5. peatükk

Ustavate üllas saatus

„On suur rõõm kõneleda imepärastest asjadest, mida Jumal soovib anda oma poegadele ja tütardele ning mille osaliseks võime saada ka meie, kui oleme ustavad.”

Lorenzo Snow’ elust

1840. aasta kevadel tegi Lorenzo Snow Illinoisi osariigis Nauvoos ettevalmistusi Inglismaale misjonile minekuks. Ta külastas oma sõpra Henry G. Sherwoodi ja palus vend Sherwoodil üks pühakirjakoht lahti seletada. Hiljem meenutas president Snow: „Ärksalt tema seletust kuulates tundsin, kuidas Issanda Vaim tugevalt minu peale laskus, minu arusaamine avardus ja ma nägin niisama selgelt kui keskpäeva päikese valguses suure imestuse ja üllatusega nii Jumala kui ka inimese teekonda. Ma koostasin hiljem nähtud ilmutuse põhjal järgmise salmirea. …

Nagu inimene on praegu, oli kord Jumal:

selliseks, nagu on Jumal, võib inimene saada.”¹

Tundes, et on saanud „pühasid teadmisi”, mida ta peab hoolikalt kaitsma, ei õpetanud Lorenzo Snow seda tarkust avalikult enne, kui oli teada saanud, et prohvet Joseph Smith oli seda õpetanud.² Saanud teada, et seda õpetust võib jagada, tunnistas ta sellest tihti.

See tõdemus sai mitme tema jutluse teemaks ja sellest sai ka tema elu teema. Tema poeg LeRoi on ütelnud: „See ilmutatud tõde mõjutas Lorenzo Snow’d rohkem kui miski muu; see vajus sügavale tema hinge ning inspireeris ta elu ja andis talle ulatusliku visiooni tema enda suurest tulevikust ning Kiriku tähtsast missioonist ja tööst.”³ See oli tema „pidev valgus ja teejuht” ning „ere, valgust heitev täht, mis püsis alati tema ees – tema südames, tema hinges ja kogu tema olemuses”.⁴

Selles peatükis õpetab president Snow, et me võime saada oma Taevase Isa sarnaseks. 6. peatükis annab ta praktilist nõu, kuidas seda õpetust oma elus rakendada.

Lorenzo Snow’ õpetused

Me võime saada Taevase Isa sarnaseks, kuna meis on jumalikkus.

Me sündisime Jumala, meie Isa näo järgi; ta lõi meid enda sarnaseks. Meie vaimudel on jumalik loomus. Meie vaimsel sünnil andis Isa meile samad võimed ja väed, mis on Tal enesel, nii nagu imikul ema rinnal on − kuigi veel väljakujunemata kujul − oma vanemate võimed, vägi ja tunded.⁵

Ma usun, et me oleme Jumala pojad ja tütred ja et Ta on andnud meile võime omandada lõputult tarkust ja teadmisi, sest Ta on andnud meile osakese iseendast. Meile räägitakse, et me oleme loodud Tema näo järgi, ja me leiame, et inimese hingel on surematu loomus. Selles hoones (füüsilises kehas) on vaimne organism ja selles vaimses organismis on jumalikkus, kuigi veel alles imiku arengujärgus, ja sel on võime edeneda ja areneda nagu imikul, keda tema ema toidab. Kuigi imik ise seda võib-olla veel ei mõista, võib ta lapsepõlvest läbi erinevate katsumuste küpsusikka liikudes tõusta tasemeni, mis võrreldes tema lapseliku teadmatusega on imeline.⁶

Meis on jumalikkus, meis on surematus, meie vaimne organism on surematu, seda ei saa hävitada, seda ei saa põrmustada. Me elame kogu igavikust kogu igavikuni.⁷

