Abielulahutus
Heaks abieluks pole vaja täiuslikku meest ega täiuslikku naist. Selleks on vaja vaid meest ja naist, kes püüdlevad üheskoos pühendunult täiuslikkuse poole.
Ma olen tundnud mõjutust kõneleda abielulahutusest. See on tundlik teema, kuna kutsub esile nii tugevaid tundeid inimestes, kes on sellega erineval viisil kokku puutunud. Mõned peavad end või endale armsaid inimesi lahutuse ohvriteks. Teised peavad end lahutusest kasusaajateks. Mõned võtavad lahutust kui tõendit ebaõnnestumisest. Teiste jaoks on see hädavajalik väljapääs, mille kaudu abielust pääseda. Ühel või teisel viisil puudutab abielulahutus enamikke Kiriku perekondi.
Millised iganes teie väljavaated ka poleks, palun kuulake mind, kui püüan rääkida selgelt, milline mõju on lahutusel igavestele peresuhetele, mille poole me püüdleme evangeeliumi plaani alusel. Ma räägin, kuna olen mures, aga siiski lootusrikas.
I
Me elame maailmas, kus kogu käsitus abielust on ohus ja kus abielulahutus on midagi tavalist.
Käsitus, et ühiskond tunneb suurt huvi abielu säilitamise vastu nii üldise heaolu kui ka abielupaari ja nende laste heaolu nimel, on asendunud paljude puhul ideega, et abielu on üksnes oma nõusoleku andnud täiskasvanute vaheline eraasi, mille võib lõpetada, kui kumbki osapool seda tahab.1
Rahvad, kus puudus igasugune lahutusseadus, on selle omaks võtnud ja enamik lahutada lubavaid rahvaid on lahutuse saamist kergendanud. Kahjuks võib praeguse lahutusseaduse järgi, kus kedagi süüdi ei tunnistata, olla kergem lõpetada abielusuhet soovimatu abikaasaga kui töösuhet soovimatu töötajaga. Mõned isegi ütlevad esimese abielu kohta „lähteabielu,” mis on nagu väike maja, mida kasutatakse mõnda aega enne edasi kolimist.
Sellel, et käsitus abielu alalisusest ja kallihinnalisusest nõrgeneb, on kaugeleulatuvad tagajärjed. Mõjutatuna oma enda vanemate lahutusest või üldisest arvamusest, et abielu on ahelad ja lõa otsas olemine, mis takistab eneseteostust, väldivad mõned noored inimesed abiellumist. Paljud, kes abielluvad, ei pühendu täielikult ja on valmis esimese tõsise proovilepaneku korral põgenema.
Kaasaja prohvetid on sellele vastupidiselt hoiatanud, et kui abiellu suhtutakse kui „paljasse lepingusse, mille võib sõlmida lõbu pärast … ja lõpetada esimese raskuse tekkides, … on see halb asi, mis väärib karmi hukkamõistu,” eriti kui lapsed peavad kannatama.2
Muistsel ajal ja isegi suguharureeglite kohaselt, mis kehtivad mõned riigis, kus meil on nüüd liikmeid, on meestel võimalik lahutada oma naisest igasuguste pealiskaudsete asjade tõttu. Päästja ei tunnustanud sellist naiste ebaõiglast rõhumist ja kuulutas:
„Mooses on teile teie südame kanguse pärast annud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud.
Aga ma ütlen teile: Kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast ja võtab teise, see rikub abielu, ja kes võtab lahutatud naise, see rikub abielu” (Matteuse 19:8–9).
Selline abielu, mida nõutakse ülenduse puhul – mis on kestuselt igavene ja kvaliteedilt jumalik – ei kaalu lahutamist. Issanda templites abielluvad abielupaarid kogu igavikuks. Mõned abielud ei arene aga selle ideaali suunas. Meie „südamete kalkuse pärast” ei jõusta Issand hetkel selestilise normi tagajärgi. Ta lubab lahutatutel uuesti abielluda, ilma et neile jääks kõrgema seaduse alusel häbiplekk. Kui lahutatud liige pole saatnud korda tõsist üleastumist, võib ta saada templisoovituse vääriliseks samade väärilisusstandardite alusel, mis kehtivad teistele liikmetele.
