„Lisa C: Kolm tunnistajat”, Tule, järgne mulle – isiklikuks ja peres kasutamiseks: Mormoni Raamat 2020 (2020)
„Lisa C”, Tule, järgne mulle – isiklikuks ja peres kasutamiseks: 2020
Lisa C
Kolm tunnistajat
Üle viie aasta – ajast, mil ingel Moroni esimest korda Joseph Smithi külastas, kuni aastani 1829 – oli Joseph ainus inimene, kellel lubati kuldplaate näha. See tõi endaga suurt pahameelt ja tagakiusamist nendelt, kes uskusid, et ta inimesi petab. Seega kujutage ette, millist rõõmu tundis Joseph, kui ta sai Mormoni Raamatut tõlkides teada, et Issand lubab ka teistel plaate näha ja et ka nemad „tunnistavad raamatu ja selle sisu õigsusest” (2Ne 27:12–14; vt ka 2Ne 11:3; Et 5:2–4).
1829. aasta juunis palusid Oliver Cowdery, David Whitmer ja Martin Harris luba saada kolmeks tunnistajaks, kellest Mormoni Raamat prohvetlikult kuulutas. Issand vastas nende soovile (vt ÕL 17) ja saatis ingli neile plaate näitama. Neid mehi tuntakse kui kolme tunnistajat ja nende kirjalik tunnistus on igas Mormoni Raamatus.1
President Dallin H. Oaks selgitas, miks kolme tunnistaja tunnistus on nii köitev: „Mormoni Raamatu kolme tunnistaja tunnistus seisab suures väes. Neist kolmest inimesest oli igaühel küllalt põhjust ja võimalusi oma tunnistusest taganeda, kui see oleks olnud vale, või eitada üksikasju, mis võisid valed olla. Nagu on hästi teada, heideti kõik need kolm tunnistajat umbes kaheksa aastat pärast nende tunnistuste avaldamist Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust välja erinevate erimeelsuste tõttu Kiriku juhtidega või kadeduse pärast. Kõik kolm läksid oma teed ilma, et neil oleks olnud ühist huvi oma tunnistusest lahti ütelda. Kuid kuni oma elu lõpuni – vahemikus 12 kuni 50 aastat pärast nende Kirikust väljaheitmist – ei eitanud ükski neist tunnistajatest oma avaldatud tunnistust ega öelnud midagi, mis oleks selle õigsusele varju heitnud.”2
Kuni oma elu lõpuni jäid kolm tunnistajat kõigutamatuks oma tunnistusele Mormoni Raamatust.
Oliver Cowdery
Pärast Kirikusse ristitud saamist ja vahetult enne surma kohtus Oliver misjonäriga, vanem Jacob Gatesiga, kes oma teekonnal misjonile Inglismaale läks läbi Richmondist Missouri osariigis. Vanem Gates küsis Oliverilt tema tunnistuse kohta Mormoni Raamatust. Vanem Gatesi poeg kirjeldas Oliveri reaktsiooni.
„Tema selline küsitlemine paistis Oliveri sügavalt puudutavat. Ta ei vastanud sõnagi, vaid tõusis oma istmelt, läks raamaturiiuli juurde, võttis sealt Mormoni Raamatu esimese väljaande, avas selle kolme tunnistaja tunnistuse lehelt ja luges kõige pühalikumal viisil ette sõnad, mille alla ta oli kirjutanud oma nime peaaegu kakskümmend aastat varem. Vaatates mu isa, ütles ta: „Jacob, ma tahan, et sulle jääks meelde, mida ma sulle ütlen. Ma olen suremas ja mis kasu oleks mulle valetamisest? Ma tean, et Mormoni Raamat tõlgiti Jumala anni ja väega. Minu silmad nägid, minu kõrvad kuulsid ja minu arusaamist puudutati, ning ma tean, et see, millest ma tunnistasin, on õige. See ei olnud uni, ei mingi tühine ettekujutus – see oli tõeline.””3
David Whitmer
Oma elu lõpu poole kuulis David Whitmer kuulujutte, et oli ütelnud lahti oma tunnistusest Mormoni Raamatu kohta. Vastuseks nendele süüdistustele kinnitas David oma tunnistust kirjas, mis avaldati kohalikus ajalehes Richmond Conservator:
„Et kogu maailm võiks teada tõde, soovin ma nüüd, mil seisan piltlikult öeldes elu loojangul, ja hirmust Jumala ees, teha avaliku avalduse:
„Et mina ei ole iial, ühelgi ajal eitanud seda kaua aega tagasi selles raamatus avaldatud tunnistust. Mitte osakestki sellest. Need, kes mind kõige paremini tunnevad, teavad, et olen alati selle tunnistuse juurde jäänud, ja et ükski inimene ei saaks vääriti aru ega kahtleks, milline on mu seisukoht selles küsimuses praegu, kinnitan ma taas, et kõik mu avaldused on õiged, nagu tookord, mil need tegin ja need avaldati.
