Issanda poolt kõrgelt soositud kõik oma päevad
Kuidas meie oma kannatustele reageerime? Kas tunneme tänulikkust, sest oleme rohkem keskendunud oma õnnistustele kui probleemidele?
COVID-19 pandeemia on olnud üks paljudest katsumustest ja proovikividest, millega Jumala lapsed on kogu maailma ajaloo jooksul kokku puutunud. Selle aasta alguses elasime koos oma armastatud perega üle sünged päevad. Pandeemia ja muud põhjused tõid meie perele surma ja valu mõne kalli lähedase lahkumise tõttu. Hoolimata arstiabist, paastumisest ja palvetest lahkusid mu vend Charly, õde Susy ja õemees Jimmy viie nädala jooksul teisele poole eesriiet.
Aeg-ajalt olen mõelnud, miks Päästja nuttis, kui nägi Maarjat ahastamas oma venna Laatsaruse surma pärast, kuigi Ta teadis, et Tal on vägi Laatsarus ellu äratada ja et peagi kasutab Ta seda väge oma sõbra surmast päästmiseks.1 Mind hämmastab Päästja kaastunne ja empaatia Maarja vastu; Ta mõistis seda kirjeldamatut valu, mida Maarja oma venna Laatsaruse surma puhul tundis.
Me tunneme sama tugevat valu, kui kogeme ajutist lahkuminekut oma lähedastest. Päästja tunneb täiuslikku kaastunnet meie kõigi vastu. Ta ei süüdista meid lühinägelikkuse ega selle pärast, et oleme piiratud oma igavese teekonna ettekujutamisel. Ta tunneb meile hoopis meie kurbuses ja kannatustes kaasa.
Taevane Isa ja Tema Poeg, Jeesus Kristus, soovivad, et me võiksime tunda rõõmu.2 President Russell M. Nelson õpetas: „Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame. Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, ‥ võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia.”3
Mäletan, et noore misjonärina nägin, kuidas üks imeline misjonär, keda ma väga austasin, sai kurva uudise. Tema ema ja tema noorem vend olid traagilises õnnetuses surma saanud. Misjonijuhataja pakkus sellele vanemale võimalust matusteks koju naasta. Kuid pärast isaga telefonis rääkimist otsustas see misjonär jääda ja oma misjon lõpuni viia.
Veidi aega hiljem, kui teenisime samas tsoonis, saime kaaslasega telefonikõne, et vargad olid varastanud samale misjonärile kuuluva jalgratta ja teda noaga vigastanud. Nad pidid koos kaaslasega lähimasse haiglasse kõndima, kus mina koos oma kaaslasega nendega kohtusin. Teel haiglasse kurvastasin sügavalt selle misjonäri pärast. Kujutasin ette, et pärast seda traumaatilist kogemust tunneb ta kindlasti masendust ja soovib nüüd koju naasta.
Kui me haiglasse jõudsime, nägin seda misjonäri haiglavoodis lamamas ja operatsiooni ootamas – ta nägu oli naerul. Mõtlesin: „Kuidas ta võib sellises olukorras naeratada?” Haiglas taastudes jagas ta entusiastlikult arstidele, õdedele ja teistele patsientidele infovoldikuid ja Mormoni Raamatuid. Isegi nende katsumuste ajal ei soovinud ta koju minna. Selle asemel teenis ta usu, energia, jõu ja entusiasmiga kuni oma misjoni viimase päevani.