II
On palju häid kirikuliikmeid, kes on lahutatud. Ma räägin kõigepealt neile. Me teame, et paljud teist on süütud ohvrid – liikmed, kelle endine abikaasa rikkus püsivalt pühasid lepinguid või hülgas oma abielukohustused või keeldus neid pikema perioodi jooksul täitmast. Sellist väärkohtlemist kogenud liikmed teavad omast käest, et on olukordi, mis on abielulahutusest veel halvemad.
Kui abielu on surnud ja puudub elustamislootus, on vaja leida viis selle lõpetamiseks. Ma nägin selle näiteid Filipiinidel. Kaks päeva pärast templiabielu jättis abikaasa oma noore naise maha ja temast pole kuuldud üle kümne aasta. Üks abielunaine põgenes ja lasi end teises riigis lahutada, aga temast maha jäänud abikaasa on Filipiini seaduste järgi ikka veel abielus. Kuna seal riigis pole lubatud lahutada, pole neil süütutel mahajätmise ohvritel mingit võimalust oma abielustaatuse lõpetamiseks ja eluga edasiminekuks.
Me teame, et mõned vaatavad oma lahutusele kahetsedes, et nad ise osaliselt või ülekaalukalt lahkuminekus süüdi on. Kõik, kes on lahutuse läbi teinud, on teadlikud selle valulisusest ja teavad, kui vajalik on lepituse kaudu tulev tervendav vägi ja lootus. See tervenemine ja see lootus on olemas nii nende enda kui nende laste jaoks.
III
Nüüd räägin ma abielus liikmetele, eriti kõigile, kes võivad lahutamist kaaluda. Ma õhutan tugevalt teid ja neid, kes teile nõu annavad, seisma silmitsi tegelikkusega, et enamiku abieluprobleemide puhul pole lahenduseks mitte lahutus vaid meeleparandus. Sageli pole põhjuseks mitte sobimatus vaid isekus. Esimene samm pole mitte lahkuminek vaid muutmine. Lahutus pole mitmeotstarbeline lahendus ja tekitab sageli pikemaajalist südamevalu. Ühe ulatusliku rahvusvahelise uuringu käigus, kus uuriti õnne taset enne ja pärast „elu suursündmusi,” avastati, et keskmine inimene suudab oma õnnetaset taastada palju edukamalt pärast abikaasa surma, kui pärast abielulahutust.3 Abikaasad, kes loodavad, et lahutus lahendab tülid, leiavad sageli, et see halvendab asja veelgi, kuna lahutusele järgnev komplitseeritus – eriti laste olemasolu korral – tekitab uusi tülisid.
Mõelge esmalt lastele. Kuna lahutus lööb lahku laste huvid ja vanemate huvid, on lapsed selle esimesed ohvrid. Pereelu asjatundjad räägivad meile, et tähtsaim põhjus praeguseks laste heaolu languseks on praegune abielu nõrgenemine, kuna pere ebastabiilsus kahandab vanemate investeerimist lastesse.4 Me teame, et lastel, keda kasvatatakse pärast lahutust üksikvanema kodus, on palju suurem risk kuritarvitada narkootikume ja alkoholi, olla seksuaalselt vabameelne, koolis halvasti hakkama saada ja teisi erineval viisil halvasti kohelda.
Paar, kellel on abielus tõsiseid probleeme, peaks minema oma piiskopi jutule. Ta annab Issanda kohtumõistjana nõu ja võib isegi distsiplineerida, mis aitab liikuda tervenemise suunas.
Piiskopid ei nõusta liikmeid lahutama, kuid võivad olla liikmetele abiks nende otsuste tagajärgede juures. Issanda seaduse alusel on abielu nagu inimelugi kallis ja elus asi. Kui meie keha on haige, püüame me seda ravida. Me ei anna alla. Kui eluks on mingeidki väljavaateid, püüame me ikka ja jälle terveks saada. Sama peaks kehtima ka meie abielus, ning kui me otsime Issandat, aitab ja tervendab Ta meid.