On suur rõõm kõnelda imepärastest asjadest, mida Jumal soovib anda oma poegadele ja tütardele ning mille osalisteks võime saada ka meie, kui oleme ustavad. … Meie teekond sellel ülenduse rajal toob meile meie Issanda Jeesuse Kristuse täiuse, mis tähendab seista Isa läheduses, saada Tema täiuse osaliseks, tunda rõõmu oma järelpõlvede paljunemisest igavesest ajast igavesti, nautida edasi samu suhteid, mis meil olid siinilmas. See tähendab, et meil on pojad ja tütred, mehed ja naised ning meie päralt on kogu taevane õnn. Meie kehad ülendatakse nagu Päästja keha, me vabaneme haigustest ja kõigist elu halbadest asjadest, pettumustest ja vaevast ning ebameeldivatest ohverdustest, mida me siin peame tegema.⁸

Tänu jätkuvale arengule on meie Taevane Isa saavutanud ülenduse ja hiilguse ning Ta juhatab meile kätte sama raja. Olles ise riietatud väe, volituse ja auhiilgusega, ütleb ta: „Tulge ja saage sama hiilguse ja õnne osaliseks!”⁹

Jumala rahvas on Tema silmis hinnaline. Tema armastus inimeste vastu jääb kestma alati ja tänu Tema väele, jõule ja poolehoiule on inimesed alati võidukad ning neist saavad enam kui vallutajad. Nad on Tema lapsed, loodud Tema näo järgi ning määratud saama Tema käskudele kuuletumise kaudu Tema sarnaseks. …

… See on Jumala poegade ülim saatus, nende, kes saavad maailmast võitu, kes on kuulekad Tema käskudele, kes puhastavad ennast, nagu Tema on puhas. Nad saavad Tema sarnaseks, nad saavad näha Teda nii, nagu Ta on, nad näevad Tema palet ja valitsevad Temaga koos Tema hiilguses, saades igas asjas Tema sarnaseks.¹⁰ (Vt 1. soovitust lk 83.)

Pühakirjad õpetavad meie jumalikust potentsiaalist.

Issand on meile andnud kõige võimsama ajendi. Ilmutustest, mida Jumal on meile andnud, leiame, mida võib saavutada inimene, kui ta käib mööda teadmiste teed, juhituna Jumala Vaimust. Ma ei olnud selles Kirikus olnud [kuigi kaua], kui mulle näidati selgelt, milleni võib inimene küündida, kui ta on jätkuvalt kuulekas Jumala Poja evangeeliumile. See teadmine on pidevalt olnud minu ees otsekui taevatäht ning sundinud mind tegema seda, mis on õige ja Jumalale meelepärane. … Tundub, et tunnistades küll kogu õpetust, mis meile on antud selestiliste maailmade kohta, leidub veel viimse aja pühasid, kes on lihtsalt rahul sellega, et see töö on õige, aga kui hakata nendega rääkima meie suurest tulevikust, paistavad nad üllatuvat ning arvavad, et sel kõigel pole nendega mingit pistmist. Ilmutaja Johannes ütles oma esimese kirja kolmandas peatükis:

„Me oleme nüüd Jumala lapsed” (1Jh 3:2).

… Ja ta jätkab:

„Ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sarnased, sest siis me näeme teda nii, nagu ta on.

Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas” (1Jh 3:2–3).

… Jumala Vaim on meile ilmutanud, et sellistes väljaütlemistes peitub kindlaid ja pühasid tõdesid. Filiplastega rääkides soovitas Paulus neil jätkata püüdlusi suunas, mis tänapäeva inimestele tundub väga veidrana, kuid mitte viimse aja pühadele, eriti neile, kes uurivad evangeeliumi sügavuti. Paulus ütles:

„Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:

kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne” (Fl 2:5–6).

… Seda õpetas Paulus ning ta teadis, millest räägib. Ta tõmmati kolmanda taevani ning ta kuulis öeldavat asju, millest inimene ei tohi rääkida (2Kr 12:1–7). … Kas oleks vale paluda inimestel praegu püüelda sama asja poole? Piiblis, eriti just Uues Testamendis, on palju ütlusi, mis paistavad imelikud inimesele, kellel puudub Issanda Vaimu kaaslus.

