõnel „Evangeeliumi vaatenurk”, mis tuli ettekandmisele 19. septembril 2017.
Evangeeliumivaatenurk annab teile selgema pildi, mida arvata elu prioriteetidest, kuidas lahendada probleeme ja kohata kiusatusi.
Fotod: Getty Images.
Kui suur õnnistus on olla Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed evangeeliumiajajärgul, mil kuningriigi võtmete taastamine ja prohvetliku kuulutuse täitumine võimaldab meil näha pealt, kuidas „veereb evangeelium välja maa äärteni nagu kivi, mis on mäest lahti murtud ilma käte abita, veereb edasi, kuni ta on täitnud terve maa” (ÕL 65:2).
See Vana Testamendi Taanieli antud ja hiljem käesoleval evangeeliumiajajärgul korratud prohvetlik kuulutus näib olevat täitumas, kuna võime täheldada, et Kirikus on täna rohkem kui 3300 organiseeritud vaia. Viimase 50 aastaga on Kiriku liikmeskond kasvanud 2,1 miljonist rohkem kui 16 miljonini.1
Sellise viljakandva kasvu ja muutuse juures avaldab mulle muljet tõsiasi, et evangeeliumipõhimõtted ja tavad, sealhulgas Jeesuse Kristuse Kiriku jaoks ilmutatud jumalik juhtimismudel, jäävad samaks. See mudel võimaldab organiseerida vaiu, mis on mõeldud „kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale” (ÕL 115:6).
Vennad ja õed! Issand jagab meile heldekäeliselt õnnistusi. Kui mõistame, et õnnistusi saadakse käskudele kuulekatena ja et käskudele kuuletudes näitame armastust Issanda vastu, oleme saanud selgeks väärt juhtnöörid. Sellised evangeeliumipõhimõtted avavad meile olulise vaatenurga.
Sellega jõuan kahe punktini, millele tahan tähelepanu pöörata. Märgin ära, et president Dallin H. Oaks, esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas, on neist kahest punktist noortele täiskasvanutele 2015. aastal kõnelenud.
Evangeeliumivaatenurga säilitamine
President Oaks on öelnud, et „vaatenurk tähendab kõigi olulist suhet puudutavate tõsiasjade, kogu pildi märkamist”2. Nähes asju evangeeliumivaatenurgast, mõistate te järgmist:
-
Te olete armastava Taevase Isa lapsed (vt ÕL 76:24).
-
Te olete siin maa peal teatud eesmärgil ja olete võimelised tegema valikuid (vt 2Ne 2:27; 10:23).
-
„Sest on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus” (2Ne 2:11).
-
Jeesus Kristus on meie Päästja ja eestkostja Isa ees (vt 1Jh 2:1; ÕL 110:4).
Mõtisklege, mis juhtub, kui teie evangeeliumivaatenurgast saab lääts, mille kaudu silmitsete igat elu aspekti. Evangeeliumivaatenurk annab teile selgema pildi, mida arvata elu prioriteetidest, kuidas lahendada probleeme ja kohata kiusatusi. See võib tõeliselt mõjutada teie üleüldist suhtumist kogu ellu ja erinevatesse otsustesse, mida oma teel teete.
Sellisest vaatekohast teame, et Issand soovib, et võtaksime iga nädal sakramenti ning uuriksime iga päev pühakirju ja palvetaksime Tema poole. Lisaks teame, et Saatan ahvatleb meid, et me ei järgiks oma Päästjat ega kuulaks Püha Vaimu vaikseid õhutusi. Oleme siis teadlikumad, et vastane püüab võtta meilt valikuvabadust ja suutlikkust tema püüdlustele vastu panna sõltuvuse, sealhulgas narkootikumide ja pornograafia abil.
Terava kontrastina annab evangeeliumilääts meile selge pildi sellest, kui tähtis on pere loomine: otsus abielluda ja kasvatada lapsi õigemeelsuses. See vaatenurk avab ka meie silmad, nägemaks, et vastane püüab perekonna täiesti hävitada, tekitada segadust soorollides, mis viib selleni, et pere loomise ja kasvatamise väärtus ühiskonna silmis langeb.
Vaimse tasakaalu säilitamine
President Oaks väitis: „Kui noored täiskasvanud näevad asju sellisest vaatenurgast – kui neil on üleüldine ülevaade –, on neil tähtis säilitada oma elus vaimne tasakaal. Selleks tuleb teil hoida eemale osast maailma võludest ja teha ka seda, mis on vajalik Päästjale lähenemiseks.”3
Ühest küljest on teil elus palju pakilisi küsimusi ja kõiksugu eri suurusega prioriteete, mis kõik vajavad tähelepanu, keskendumist ja korraldamist. See nimekiri võib olla teil kõigil üpris erinev, sest teie olud on erinevad, kuid kindlasti leiab sealt hariduse, töö, abielu ning nii vaimse kui füüsilise heaolu. Loomulikult on teie väljakutseks hoida neid tähtsaid elurolle tasakaalus vaimse poolega.