Viimse aja pühadest abikaasad peaksid tegema kõik, mis nende võimuses, et oma abielu säilitada. Nad peaksid järgima abielu rikastamise nõuannet 2007. aasta aprillikuu Liahoona Esimese Presidentkonna sõnumis.5 Vältimaks nõndanimetatud „kokkusobimatust,” peaksid nad olema parimad sõbrad, heasüdamlikud ja hoolivad, tundlikud teineteise vajaduste suhtes, püüdes alati teineteist õnnelikuks teha. Nad peaksid olema partnerid perekonna rahaasjades, täpsustades üheskoos oma soove ilmalike asjade järele.
Loomulikult võib ette tulla aegu, kus üks abikaasa eksib ning teine saab haiget ja tunneb valu. Kui nii juhtub, peab kannatanu mõtlema hetke pettumuste kõrval heale, mis minevikus aset leidis, ja helgematele tulevikuväljavaadetele.
Ärge talletage läinud ülekohut, seda ikka ja jälle meelde tuletades. Abielusuhetes on kibestumine hävitav ja andestamine jumalik (vt ÕL 64:9–10). Paluge Issanda Vaimult juhatust ülekohtu andestamiseks (nagu president Faust meile just äsja nii kaunilt õpetas), vigadest jagusaamiseks ja suhete tugevdamiseks.
Kui te olete juba jõudmas madalseisu, olles abielus üksnes seaduse silmis, võtke palun kätest kinni, põlvitage üheskoos ning paluge palvemeelselt abi ja lepituse tervendavat väge. Teie alandlikud ja ühised palved lähendavad teid Issandaga ja teineteisega ning on teile abiks raskel tõusuteel, mis viib uuesti abielu üksmeeleni.
Kaaluge järgmist, mida täheldas üks tark piiskop, kellel on laialdased kogemused abieluprobleemidega liikmete nõustamisel. Rääkides neist, kes lõpuks lahku läksid, ütles ta järgmist:
„Üldjuhul ütles iga paar või inimene, et nad möönavad, et lahutus pole hea asi, kuid nad kõik rõhutasid, et nende olukord on erinev.
Üldjuhul keskendusid nad oma abikaasa puudusele, ega pannud erilist vastutust omaenda käitumisele. Suhtlemine oli soiku vajunud.
Üldjuhul vaatasid nad tagasi, ega nõustunud jätma endise käitumise koormat teeäärde ja edasi minema.
Osa ajast oli tegu ka tõsise patuga, kuid sagedamini olid nad lihtsalt „armastamast lakanud,” öeldes, et „mees ei rahulda enam mu vajadusi” või „naine on muutunud”.
Kõik muretsesid, kuidas see mõjub lastele, kuid järeldasid lõpuks alati: „Neil on halvem, kui me koos oleme ja kakleme.””
Need paarid aga vastupidiselt, kes selle piiskopi nõuannet järgisid ja kokku jäid, tulid olukorrast välja veelgi tugevama abieluga. Sellise väljavaate saavutamine sai alguse, kui nad kohustusid üheskoos käskudest kinni pidama, Kirikus aktiivseks jääma, pühakirju lugema, palvetama ja tegema tööd omaenda vajakajäämiste kallal. Nad „märkasid, milline tähtsus ja vägi on lepitusel nende abikaasale ja neile endile” ning „nad olid kannatlikud ja üritasid üha uuesti.” Kui temalt nõu saanud paarid tegid neid asju, parandades meelt ja tegeledes oma abielu päästmisega, saabus selle piiskopi sõnul „tervenemine sajal protsendil kordadel”.