„Võitja pärib selle kõik ning mina saan temale Jumalaks ja tema saab minule pojaks” (Ilm 21:7).

Mida see ütlus tähendab? Kes seda usub? Kui isa ütleks oma pojale: „Poeg, ole ustav ja järgi minu nõu, ja kasvades pärid sa kõik, mis mul on!” Kas need sõnad siis ei tähendaks midagi? Kui isa räägib tõtt, siis oleks sel pojal midagi, mis innustaks teda olema ustav. Kas Jeesus tahtis meid petta, kui Ta nii ütles? Ma kinnitan teile, et tegu ei ole pettusega. Jeesus rääkis tõtt. Jeesus ütles:

„Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga tema troonile” (Ilm 3:21).

Kas see pole imepärane? Kas see on ka tõsi? See on tõsi. Seda ütles Kõigeväeline Issand. Apostel Paulus ütleb meile pühakirjades:

„Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas” (2Kr 5:1).

Mina usun seda. Ja kui ta ütleb, et Jeesus „meie alanduse ihu muudab oma kirkuse ihu sarnaseks” (Fl 3:21), siis ma usun ka seda. Kas viimse aja pühad usuvad neid asju, millest ma kõnelen? Te peate neid uskuma. Ja taas:

„Sest see, kes võtab vastu minu teenijad, võtab vastu minu;

ja see, kes võtab vastu minu, võtab vastu minu Isa;

ja see, kes võtab vastu minu Isa, võtab vastu minu Isa kuningriigi; seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal” (ÕL 84:36–38).

Kas võib anda veel midagi enamat? … Paulus mõistis neid asju väga hästi, sest ta ütles, et ta püüdleb „sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses” (Fl 3:14).

Minu öeldus võime näha nii mõndagi sellest ülevast kutsest Kristuses Jeesuses. …

… Ma ei tea, kui paljudel teie hulgast on südames õige teadmine nendest asjadest. Kui teil see on, siis ma räägin teile, mis on selle tagajärg. Johannes ütles:

„Igaüks, kellel on selline lootus tema peale, puhastab ennast, just nagu tema on puhas” (1Jh 3:3).

… Jumal on andnud meile kindlad lubadused meie teel hiilguse poole. Issand teadis täpselt, mida Ta võis teha. Ta teadis, milliste materjalidega töötada, ja teadis ka, mida ütles. Kui täidame osa, mille Ta meile määras, ning oleme ustavad oma teises seisundis, siis täituvad kindlasti kõik lubadused, mida on rohkem, kui suudame ette kujutada.¹¹ (Vt 2. soovitust lk 83.)

Kui peame meeles õnnistusi, mida Issand on meile valmistanud, leiame rõõmu elu muredes ja raskustes.

Minu hääleulatuses pole ühtegi viimse aja püha, kes ei võiks esimese ülestõusmise hommikul astuda Jumala ette ja saada ülendatud ning kõneleda meie Isaga, nagu me kõneleme oma maise isaga.¹²

Inimestel ei ole üllamat tulevikulootust, kui on antud viimse aja pühadele. Ükski surelik ei oskaks soovida enamat või midagi, mis pakuks suuremat rahuldust. Kõik, mis puudutab täiuslikku rahu, õnne ja hiilgust, on antud viimse aja pühadele. Me peaksime nautima selle vaimu ning seda alati meeles hoidma. Me ei tohiks lasta oma tulevikulootustel väheneda, tehes midagi, mis ei ole Issandale meelepärane.¹³

Minu lootused tulevaseks eluks on ülimalt suured ja imelised ning ma püüan neid ka sellistena säilitada. See on iga viimse aja püha eelisõigus ja kohus.¹⁴

Me ei mõista kõiki õnnistusi ja eelisõigusi, mis meid evangeeliumis ootavad. Me ei mõista täielikult ega näe oma vaimusilmas asju, mis ootavad meid igavestes maailmades, ega ka asju, mis ootavad meid ees selles elus, mis peaksid tooma meile rahu ja õnne ning vastama meie südamesoovidele. …

