Ohverdus

Ohverdamine on millestki meile väärtuslikust loobumine millegi veelgi väärtuslikuma nimel. Viimse aja pühadena on meil võimalus ohverdada maiseid asju Issanda ja Tema kuningriigi heaks. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed peaksid ohverdama meeleldi kõike, mida Issand nõuab. Kui meilt ei nõutaks ohverdamist, ei suudaks me iial arendada sellist usku, mis on vajalik igaveseks päästmiseks.

Jeesuse Kristuse lepitus on evangeeliumi keskmes olev suur ja igavene ohverdus (vt Alma 34:8–16). Enne kui Päästja viis täide lepituse, ohverdas Tema lepingurahvas loomi Tema ohverduse sümbolina. See tava aitas neil lepitust oodata (vt Mooses 5:4–8). Käsk loomi ohverdada lõppes Jeesuse Kristuse surmaga. Tänapäeval võtame me Kirikus sakramenti Päästja lepitava ohverduse mälestuseks.

Lisaks Jeesuse Kristuse lepitava ohverduse mäletamisele, peame me ohverdama ka omalt poolt: murtud südame ja kahetseva vaimu. Päästja ütles: “Te ei pea mulle enam ohverdama verd valades; jah, teie ohvrid ja põletusohvrid tuleb lõpetada… Ja te tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim. Ja kes iganes tuleb minu juurde murtud südame ja kahetseva vaimuga, selle ristin ma tule ja Püha Vaimuga” (3 Nefi 9:19–20).

Murtud süda ja kahetsev vaim tähendab alandlikkust ning vastuvõtlikkust Jumala tahtele ja nende nõuandele, keda Ta on kutsunud oma Kirikut juhtima. See tähendab ka sügavat kurbustunnet patu pärast ja siirast soovi meelt parandada. Prohvet Lehhi rõhutas selle ohverduse toomise tähtsust: “Vaata, [Kristus] annab end patu ohvriks, et täita seaduse nõudmised kõikide nende eest, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim ja mitte kellegi teise eest ei saa seaduse nõudmisi täita” (2 Nefi 2:7). Kui me ei too ohvriks murtud südant ja kahetsevat vaimu, ei või me saada täiel määral osa lepituse kaudu tulevatest õnnistustest.

Kui sa oled nõus ohverdama, nagu Issand on käskinud, võtab Ta su vastu. Ta õpetas: “Kõik, … kes teavad, et nende südamed on ausad ja on murtud, ja nende vaim kahetsev ning tahavad ohverdades kinni pidada oma lepingutest — jah, iga ohvriga, mida mina Issand käsin — need ma võtan vastu” (vt ÕL 97:8). Igavikulisest vaatenurgast vaadatuna võid sa näha, et maailma asjadest loobumine polegi tegelikult mingi ohverdus. Õnnistused, mis sa saad, on suuremad kui miski, millest sa eales loobud.

Täiendavad viited: Matteuse 19:16–22; ÕL 59:8

Vt ka Armastus; Jeesuse Kristuse lepitus; Kuulekus; Meeleparandus; Sakrament; Teenimine