7. peatükk

Ustavus proovilepanekute aegadel: „Varjudest imelisse päikesepaistesse”

„Igal Issandat teenival mehel ja naisel, olgu ta kui tahes ustav, on oma rasked hetked, kuid kui ta elab ustavalt, paistab tema peale valgus ja toob talle leevendust.”

Lorenzo Snow’ elust

1846. aasta veebruaris sunniti viimse aja pühasid jätma oma kodud Illinoisi osariigis Nauvoos. Tehes ettevalmistusi rännakuks läände uuele lubatud maale, järgisid nad president Brigham Youngi nõu rajada teel olles asulaid. Nad elasid ajutistes varjupaikades ning külvasid vilja neile järgnevate pühade jaoks. Pärast lühiajalist peatust Iowa osariigis Garden Grove’i asulas kolis Lorenzo Snow koos perega paika, mida pühad kutsusid Mount Pisgah ja mis asub samuti Iowas. See asula oli nime saanud mäe järgi, mille peal Mooses nägi oma rahvale lubatud maad.

Mõni kuu pärast Mount Pisgah asulasse jõudmist kutsuti Lorenzo asula eesistujaks. Hiljem ta kirjutas: „Minu kutsumise ajaks olid pühad Pisgah asulas väga halvas seisus, tundsid puudust mitte ainult toidust ja riietest, vaid ka veoloomadest ja vankritest, et oma teekonda jätkata. Mitmel perel oli toit täiesti otsas ning nad sõltusid oma naabrite heldusest, kellel enamasti polnud endalgi suurt midagi, mida hädasolijaga jagada. Kuid kõige kohutavam oli haigusepuhang, mis asulast üle käis ega jätnud piisavalt terveid, kes kõikide haigete eest oleks hoolitsenud. Tõbi oli surmav: isad, emad, lapsed, vennad, õed ja kallid sõbrad langesid haiguse ohvriks ning maeti vaikselt, mõned isegi ilma suririieteta. Nii lisandusid puudusele veel kurbus ja lein.”

Lorenzo koges neid katsumusi omal nahal. Tema ja ta pere said tunda haigust, pettumusi ja südamevalu, kaasa arvatud lein vastsündinud tütre Leonora surma pärast. Ta kirjutas: „Väike Leonora jäi haigeks ja suri. Sügavas kurbuses kandsime tema surnukeha ta vaiksesse puhkepaika, et jätta ta sinna üksi, kaugele oma isast ja emast, kes oli ta ilmale toonud.”

Sellises olukorras aitas Lorenzo pühadel astuda oma katsumustele vastu usuga. Tema õde Eliza kirjutas: „Otsusekindlalt – praktilise meele ja eesmärgikindlusega, mitte kunagi heitumata tegutses ta hädaolukorras, mis oleks tavalisi mehi kohutanud. Kõigepealt püüdis ta inimesi julgustada ja innustada koostööle.” Ta jagas mehed brigaadidesse. Mõned läksid lähedal asuvasse linna tööle, et teenida raha toidu ja riiete jaoks. Teised jäid laagrisse, kus hoolitsesid perede eest, külvasid vilja ja valmistasid ning parandasid esemeid, mida võis kasutada teistes asulates.

Lorenzo aitas pühadel koos töötada ning innustas neid ka endid vaimselt toitma ja meelt lahutama. „Pikkadel talvekuudel püüdsin ma Pisgah pühade vaimu ja julgust üleval hoida mitte ainult usuliste koosolekute pidamisega asula eri osades, vaid ka innustades neid läbi viima erinevaid meelelahutusüritusi. …

Ma püüan näiteks kirjeldada üht pidu, mille korraldasin nii paljude inimeste meelelahutuseks, kui minu koju mahtus. Me elasime ühekorruselises nelja ja poole meetri pikkuses ja üheksa meetri laiuses palkmajas. Sel oli muldkatus ja muldpõrand, maja ühes otsas oli tagasihoidlik korsten, mis oli ehitatud maast väljalõigatud mätastest. Peo puhul katsime põranda puhaste õlgedega ja seinad valgete linadega, mis olid võetud meie sulgedeta voodist.

