Meie kodud, meie perekonnad
Lizochka süda
Autor elab hetkel Belgias.
Annie Henrie’ illustratsioon
Mina ja mu abikaasa liitusime Kirikuga Venemaal 1995. aastal ning saime järgmisel aastal Rootsis Stockholmi templis kokku pitseeritud. Ka meie kaks väikest tütart pitseeriti meiega kokku. Kaks aastat hiljem õnnistati meid veel ühe tütrega, kui meile sündis Lizochka. Meie elu läks hästi. Me olime kõik õnnelikud. Kuid kaks päeva pärast tema sündi tekkisid meie pisikesel söömisraskused. Kuu aja jooksul võttis ta kaalus ainult 300 grammi juurde.
Lastepolikliiniku töötajad soovitasid meil teda tihedamini sööta. Ma nägin, et ta tahtis süüa, aga ei suutnud. Lõpuks viis minu mees lapsukese haiglasse. Arst pani talle kohe diagnoosiks kaasasündinud südamerikke. Üks südameklapp ei töötanud ja vähene kopsude verevarustus muutis söömise ja hingamise vaevaliseks.
Ta vajas operatsiooni, kuid Venemaal ei sooritata sellist operatsiooni noorematele kui kaheaastastele lastele. Meie tütar oli ainult ühekuune. Arst määras talle ravi ja ütles, et kui ta vanemaks saab, siis tehakse talle operatsioon.
Kuu aega hiljem läks Lizochka tervis järsult halvemaks ja me kiirustasime haiglasse. Ma hoidsin teda sõidu ajal süles. Ta vaatas mulle otsa abipaluval pilgul. Ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui ma ei oleks olnud Kiriku liige. Kuid me koos abikaasaga usaldasime Issandat ja uskusime kindlalt, et kõik läheb hästi. Ma püüdsin last rahustada, öeldes: „Ära karda, mu väikseke. Jumal armastab meid. Ta aitab meid ja kõik saab korda.”
Viimaks jõudsime haiglasse. Last kõvasti süles hoides jooksin ma vastuvõtulauda. Lizochka silmad hakkasid sulguma. Ta hingamine oli väga vaevaline. Ma suutsin vaevu rääkida ja selgitasin arstile läbi raskuste oma lapse olukorda. Haigla töötajad viisid ta intensiivravi osakonda. Arst ütles, et tal on kopsuturse, ja pani ta hingamisaparaadi külge.
Järgmisel päeval rääkisime me südamekirurgia osakonna juhatajaga. Ta ütles: „Ma olen varem sellist operatsiooni teinud, kuid ainult vanematele lastele. Kui vana teie tütar praegu on?”
„Kahekuune,” vastasime talle.
„Tal on juba suured valud. Ta on väga väike ja kopsuturse tekitab komplikatsioone, kuid me ei tohi enam kauem viivitada. Ma pole sellist operatsiooni imikule teinud, kuid ma püüan teha kõik, mis suudan. Teil tuleb osta südameklapi protees, kuid see on väga kallis – umbes 1500 eurot. Operatsioon toimub nelja päeva pärast.”
Mis meil üle jäi? Ei meil ega kellelgi meie tuttavatest polnud nii palju raha. Kuid teised inimesed said meie olukorrast teada ja tänu nende heldekäelisusele ja Issanda armule õnnestus meil see summa leida. Minu abikaasa ostis meie lapse päästmiseks vajamineva klapiproteesi.
Kõik meie koguduse vennad ja õed palvetasid ja paastusid meie väikese tütre eest ning ka misjonärid ja paljud teised viimse aja pühad kogu linnas. Me tundsime nende toetust. Operatsiooni päeval koridoris istudes tundsime me Püha Vaimu lähedust ja tunnetasime oma vendade ja õdede palveid. Me teadsime, et nad olid mõtetes meiega. Ja Jumal oli meiega, juhtides kirurgide tööd. Tundsime, et Ta ei hülga meid ja et kõik läheb hästi.
Kui kirurg pärast operatsiooni meie juurde tuli, ütles ta meile natuke imestunult: „Kõik läks hästi. Me panime klapiproteesi sisse. Ma ei tea kuidas, kuid kõik läks ladusalt.” Kuid meie teadsime, miks kõik hästi läks. Taevane Isa õnnistas teda.
Lizochka jäi veel kolmeks päevaks haiglasse, kuni tursed tema südamel ja kopsudes alla läksid. Ta lõigati lahti ja õmblus suleti ainult õhukese membraaniga ning mõni päev hiljem opereeriti teda taas, et tema rindkere ja organid kokku õmmelda. Ükski arst ei oodanud, et Lizochka operatsiooni üle elab. Kuid meie uskusime Taevasesse Isasse ja Tema väesse ning uskusime, et kui see on Tema tahe, siis jääb meie tütar ellu.
Ainult Jumal võis meile meie Lizochka tagasi anda. Iga päevaga sai ta tervemaks. Ta jäi veel üheks kuuks haiglasse ja nüüd on ta kodus meie juures.
Jumal on imede Jumal. Ta kuuleb meie palveid ja rasketel aegadel Ta kannab meid. Katsumused tugevdavad meie usku ja õpetavad meile usku, lootust ja armastust.