President Oaks soovitas olla hoolikas, „jagades oma aega nii, et te ei jääks vaimselt nälga ka ajal, kui põhirõhk on muudel tegevustel. Sellest põhimõttest selgub, miks noortel täiskasvanutel on eriti oluline .. võtta kuulda nõuannet käia Kiriku koosolekutel, teenida Kirikus, lugeda iga päev pühakirju, laskuda iga päev põlvili perepalvesse ning teenida Kiriku kutsetes.”4
Kui püüate võtta arvesse isiklikke vajadusi ja tasakaalustada elu argitoimetusi ja väljakutseid oma elu vaimse poolega, saab teile selgeks, et tasakaal on täiesti saavutatav. Issand ei nõua teilt midagi, mida te ei suuda saavutada. Olen kuulnud president Thomas S. Monsonit (1927–2018) mitmel korral nõu andmas, et „kelle Issand kutsub, selle Ta ka ette valmistab”5. Minu arvates käib see eriti Kiriku liikmete kohta.
Ma luban, et ükskõik kui heidutav selle tasakaalu hoidmine ka ei tundu, on elu üks suurimaid imesid see, et suudate leida vaimsuse ja teiste oluliste rollide vahel tasakaalu. See võib leida aset sellisel viisil, mis võimaldab teil mitte ainult hoida oma vaimsust ja tähtsaid elurolle samal tasemel, vaid ka neis mõlemas tähtsas valdkonnas kasvada ja areneda.
See on võimalik eelkõige seetõttu, et Issand on tugipunkt. Ta on täielik tasakaalukeskpunkt. Ja kuna te olete üks Tema lastest, tunneb Ta teie vastu jumalikku huvi. Kuid sellise tulemuseni jõudmiseks tuleb teil endal tasakaalu leidmisele tähelepanu pöörata ja selle nimel pingutada.
Minu tähelduste ja isiklike kogemuste põhjal näib, et meil on kalduvus nihkuda kogu oma elu jooksul rohkem ühes või teises suunas. Tasakaalu säilitamine elus nõuab meilt pidevat pingutamist ja hoolikust. Otsustage toimekalt tasakaalu säilitada.
Huvitaval kombel võib tasakaal liikuda paigast mõlemas suunas. Ajuti võib teil olla vajalik keskenduda hoolega koolile või elukutsele ning „teenida Kirikus üksnes selleks ettenähtud ajal”6. Ärge siiski unustage hoida Issandat oma tugipunktina, et võiksite leida õige vaimse tasakaalu.
Issand aitab teid
Evangeeliumivaatenurka säilitades on meil kerge mõista põhitõde, et Issand on meile abiks. Üks peamisi evangeeliumipõhimõtteid on see, et me oleme armastavate Taevaste Vanemate lapsed. On täiesti loomulik, et nad igakülgselt aitavad meil oma taevasesse koju naasta.
Tahaksin tuua näite, kuidas Issand saab teid aidata. Seda näidet jagas minuga Thad Carlson, kes oli üks minu juhte, kui ma olin noor. Hiljuti meie seast lahkunud Thad avaldas mulle mu sirgudes määratut mõju. Ta kasvas üles suure majanduslanguse ajal 14 lapsest üheksandana. Tema pere teenis elatist talupidamise ja karjakasvatusega. Need olid rahaliselt rasked ajad ja nende suurim vara oli nende loomakari.
Noorena oli üks Thadi kohustusi loomade eest hoolitseda ja neid vajadusel karjatada, veendumaks, et nad leiavad parimat sööta. See oli väikese poisi jaoks suur töö. Ta tuli sellega toime targa karjaponi abil, kes teadis kerge suunamise peale täpselt, mida teha. Poni nimi oli Vana Smoky. Kuid Vanal Smokyl oli üks viga: ta ei tahtnud lasta end kinni püüda. Alati kui keegi talle lähenes, pani ta plehku, kuna teadis, et ta pannakse tööle.
Ühel päeval, kui Vana Smoky kätte saadi ning talle ratsmed külge ja sadul selga pandi, ratsutas väike Thad karjamaale, kus kari rohtu sõi. Maapind oli kuiv ja ka karjamaa oli kuivanud, kuid Thad märkas, et karjamaalt väljaspool raudteerööbaste kõrval on rohi pikem ja rohelisem. Nõnda otsustas ta karjatada lehmad tarastatud karjamaalt välja ja lasta neil nautida raudteerööbaste kõrval veidi head sööta.