Pisike probleem oli toa korralikult valgustamisega selle sündmuse ajaks. See nõudis kõvasti nuputamist. Kuid me saime hakkama. Valisime naeriaugust suuremad ja kenamad naerid, kraapisime neilt sisu välja ning panime nende sisse väikesed küünlajupid. Asetasime valgustid seinte äärde ning riputasime mõned ka mullast ja roost tehtud lakke. Neil valgustitel oli rahustav … mõju, ja nõrk valgus, mis kumas läbi naeriste, lõi väga maalilise miljöö.

Õhtu jooksul kiitsid paljud mu sõbrad mulle ja minu perele südantsoojendavate sõnadega neid ainukordseid ja odavaid valgusteid.”

Lorenzo meenutab, et „need tunnid möödusid elavalt ja rõõmsalt”. Külalised lõbustasid üksteist kõnede, laulude ja luuletustega. Ta ütles: „Peo lõppedes paistsid kõik olevat täielikult rahul ning lahkusid õnnelikena, nagu nad polekski kodutud.”¹ (Vt 1. soovitust lk 105.)

Lorenzo Snow’ õpetused

Katsumused ja kannatused aitavad meil saada vaimsemaks ning valmistuda selestiliseks hiilguseks.

On võimatu välja teenida oma pääste ja täide saata Jumala tahet ilma katsumuste ja ohverdusteta.²

Viimse aja pühad on läbi elanud katsumusi ja kannatusi. Nii on Jumal selle määranud. Ma julgen öelda, et sünnieelses vaimumaailmas, kui tehti ettepanek võtta vastu prooviaeg ja omandada meie praeguseid kogemusi, ei olnud see sugugi meeltmööda. Meile esitatud plaan ei olnud igas suhtes nii vaimustav, kui võinuks soovida. Kuid ei ole kahtlustki: me nägime ja mõistsime, et siia ellu tulemine on meile vajalik ülenduse ja hiilguse saavutamiseks, ning kui vastumeelne see meile ka ei tundunud, olime valmis alluma Jumala tahtele ning oleme nüüd siin.³

Issand on oma südames otsustanud, et Ta paneb meid proovile, kuni teab, mida Ta meiega teha saab. Ta pani proovile oma Poja Jeesuse. … Enne Tema [Päästja] maa peale tulekut jälgis Isa Teda ning teadis, et võib Tema peale kindel olla, kui kaalul on maailmade lunastamine. Ja Ta ei pidanud pettuma. Mis aga meisse puutub, siis Ta paneb meid jätkuvalt proovile, et Ta võiks seada meid elus kõrgeimale positsioonile ning anda meile kõige pühamad kohustused.⁴

Kui meil õnnestub läbida lähenevad põletavad katsumused, jäädes seejuures ustavaks ja ausameelseks, võime oodata oma katsumuse lõppedes suurt ja võimast Vaimu ja Jumala väe tulva – suur and kõigile, kes jäävad tehtud lepingutele truuks. …

Mõned meie vendade seast on pärinud, kas nad pärast seda elu tunnevad endid väärilisena, et olla osaduses iidsete aegade prohvetite ja pühadega, kes pidid taluma katsumusi ja tagakiusamist, ning olla koos pühadega, … kelle elu oli ränk Kirtlandis, Missouri ja Illanoisi osariigis. Need vennad kahetsesid, et ei olnud nendest kannatustest ise osa saanud. Kui keegi neist juhtub mind kuulma, siis soovin öelda nende lohutamiseks, et teil tuleb vaid veidi oodata ning ka teile saavad osaks samasugused kannatused. Meid ei saa teha täiuslikuks ilma kannatusteta: Jeesus pidi kannatama (Hb 2:10). Oma palves ja piinlemises Ketsemani aias valmistas Ta ette vajaliku puhastumisprotsessi nende jaoks, kes püüdlevad selestilise kuningriigi hiilguse poole. Keegi ei tohiks anda kiusatustele järele, püüdes katsumustest eemale hoida.⁵

Pole ühtki teist viisi peale kannatuste, kuidas pühad võiksid vaimselt edeneda ja valmistuda selestilise kuningriigi pärandi vastuvõtmiseks. See on protsess, mille kaudu suurenevad teadmised ja mille kaudu kehtestatakse rahu kogu maailmas. On öeldud, et kui meie ümber valitseks rahu ja küllus, muutuksime ükskõikseks. Sellist elu sooviksid paljud ning nad ei püüdleks siis igavikuliste asjade poole.⁶

Me oleme kõik kogenud kannatusi ja kogeme neid ka edaspidi, kas üksinda või koos teistega. Aga milleks? Sest Issand nõuab meilt seda − meie pühitsemiseks.⁷ (Vt 2. soovitust lk 105.)

