Noortele
Uus poiss
See oli raske aeg, kui tundsin, et ma ei kuulu teiste hulka. Kolisime perega siia hiljuti riigi teisest servast. Koguduses, kuhu me nüüd kuulume, on palju noori, kuid esimene kord elus olin ma „uus“. Kõige hullem oli see, et pidin minema uude kooli. Mu esimene mõte oli: „Kellega ma lõunalauas koos istun?” Võib-olla kohtan kedagi Kirikust? Mul polnud vähimatki tahtmist istuda kontvõõrana kellegi lauda. Ja kes ütleb, et mind sinna üldse tahetakse.
Esimene koolipäev tundus lõputuna. Lõpuks helises kell söögivahetundi. Aegamisi söökla poole lonkides palvetasin, et Taevane Isa aitaks mul leida kedagi, keda tunnen. Vaatasin ringi lootuses näha mõnd tuttavat nägu. Mitte ühtegi. Seadsin sammud söökla kaugemasse otsa ja nosisin seal oma lõunasöögi omaette ära.
Samal päeval veidi hiljem silmasin matemaatika tunnis tuttavat nägu. Olin Davidiga kokku puutunud hommikuses seminaris. Võrdlesime oma tunniplaane ja avastasime, et meie söögivahetunnid langevad kokku. „Kus sa täna lõuna ajal olid?“ küsis ta.
Vastasin, et sõin söökla kaugemas otsas.
„Olgu, aga homme tule lõuna ajal minu lauda,” ütles ta.
Ma olen tänulik armastavale Taevasele Isale, kes teab kõiki meie soove ja vastab kõikidele meie palvetele. Samuti olen tänulik sellele, kes ulatas mulle oma sõbrakäe. Midagi nii lihtsat nagu kutse teha midagi koos võib muuta kõik.