Thad karjatas Vana Smoky abil loomad karjamaalt välja ning need hakkasid piki rööpaid edasi-tagasi liikuma ja paremat rohelisemat rohtu sööma. Rahulolevad lehmad näisid hoolitsevat ise endi eest ning nõnda tuli Thad hobuse seljast maha ja istus ratsmerihmale, tundis ümbrusest rõõmu, mängis ja lahutas meelt. Kuid ka Vana Smoky soovis rohelist rohtu süüa ja kui ta ratsmed Thadi alt lipsasid, uitas ta lõpuks minema.
See idülliline rahuhetk lõppes järsu krahhiga, kui Thad kuulis äkitselt kaugelt valju häält. See oli läheneva veduri vile, rong kihutas mööda neidsamu rööpaid, kus ta loomakari tema ees laiutas! Ta mõistis, et kui ta ei tegutse kiiresti ega toimeta karja tagasi karjamaale ja läheneva rongi eest minema, on sel karjale ja ka tema perele laastavad tagajärjed. Ta tundis, et ei suudaks talle usaldatud kohustuse täitmata jätmise eest endale kunagi andestada.
Thad hüppas kärmelt jalule ja püüdis jooksujalu Vana Smoky ratsmeist haarata. Vana Smoky nägi Thadi tulemas ja kepsles kiiruga tema eest minema ega soovinud lasta end kinni püüda. Hingetu ja lootusetuna, silme ees kujutluspildid surnud lehmadest ja peretragöödiast, teadis Thad, et peab kärmelt tegutsema.
Hiljem kirjutas ta toimunu kohta järgmist: „Mu Algühingu õpetaja oli õpetanud meid palvetama ja kinnitas mu ema õpetusi. Kuna mul ei jäänud midagi muud üle, laskusin põlvili ja hakkasin paluma abi, et lehmi rööbastelt minema saada.”
Thad ei kuulnud häält, kuid tal tekkis selge mõte: „Vaata, kuidas lehmad Vanast Smokyst mööduvad, ilma et ta end liigutaks. Seega ‥ kuna sa oled juba põlvili, toetu oma kätele. Mängi lehma ja hiili Vana Smoky juurde.”
Thad ütles: „Tegin seda. Ta ei liikunud. Haarasin tal ratsmeist, juhatasin ta tara juurde, hüppasin talle selga ja tormasime kui tuul lehmi tagasi karjamaale ajama. Vana Smokey keeras ja pööras end ebatavaliselt hiilgavalt.”
Thadile jõudis alles gümnaasiumis täielikult kohale, et oli saanud tol kriitilisel vajadusehetkel oma palvele selge vastuse. Ta täheldas: „Inglid juhatasid Vana Smokyt, kui mina enam ei suutnud, ja meie pere pääses tragöödiast.” Hiljem sõnas ta: „See oli üks paljudest mulle tulnud õhutustest. „Ja mida te iganes palute Isalt minu nimel, mis on õige, uskudes, et te seda saate, vaata, see antakse teile” (3Ne 18:20, 18–20).”7
Meil kõigil on oma kari, mis enne rongi saabumist rööbastelt eemaldada. Meie ohud on kujult ja suuruselt erinevad. Osa on lausa sama ohtlikud, kui oli Thadi olukord, ning neil on meie või meile armsate inimeste elu või hinge ohustavad tagajärjed.
Teistel olukordadel, kuhu satume, ei pruugi olla nii tõsiseid tagajärgi, kuid need põhjustavad meile ikkagi hinge- ja südamevaeva. Üks on kindel: igaühele meist saavad elus osaks vastuseis ja kannatused, kuna need kuuluvad meie sureliku kogemuse juurde. Kuid pidage meeles, Issand aitab meid!
Mulle meeldivad need Mormoni Raamatust pärit sõnad: „Me näeme, et Jumal peab meeles igat rahvast, ükskõik kus maal nad ka ei ole; jah, ta loeb kokku oma rahva ja tema halastuse sülem laiub üle kogu maa” (Al 26:37).
See tähendab meid kõiki. Teadmine, et Issand meid aitab, pakub meile suurt tröösti.
Usk, lootus ja evangeeliumivaatenurk
Innustan teid kokkuvõtteks, et teil oleks meeles säilitada evangeeliumivaatenurka. Vaadake ümbritsevat maailma läbi Jeesuse Kristuse evangeeliumi läätse.
Säilitage vaimne tasakaal. Igaüks meist kohtab oma elu mitmesugustes rollides väljakutseid ja võimalusi, ning nendega tuleb kõige paremini toime siis, kui tasakaalustada neid oma usuga Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse.
Lõpetuseks uskuge ja lootke, et Issand aitab teid. See teadmine aitab teil seista kindlalt silmitsi proovilepanekutega, mis kuuluvad paratamatult teie sureliku missiooni juurde.