Püsides kannatustes ja katsumustes ustavana, näitame, et armastame Jumalat rohkem kui maailma.

Meie katsumuste seas on kiusatusi, mida vältides võime näidata, kui väga me hindame oma usku. Te teate Iiobi sellealast kogemust. Talle anti teadmine ülestõusmisest ja Lunastajast ning ta teadis, et kuigi ta peab surema, näeb ta viimsetel aegadel oma Lunastajat maa peal (Ii 19:25–26). Talle osaks saanud kiusatused näitasid, et ta hindas taevaseid asju rohkem kui kõike muud. …

… Kuna Jumal on meie Sõber, ei pea me kartma. Me võime korduvalt sattuda paljudesse vastumeelsetesse olukordadesse. Tänu nendele saame näidata inglitele, et armastame Jumala asju rohkem kui maailma asju.⁸ (Vt 3. soovitust lk 105.)

Kui püsime ustavana, annab Issand meile jõudu vältida kiusatusi ja katsumused ära kannatada.

Paljudele teie seast võivad osaks saada rasked katsumused, et teie usk võiks muutuda täiuslikumaks, teie enesekindlus võiks suureneda, teie teadmine taeva väest võiks kasvada enne, kui saate lunastatud. Kui taevapiirile ilmub tormipilv, … kui teile ulatatakse kannatuste kibe karikas ning te sellest joote, kui teie seas elunev Saatan teid oma ahvatluste väega petab ja riukalikult alt veab, kui teie vastu tõuseb tugev halastamatu tagakiusamise rusikas – siis sellel tunnil tõstke pea ja rõõmustage, et teid on peetud vääriliseks niimoodi kannatama koos pühade, Jeesuse ja pühade prohvetitega, ning teadke, et teie lunastuse tund on lähedal.

Mu vennad ja õed, ma tahan teid kogu südamest innustada. Olge rõõmsad – ärge heituge, sest kiirelt on lähenemas päev, mil teie pisarad kuivatatakse, teie südant lohutatakse ja te sööte oma tööde vilja.

Olge ausad, olge vooruslikud, olge auväärsed, olge tasased ja vagad, julged ja vaprad, tundke rõõmu lihtsusest, olge nagu Issand, hoidke kinni tõest, ähvardagu teid tuli ja mõõk või piinamine ja surm.⁹

Sellest ajast peale, mil me võtsime vastu evangeeliumi, kuni praeguseni on Issand andnud meile aeg-ajalt katsumusi ja meid proovile pannud, kui võime seda nii nimetada. Vahel on olnud väga raske võtta neid katsumusi vastu ilma nurina ja kaeblemiseta. Kuid sellistel aegadel Issand õnnistas meid ning andis meile piisavalt oma Vaimu, et võiksime kiusatustest üle olla ja katsumused välja kannatada.¹⁰

Igal Issandat teenival mehel ja naisel, olgu ta kui tahes ustav, on oma rasked hetked, kuid kui ta elab ustavalt, paistab tema peale valgus ja toob talle leevendust.¹¹

Meilt nõutakse ainult seda, et miski ei takistaks meil täita Jumala tahet, olla aus, ustav ja pühendunud vastuvõetud põhimõtetele, olla üksteise suhtes õiglane, austada teiste õigusi, elada igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Siis aitab ja abistab meid Tema Püha Vaim igas olukorras, õnnistades meid külluslikult meie kodudes ja meie peredes, õnnistades meie karjasid, meie viljapõlde – Jumal õnnistab meid igal viisil. Ta annab meile teadmist teadmise peale, arukust arukuse peale, tarkust tarkuse peale.

Jumal õnnistagu seda rahvast! Olgem ustavad iseendile, ustavad kõigile põhimõtetele, mis me oleme saanud, otsides kogu südamest üksteise heaolu. Siis valab Jumal meie peale oma Vaimu ning me saavutame võidu.¹² (Vt 3. soovitust lk 105.)

Raskeid aegu meenutades märkame, kuidas meie katsumused on aidanud meil jõuda Jumalale lähemale.

