2016
Õnn neile, keda armastame
jaanuar 2016


Esimese Presidentkonna sõnum, jaanuar 2016

Õnn neile, keda armastame

Me kõik soovime, et need, keda armastame, oleks õnnelikud ja kogeks nii vähe valu kui võimalik. Kui loeme Mormoni Raamatust ülestähendusi õnne – ja valu – kohta, siis, mõeldes oma lähedastele, puudutab see meie südant. Toon välja tõestisündinud loo õnnelikust ajast:

„Ja sündis, et maal ei olnud mingit tülitsemist Jumala armastuse pärast, mis elas inimeste südametes.

Ja ei olnud kadetsemist ega riidu ega rahutusi ega hooramist ega valetamist ega mõrvu ega mingit himurust; ja tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.”

Seejärel loeme:

„Ja kui õnnistatud nad olid! Sest Issand õnnistas neid kõigis nende toiminguis; jah, nad olid õnnistatud ja neid saatis edu koguni nii kaua, kuni oli möödunud sada kümme aastat; ja esimene põlvkond pärast Kristust oli lahkunud ja kogu maal ei olnud tülitsemist.” (4.Ne 1:15–16, 18)

Kristuse armastavad jüngrid palvetavad ja teevad tööd, et sellised õnnistused saaksid osaks nii neile endale kui ka teistele. Me teame Mormoni Raamatu ülestähenduste ja paljudel juhtudel ka enda kogemuste põhjal, et õnne andi on võimalik saavutada. Teame ka, et tee õnneni on hästi maha märgitud. Samuti teame, et õnne saavutamine pole kerge, välja arvatud juhul, kui, nagu nefilaste puhul pärast Päästja külaskäiku, meie südames elab Jumala armastus.

See armastus oli nefilasete südames, kuna nad pidasid kinni seadusest, mis tegi selle võimalikuks. Kokkuvõtte sellest seadusest leiame sakramendipalvetest, mis algavad südamliku pöördumisega armastava Taevase Isa poole. Me palvetame, süda täis usku ja sügavat armastust meie isikliku Päästja vastu. Me tõotame tõsise kavatsusega võtta enda peale Tema nimi, pidada Teda meeles ja pidada kinni kõikidest Tema käskudest. Viimaks rakendame usku, et Püha Vaim, Jumaluse kolmas liige, võiks olla alati koos meiega ning tunnistada meie südamele Isast ja Tema Armastatud Pojast. (Vt ÕL 20:77, 79.)

Püha Vaimu kaasluse kaudu võib meie süda muutuda, nii et me soovime saada ja vastu võtta Taevase Isa ja Issanda Jeesuse Kristuse armastust. Viis, kuidas tunda südames Jumala armastust, on lihtne, samamoodi nagu ka viis, kuidas armastuse tunne oma südamest ära kaotada. Näiteks võib mõni otsustada Taevase Isa poole harvemini palvetada, mitte maksta täiskümnist, lakata toitumast Jumala sõnast või eirata vaeseid ja abivajajaid.

Iga valik mitte pidada kinni Issanda käskudest võib Vaimu meie südamest eemale tõrjuda. Kaotades Vaimu, kahaneb õnn.

Õnn, mida oma lähedastele soovime, sõltub nende valikutest. Olgu meie armastus lapse, Kirikuga tutvuja või sõprade vastu kui suur tahes, me ei saa sundida neid pidama käske, et nad oleksid väärilised, et Püha Vaim neid puudutaks ja nende südant muudaks.

Seega on parim, mida nende heaks teha saame, kõik see, mis paneb meile kalleid inimesi ise oma valikuid tähele panema. Alma tegi seda üleskutse kaudu, mille ka teie võite esitada:

„Alanda[ge] end Issanda ees ja hüü[dke] tema püha nime ja ol[ge] valvsad ja palveta[ge] pidevalt, et teid ei kiusataks rohkem, kui te jaksate kanda, ja las[ke] end nõnda juhtida Pühal Vaimul, saades alandlikeks, tasasteks, alistuvateks, kannatlikeks, täis armastust ja kõike pikameelsust;

usuga Issandasse; lootusega, et te saate igavese elu; südames alati Jumala armastus, et teid tõstetaks üles viimsel päeval ja te pääseksite tema rahusse.” (Al 13:28–29)

Ma palvetan, et need, keda te armastate, võtaksid vastu inspireeritud üleskutse valida kestva õnne tee.

Sõnumi õpetamine

President Eyring õpetab, et õnn, mida selles elus kogeme, sõltub otsustest, mida langetame. Seda sõnumit arutades võiksite keskenduda tegevustele, mida president Eyring on välja toonud ja mida võiksime otsustada teha (näiteks palvetada, töötada, rakendada usku, tõsise kavatsusega eesmärke seada), et jõuda välja õnneteele. Võiksite paluda neil, keda õpetate, kirjutada üles kaks või kolm tegevust, mida nemad teha soovivad, mis aitaksid neil paremini „valida kestva õnne tee”.