Teile tulevikuks mõeldud abi ja juhatus
Elu ei lähe alati plaanipäraselt, kuid Issandale lootmine muudab teie elu paremaks.
Maailm võib näida vahel täiesti kindlusetu. Võib-olla tunnete huvi, mis teid tulevikus ees ootab. Ka mina tundsin nii.
Liitusin oma vanematega Kirikuga, kui olin 16-aastane. Olin tookord väga arglik. Kirikuga liitumine andis mulle enesekindlust. Ma sain teada, kes ma olen, kust ma pärit olen, miks ma siin olen ja kuhu ma lähen pärast seda elu.
Mõistsin tookord, et isegi kui ma täpselt ei tea, mida ma oma elus tegema hakkan, saan ma abi ja juhatust, mis juhatab mind suurde tulevikku.
Nii on see ka teiega!
Prohvetilt saadud juhatus
Ma olin 17-aastane, kui prohvet, president Spencer W. Kimball (1895–1985), 1975. aastal Lõuna-Koread külastas. Nägin teda koosolekul, kuhu umbes 400 Korea noort olid tulnud tema häält kuulama.
President Kimball rääkis, kuidas ta oli noorest peale iga päev pühakirju uurinud ja palvetanud. Ta rääkis prioriteetide seadmise tähtsusest. Ta ütles, et me peaksime käima seminaris, valmistuma misjoniks ja igaveseks abieluks ning tegema tööd päästmise nimel. Ta jagas ka oma tunnistust.
Prohveti sõnad valgustasid mu mõtteid. Ma käisin keskkoolis, kuid koolitöö mind ei huvitanud. Mulle meeldis sport! Mängisin igal võimalusel jalgpalli ja tegin seda sageli ka siis, kui oleks pidanud õppima. Ma ei olnud hea õpilane. Kui ma olin prohvetit kuulnud, mängisin ma ikka meeleldi jalgpalli, kuid otsustasin ka endale prioriteete seada.
Õpin nii hästi, kui oskan. Teenin misjonil, saan templis pitseeritud ja mul on õnnelik perekond. Teadsin, et selle suurepärase tuleviku nimel pean ma igal juhul prohvetit järgima.
Kõik teie võimalused ja väljakutsed laabuvad hästi, kui te järgite elavate prohvetite juhatust.
Ebamäärane misjon
Ma olin lubanud teenida misjonil, kuid Lõuna-Koreas on kohustuslik sõjaväeteenistus. Paljud noored mehed läksid pärast keskkooli sõjaväkke, teenisid oma kohustusliku aja ära, omandasid kohe seejärel hariduse ja leidsid töökoha. Veel kaks aastat misjonil teenida oli raske. Tookord ei olnud kuigi palju korealastest vanemaid.
Kui ma sain 19-aastaseks, pidasin oma lubadusest kinni ning täitsin misjonipaberid ja saatsin need ära. Mind kutsuti teenima Koreas Busani misjonil. Aasta hiljem kutsuti mind sõjaväkke. Ma olin nii kurb, et pidin misjonilt ära tulema.
Kui ma kolm aastat hiljem sõjaväeteenistuse lõpetasin, tundsin, et mu misjon on veel lõpetamata. Kõik ütlesid mulle: „Sa oled juba misjonil teeninud. Issand mõistab su olukorda. Vaid üks aasta misjonil teenida on okei.”
Küsisin oma healt sõbralt seminarist, mida ma tegema peaksin. Ta ütles, et teab, et teenin veel ühe aasta misjonil. Tema usaldus andis mulle kindlust ja kinnitust edasi teenida. Teist aastat teenisin ma Koreas Souli misjonil. Olin 25-aastane, kui misjoni lõpetasin. Hiljem abiellusin tollesama sõbraga ja meid pitseeriti Hawaiil Laie templis.
See kogemus õpetas mulle, et kõik saab korda ka siis, kui asjad ei lähe kavandatult. Kui teie plaanid ja nägemus ühilduvad Issanda tahtega, aitab Ta teil elu üle otsustada.
Suur tulevik on võimalik
Kuigi ma polnud noorena kindel, milline mu elu olema saab, avastasin, et edu võti peitub mitte ainult selles, vaid ka tulevases elus, vaimsete asjade esikohale seadmises.
Kui teid ristiti, saite te Püha Vaimu anni. Kui te keskendute saadud õhutustele, pakub Püha Vaim teile kaitset ja juhatab õigel teel. Lisaks tunnete te tröösti ja rahu.
Pidage tulevikuks valmistudes meeles teha järgmist.
-
Uurige pühakirju.
-
Jätkake palvetamist.
-
Järgige prohvetit.
-
Lootke alati Issandale.
Kui ma olin teievanune, sain ma teada Päästja iseloomujoontest ja omadustest ning sellest, kuidas olla rohkem Tema-sarnane. Ta on täiuslik. Selles elus ei saa ma olla täiesti Tema-sarnane, kuid püüan anda endast parimat ja olen saanud seeläbi paremaks.
Ma tean, et Jeesus Kristus elab. Tänu Temale loodan ma suurele tulevikule ja ka teil on see võimalus!