Mormoni Raamatu alguses ütleb Nefi: „Olles näinud palju kannatusi oma päevade jooksul, ometi olles Issanda poolt kõrgelt soositud kõik oma päevad.”4
Ma mõtlen paljudele katsumustele, mida Nefi koges, millest paljud on kirjas tema ülestähendustes. Tema katsumused aitavad meil mõista, et meil kõigil on süngeid päevi. Üks neist katsumustest leidis aset siis, kui Nefil kästi naasta Jeruusalemma, et tuua ära Laabani käes olevad vaskplaadid. Mõnel Nefi vennal oli vähe usku ja nad isegi peksid Nefit kepiga. Nefit tabas järjekordne katsumus, kui ta murdis vibu ega saanud oma perele toitu hankida. Hiljem, kui Nefil kästi laev ehitada, mõnitasid vennad teda ja keeldusid teda aitamast. Hoolimata nendest ja paljudest teistest katsumustest, mida ta oma elu jooksul koges, tunnistas Nefi alati Jumala headusest.
Kui tema perekond teel tõotatud maale ookeani ületas, hakkasid mõned Nefi perekonnaliikmed lõbutsema, labaselt rääkima ja unustasid, et neid on sinnamaale toodud Issanda väega. Kui Nefi neid noomis, solvusid nad ja sidusid ta köitega kinni, nii et ta ei suutnud end liigutada. Mormoni Raamatus on kirjutatud, et tema vennad „kohtlesid [teda] äärmiselt julmalt”, tema randmed ja pahkluud „olid tublisti paistes ja need valutasid väga”5. Nefi kurvastas oma vendade kõvasüdamelisuse pärast ja tundis kohati heitumust oma kannatuste tõttu.6 „Ometi,” kuulutas ta, „vaatasin ma oma Jumala poole ja ülistasin teda päev läbi ning ei nurisenud Issandaga oma kannatuste pärast.”7
Mu armsad vennad ja õed, kuidas meie oma kannatustele reageerime? Kas me nuriseme nende pärast Issanda ees? Või oleme Nefi ja minu misjonärist sõbra sarnaselt tänulikud oma sõnades, mõtetes ja tegudes, sest oleme rohkem keskendunud oma õnnistustele kui probleemidele?
Meie Päästja Jeesus Kristus näitas meile eeskuju oma maise teenimistöö ajal. Raskuste ja katsumuste hetkedel on vähe asju, mis toovad meile suuremat rahu ja rahulolu kui kaasinimese teenimine. Matteuse raamat räägib sellest, mis juhtus, kui Päästja sai teada, et kuningas Heroodes oli tema nõo, Ristija Johannese pea maha löönud, et Heroodiase tütrele meelepärane olla.
„Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.
Kui Jeesus seda kuulis, läks ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala tema järel.
Ja maale astudes ta nägi palju rahvast. Ja tal hakkas nendest hale meel, ja ta tegi terveks nende põdejad.
Ent õhtu tulles astusid jüngrid tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist.”
Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa.””8
Jeesus Kristus näitas meile, et katsumuste ja raskuste ajal võime ära tunda teiste raskusi. Kaastundest liigutatuna saame sirutada neile abikäe ja neid üles tõsta. Ja seda tehes tõstab meid ka kristlik teenimine. President Gordon B. Hinckley ütles: „Parim vastumürk mure vastu on töö. Parim rohi meeleheite vastu on teenimine. Parim ravi väsimuse vastu on kellegi aitamine, kes on teist veelgi väsinum.”9
Selles Jeesuse Kristuse Kirikus on mul olnud palju võimalusi teenida ja oma kaasinimesi aidata. Just sellistel aegadel tunnen, et Taevane Isa kergendab mu koormaid. President Russell M. Nelson on Jumala prohvet maa peal; ta on suurepärane näide sellest, kuidas me peaksime raskete katsumuste ajal teisi teenima. Ma tunnistan koos paljude teiste pühadega, et Jumal on meie armastav Taevane Isa. Olen tundnud süngetel aegadel Tema lõpmatut armastust. Meie Päästja Jeesus Kristus mõistab meie valusid ja kannatusi. Ta tahab kergendada meie koormat ja meid trööstida. Peame järgima Tema eeskuju, teenides ja abistades neid, kellel on kanda isegi suurem koorem kui meil endil. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.