Isegi need, kes arvavad, et nende abikaasa on täiesti süüdi, ei peaks toimima kiirustades. Ühe uuringu käigus ei leitud „mingeid tõendeid, et lahutus või lahuselu teeks täiskasvanuid tüüpiliselt õnnelikumaks kui õnnetus abielus olemine. Kaks kolmest õnnetult abielus olnud ja lahutamist vältinud täiskasvanut teatasid viis aastat hiljem, et nad on õnnelikult abielus.”6 Üks naine, kes pidas vastu väljakannatamatule abielule palju aastaid, kuni lapsed suureks said, selgitas: „Meie abielus oli kolm osapoolt – minu abikaasa, mina ja Issand. Ma ütlesin endamisi, kui kaks meist suudavad vastu pidada, suudame me seda koos hoida.”
Nendes näidetes väljendatud lootuse väge premeeritakse vahel meeleparanduse ja muutusega, vahel aga mitte. Isiklikud olukorrad on suuresti erinevad. Me ei saa kontrollida teiste valikuid, ega vastuta nende eest, isegi kui nende mõju on meile nii valulik. Ma olen kindel, et Issand armastab ja õnnistab abikaasasid, kes püüavad nii armastusväärselt aidata oma kaasat, kellel on sellised sügavad probleemid nagu pornograafia, mõni muu sõltuvust tekitav käitumine või lapsepõlves kogetud kuritarvitamise pika-ajalised tagajärjed.
Ükskõik, millised on tulemused või kui rasked on teie kogemused, on teile tõotatud, et teile ei keelata igavese peresuhte õnnistusi, kui te armastate Issandat, peate kinni Tema käskudest ja lihtsalt annate endast parima. Kui noor Jaakob kannatas „vaeva ja palju muret” teiste pereliikmete tegude pärast, kinnitas isa Lehhi talle: „Sa tead Jumala suurust ja ta pühitseb sinu kannatused sinu kasuks” (2 Nefi 2:1–2). Selle sarnaselt kinnitas ka Paulus meile, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb” (Roomlastele 8:28).
IV
Lõpetuseks räägin ma lühidalt neile, kes abiellumise üle mõtisklevad. Parim viis, kuidas vältida truudusetust, vägivallatsevast ja mitte toetavast abikaasast lahutamist, on mitte abielluda sellise inimesega. Kui te tahate hästi abielluda, uurige hästi järele. Selline lävimine nagu interneti vahendusel koosolemine ja teabe vahetamine pole piisav alus abiellumiseks. Tuleb teineteisega välja minna ning seejärel hoolikalt, mõtlikult ja põhjalikult kohtamas käia. Peaks olema piisavalt võimalusi jälgida potentsiaalse abikaasa käitumist erinevates olukordades. Kihlatud peaksid saama teada kõik võimaliku selle perekonna kohta, kellega nad end peagi abiellumise teel seovad. Me peaksime kõige selle juures mõistma, et heaks abieluks pole vaja täiuslikku meest ega täiuslikku naist. Selleks on vaja vaid meest ja naist, kes püüdlevad üheskoos pühendunult täiuslikkuse poole.
President Spencer W. Kimball õpetas: „Kaks abielualtari poole astuvat inimest peavad mõistma, et selleks, et sõlmida õnnelikku abielu, mida nad loodavad, peavad nad teadma, et abielu … tähendab ohverdamist, jagamist ja isegi mõningast isikliku vabaduse kärpimist. See tähendab pikka ja vaevalist kokkuhoidu. See tähendab lapsi, kes toovad endaga rahalisi koormaid, teenimiskoormaid, hoolitsemis- ja murekoormaid; aga see tähendab ka kõige sügavamaid ja sulnimaid tundeid üldse.”7
Ma tunnistan isiklikust kogemusest, kui meeldiv on abielu ja pereelu, mille kirjelduseks trükises „Perekond: Läkitus maailmale” öeldakse, et selle aluseks on abikaasade „püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest” ning et „see on rajatud Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele”8. Ma tunnistan Temast kui meie Päästjast ja palvetan Tema nimel kõigi eest, kes püüdlevad igavese perekonna ülimate õnnistuste poole, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.