Meid ümbritsevas murede tulvas hakkame unustama ega hoia neid asju oma vaimusilmade ees ega mõista, et evangeelium loodi, et anda meile asjad, mis toovad meile hiilgust, au ja ülendust, mis toovad õnne, rahu ja hiilgust. Me oleme kiired unustama neid asju oma elu murede ja raskuste seas ega mõista täielikult oma eelisõigust ning seda, et Issand on andnud meile evangeeliumi, et võiksime alati tunda rahu. …

Kas on põhjust kurvastada? Mispärast on pühadel kurvad näod? Kas on põhjust nutmiseks või nurisemiseks? Ei ole! Meie ette on seatud kas elu või surm; valitsused ja meelevallad on meie päralt, kui jääme ustavaks, meid ootab kurbus ja pagendus, kui hülgame evangeeliumi.

Mida rohkemat oskame tahta kui meie usu õpetust? Kui seisame kindlalt kaljul ning järgime Vaimu, mis on pandud meie põue, siis talitame õigesti oma kohustusi täites ning nende suhtes, kes on seatud meie üle, me talitame õigesti nii valguses kui pimeduses.

Milline inimene pöörduks ära ja heidaks kõrvale tulevikulootused, mida õpetab evangeelium, mille oleme vastu võtnud? Selles on rahulolu, on rõõm, on tasakaal, on midagi, millel puhata oma jalgu, on kindel alus, millele ehitada ning millele asetada kõik, mida meilt nõutakse.¹⁵

Ärge laske oma tulevikulootustel kustuda! Olgu nad värskelt meeles nii hommikul kui õhtul! Kui me seda teeme, võin ma teile kinnitada, et meie kasvamine päevast päeva ja aastast aastasse saab olema imeline.¹⁶

Meie kõigi sihiks on selestiline hiilgus. Meie tulevikulootuste suursugusust on võimatu panna sõnadesse. Kui te jätkate ustavalt oma ametis, saavutate hiilguse ja rõõmustate igavesti koos Jumala ja Tallega. See on väärt eesmärk, mille nimel võib tuua ohvreid, ja õnnis on mees või naine, kes püsib ustavana ja selle saavutab.¹⁷ (Vt 3. soovitust lk 83.)

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes kaaluge järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del V–VIII.

President Lorenzo Snow õpetas tihti, et me oleme Jumala lapsed (lk 77–78). Kuidas mõjutab see teadmine meie arvamust endast ning teistest? Kuidas saame aidata lastel ja noortel meeles pidada, et nad on Jumala pojad ja tütred?
Mida te arvate pühakirjakohast meie jumaliku potentsiaali kohta, mida president Snow tsiteeris? (Vt lk 78–81.)
Lugege lõiku, mis algab lk 81. Kuidas võivad elumured ja raskused panna meid unustama evangeeliumi igavesi õnnistusi? Mida võime omalt poolt teha, et hoida oma tulevikulootusi „värskelt meeles”? Mis viisil võib oma saatuse meelespidamine mõjutada meie eluviisi?
Mida olete õppinud oma Taevase Isa kohta seda peatükki uurides? Mida õppisite enda kui Jumala tütre või poja saatuse kohta?

Samateemalised pühakirjakohad: Rm 8:16–17; 1Kr 2:9–10; Al 5:15–16; Mn 7:48; ÕL 58:3–4; 78:17–22; 132:19–24

Abiks õpetamisel: „Ärge tunnistage ainuüksi õppetunni lõpus, vaid alati, kui Vaim teid seda tegema õhutab. Andke ka neile, keda te õpetate, võimalusi tunnistust jagada” (Teaching, No Greater Call, lk 45).

„On suur rõõm kõnelda imepärastest asjadest, mida Jumal soovib anda oma poegadele ja tütardele.”

Pühakirju uurides õpime oma jumalikust loomusest.

Oma kirjades tunnistab apostel Paulus meie potentsiaalist saada Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse sarnaseks.