Kui me mõtiskleme selle üle, kuidas Jumal on meid minevikus aidanud, mida Ta on meile andnud praegu ning millega Ta soovib meid õnnistada tulevikus, siis märkame, milline õnnistatud rahvas me oleme. Olen vahel mõelnud, et viimse aja pühade suurim voorus oleks tänulikkus Jumalale selle eest, mida Ta meile on andnud, ja teeraja eest, mille Ta meile kätte juhatas. Sellel rajal käimine ei ole alati olnud kerge, kuid tihti on just ebameeldivad olukorrad osutunud meile kõige kasulikumaks.¹³

Iga katsumus, mida inimene kogeb, kui ta püsib katsumuses ustavana ja annab au Jumalale ning valitud usule, viib teda katsumuse või kannatuse lõppedes Jumalale lähemale. Lähemale suurenenud usu, tarkuse, teadmiste ja väe kaudu ning seeläbi on inimene oma palvetes Jumala poole kindlam. Ma tean inimesi, kes tundsid algul teatud katsumuste ees hirmu, kuid pärast ütlesid, et neil on nüüd kindlam tunne Jumala poole pöörduda ning Temalt oma südamesoovide täitumist paluda. …

Hoolimata meid ümbritsevatest raskustest on meil põhjust rõõmustada ning rahul olla. Kui palju me oleme edenenud! Kui palju teadmisi oleme saanud! Kui palju rohkem suudame nüüd taluda kui ühe, kahe või viie aasta eest? Issand on meid tugevdanud ning meie kasvu edendanud. Oleme nagu imik, kes kasvades ei tea, kuidas ta on tasapisi saanud tugevamaks ning suuremaks. Ta on sel aastal suurem kui eelmisel. Nii on ka meie vaimse kasvuga. Me tunneme end täna tugevatemana, kui olime aasta eest.¹⁴

Ohvrid, mida olete toonud, raskused ja puudus, mida olete kannatanud, … kaotavad tähtsuse ja te rõõmustate kogemuste üle, mida tänu neile saite. … Mõningaid asju peame õppima kannatuste kaudu, ning teadmised, mida seeläbi saame, kuigi see võis olla valulik, osutuvad väga väärtuslikuks meie teises elus. …

… Ma tean, et teie elu pole olnud vaid lust ja lillepidu. Kahtlemata olete te läbi teinud palju katsumusi ja palju kannatanud, kuid ausameelsena püsides läbite te katsumused ja teile saab osaks selestilise maailma hiilgus.¹⁵ (Vt 4. soovitust all.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del V–VIII.

Mõtisklege lk 97–100 toodud jutustuse üle. Kuidas suutsid paljud pühad selles loos olla rõõmsad, vaatamata oma kannatustele? Kuidas võime meie julgustada inimesi, kes kogevad hetkel katsumusi?
Uurige president Snow’ õpetusi katsumuste vajalikkusest (lk 101–102). Mida teie arvates tähendab ütlus „püüelda igavikuliste asjade poole”? Miks paljud inimesed ei „püüdleks igavikuliste asjade poole”, kui katsumusi ei oleks?
Kuidas peaksime reageerima katsumustele ja kiusatustele? (Vt näiteid lk 102–104.) Kuidas aitab katsumuste ajal meid Issand?
Lugege peatüki viimast osa. Mida olete kogetud katsumustest õppinud?
Leidke sellest peatükist paar avaldust, mis annavad teile lootust. Mis teile valitud avalduste juures meeldib? Mõtisklege selle üle, kuidas võiksite neid tõdesid jagada oma pereliikmega või sõbraga, kes vajab julgustust.

Samateemalised pühakirjakohad: 5Ms 4:29–31; Ps 46:1; Jh 16:33; Rm 8:35–39; 2Kr 4:17–18; Mo 23:21–22; 24:9–16; ÕL 58:2–4

Abiks õpetamisel: Kaaluge võimalust paluda enne tundi mõnel tunnis osalejal valmistuda jagama oma kogemust peatükki puudutaval teemal. Näiteks võite enne käesoleva peatüki õpetamist paluda mõnel inimesel rääkida sellest, mida nad on oma katsumustest õppinud.

Kui viimse aja pühad aeti minema oma kodudest Illinoisi osariigis Nauvoos, leidsid paljud neist keset kannatusi ka rõõmu.

Üks viimse aja püha, kes asus elama Mount Pisgah asulasse, joonistas oma päevaraamatusse selle visandi.

Tunnistus Jeesusest Kristusest võib meid kannatuste ajal toetada ja lohutada.