Kellel kõrvad on, see kuulgu, see polnud mingi pettekujutelm! Mis on kirjutatud, on kirjutatud – ja kes seda loeb, see mõistku.”4
Martin Harris
Nagu Oliver Cowdery, lahkus ka Martin Harris mõneks ajaks Kirikust, kuid sai lõpuks uuesti ristitud. Vanas eas kandis ta Mormoni Raamatut kaenla all ja tunnistas selle õigsusest kõigile, kes kuulasid: „Ma tean, et Mormoni Raamat on tõepoolest tõsi. Ja kui ka kõik inimesed selle tõde eitavad, ei julge mina seda teha. Kindel on mu süda. Kindel on mu süda, oh Jumal! Ma ei või teada tõesemalt või kindlamalt, kui ma seda tean.”5
Martini tuttav George Godfrey kirjutas: „Mõni tund enne tema surma ‥ küsisin [Martinilt], kas ta ei arva, et selles, mida räägiti Mormoni Raamatu saamisloost, oli või vähesel määral pettust ja valelikkust, ja ta vastas, nagu oli seda alati teinud, ‥ ning ütles: „Mormoni Raamat ei ole pettus. Ma tean, mida tean. Ma olen näinud, mida olen näinud, ja olen kuulnud, mida olen kuulnud. Olen näinud kuldplaate, millelt Mormoni Raamat kirjutati. Minule ja teistele ilmus ingel ning tunnistas ülestähenduse õigsusest, ja kui ma oleksin olnud nõus valetunnistust andma ja oma tunnistust eitama, siis oleksin olnud rikas mees, kuid ma ei võinud tunnistada midagi peale selle, mida olen öelnud ja mida praegu ütlen, sest need asjad on tõde.””6
„Nii paljude tunnistajate suuga, nagu ta seda heaks peab”
Kolme tunnistaja tunnistused on eriti muljet avaldavad, arvestades nende kogemusi nii Kirikus kui ka Kirikust eemal olles.7 Kuid kõigest hoolimata ei lakanud Oliver, David ja Martin kunagi tunnistamast sellest, mida olid kogenud, ning kinnitamast, et Mormoni Raamat tõlgiti Jumala anni ja väega. Ja nemad polnud ainsad.
Muistsel ajal kuulutas Nefi: „Issand Jumal jätkab raamatu sõnade esiletoomist; ja nii paljude tunnistajate suuga, nagu ta seda heaks peab, kinnitab ta oma sõna” (2Ne 27:14). Lisaks prohvet Joseph Smithile ja kolmele tunnistusele valis Issand samuti kaheksa tunnistajat, kellele plaate näidati. Nende tunnistus on samuti lisatud Mormoni Raamatusse. Nagu Oliver, David ja Martin, jäid ka kaheksa tunnistajat kindlaks oma tunnistusele Mormoni Raamatust ja kuldplaatidest.
William E. McLellin oli üks algusaegadel Kirikusse pöördunu, kes tundis mitut Mormoni Raamatu tunnistajat isiklikult. William lahkus lõpuks Kirikust, kuid teda mõjutasid jätkuvalt nende tunnistajate köitvad tunnistused.
Oma elu lõpu poole kirjutas McLellin: „Nüüd ma küsiksin, mida teha selle ustavate tunnistajate pilvega, kes jagavad nii loogilist ja samas pühalikku tunnistust? Need mehed nägid oma elu parimates aastates nägemust inglist ja jagasid oma tunnistust kõigile inimestele. Ja kaheksa meest nägid plaate ja katsusid neid. Seega teadsid kõik need mehed, et asjad, millest nad kuulutasid, olid tõesti õiged. Ja seda, kui nad olid noored, ja nüüd, kui nad on vanad, kuulutavad nad sama asja.”8
Kuigi meie pole kuldplaate näinud, nagu neid nägid kolm tunnistajat, võime ammutada jõudu nende tunnistusest. Isegi kui nende hea nimi küsimuse alla seati ja nende turvalisust ja elu ähvardati nende tunnistuse pärast, jäid need ausameelsed mehed vapralt ustavaks oma tunnistusele kuni lõpuni välja.