Viimse aja pühade hääled
Teine võimalus
Kaylee Baldwin, Ameerika Ühendriigid, Arizona osariik
Kui ma teda esimest korda kohtasin, hoidsin ma käes oma viiulit.
Kui ma, viiulikast vastu jalgu löömas, sööklasse jalutasin, kõndis ta minu kõrval.
„Viiul,” ütles ta mulle lähenedes.
„Jah,” vastasin.
Ma polnud varem rääkinud kellegagi, kellel on puue, ega teadnud, mida muud öelda. Ta tuli minu järel mu laua juurde, istus minu kõrvale ja osutas viiulikastile.
„Viiul,” ütles ta taas.
Ma tegin kasti lahti ja ta silmad lõid särama. Ta tõmbas näppudega üle keelte – liiga jõuliselt. Mu süda jättis lööke vahele, kui kujutasin ette, kuidas viiulikeel katkeb, ja sulgesin aeglaselt viilukasti. Enne lahkumist kallistas ta mind tugevalt.
Pärast seda juhtumit nägin ma teda sagedasti.
Alati, kui ta mind nägi, embas ta mind ning tegi pealaele musi.
Kogu ülejäänud keskkooli aja püüdsin ma teda vältida. Kui ta mind märkas ning kallistusete ja musidega üle kallas, kannatasin ma seda mõne sekundi, võlts naeratus näol, ning läksin siis sõnagi lausumata kiiresti ära.
„Oi, ei,” pomisesin, kui nägin teda keskkooli viimasel orkestrikontserdil. Pärast kontserti trügis ta läbi rahvahulga kohani auditooriumi ukse taga, kus ma sõpradega seisin.
Mu sõbrad tõmbusid eemale, kui ta käed laiali minu poole astus, lai naeratus näol.
„William!”
Ma pöörasin ringi ja nägin üht naist meie poole jooksmas.
„Vabandage,” ütles ta poissi käevangu võttes. „Williamile meeldivad viiulid. Ta anus mind, et ma ta täna siia kontserdile tooksin. Lähme, kallike.”
Kuni selle hetkeni ei olnud ma kordagi mõelnud, et ei tea isegi tema nime. Olin kohtunud Williamiga kaks aastat enne seda, aga kulutanud nii palju energiat tema vältimiseks, et ei olnud püüdnudki teda tundma õppida. Kui ma vaatasin, kuidas William koos emaga minema jalutas, valdas mind suur häbi.
Aastaid hiljem, kui olin abiellunud, sündis mulle ilus Downi sündroomiga poisslaps, kelle nimeks sai Spencer. Poega vaadates leidsin ma end tihti Williamile mõtlemas ja mõtisklesin, kas Spencer teeb läbi sarnaseid kogemusi. Kas inimesed väldivad teda, kuna ta neid liiga palju musitab või liiga tugevasti kallistab? Kas tema eakaaslased tunnevad end ta piirangute pärast ebamugavalt?
Kui Spencer oli neljakuune, läksin ma temaga kohalikku haiglasse vastuvõtule. Kui ma ta autost välja võtsin, märkasin kahte inimest haiglast väljumas. Oma üllatuseks nägin, et need olid William ja tema ema.
„William!” hüüdsin ma lähemale jõudes, süda rinnus pekslemas.
„Tere!” Ta tuli üle parkimisplatsi, suur naeratus näol säramas. Ta sirutas käe, haaras mu käe oma pihku ja pigistas entusiastlikult.
„Kuidas sul läheb?” küsisin temalt.
„Viiul,” ütles ta, elevus pilgus.
Viiul. Ta mäletas mind ka. „Jah,” vastasin ma, naeratades läbi pisarate, „ma mängisin viiulit.”
Kui me rääkisime, avaldasin ma südames tänu Taevase Isa õrna armulikkuse eest, kes teadis, kui väga ma soovisin taas Williamiga kohtuda. Olen tänulik, et Jumal nägi mind – murelikku noort ema, keda koormasid poja terviseprobleemid ja mure tema tuleviku pärast – ja laskis mulle osaks saada sel kogemusel, mis tuletas meelde, et Tema on meist teadlik.