Väärilisusest tulenev enesekindlus
31. detsembril 2006 peetud noorte küünlavalgusõhtu kõne.
Ma soovin kõneledes keskenduda sellele, kuidas omada üht väga erilist tüüpi kindlustunnet.
Soovin jagada sõnumit, mis toob lootust ja julgustust praegu ja kogu teie elu jooksul. Maailmas on palju probleeme, aga neid on olnud alati igal ajajärgul. Ärge muretsege nende pärast ega laske neil ennast heidutada. Eesootavad aastad on täis imelisi võimalusi ja suuri õnnistusi. Jätkuvad edusammud teaduse, tehnoloogia, meditsiini ja kommunikatsiooni vallas – kõigis valdkondades, mis meie elu rikastavad. Te elate kõige imelisemal ajal, mis on maailmas olnud, õnnistused on tänapäeval kättesaadavad suuremale hulgale inimestele maailmas kui kunagi varem ajaloos. Teie vanuses ei unistanud teie vanaema tahvelarvutist ja teie vanaisa ei oska siiani sõnumeid saata. Seega olge rõõmsad, terved ja optimistlikud.
Osalt ütlen ma seda hiljuti loetud artikli pärast, kus kirjutati, et tänapäeva noorte seas ei ole kõige levinumad haigused mitte diabeet, südamehaigused ega vähitõbi. (Seda laadi tõved hoitakse tavaliselt minuvanuste, mitte teievanuste jaoks.) Ei. Haigus, mille all teismelised ja 20. aastates noored kõige rohkem kannatavad on selle artikli kohaselt eneses kahtlemine, hirm tuleviku ees, madal enesehinnang ja üldine kindlustunde puudumine nii enese kui ka ümbritseva maailma suhtes.
Kuigi ma olen teist palju vanem, mõistan ma sedalaadi muresid, sest seisin ka ise nooruses enamiku ajast silmitsi olukordadega, mille suhtes mul enesekindlus puudus. Mäletan, kuidas püüdlesin heade õpitulemuste poole, et saada stipendiumi, ja imestasin, kuidas teistel see palju kergemini läks. Mäletan, kuidas püüdsin mängida aasta aasta järel keskkooli ja ülikooli spordivõistlustel edu saavutamiseks vajaliku enesekindlusega, meeleheitlikult võitu soovides, et ihaldatud karikas kodumeeskonnale võita. Eriti on mul meeles, kui ebakindlalt ma end tüdrukute seltskonnas tundsin. See põhjustab noortes meestes tihti ärevust. Ma olen nii tänulik, et õde Holland mulle võimaluse andis. Jah, ma mäletan kõiki neid asju, mida teie mäletate – ebakindlust oma välimuse suhtes, hirmu, kas teised mind omaks võtavad või mis tulevikul minu jaoks varuks on.
Minu tänaõhtune eesmärk ei ole rääkida probleemidest, millega noored silmitsi seisavad ja mis põhjustavad neis enese suhtes kahtlusi ja kahandavad enesekindlust. Selle asemel soovin ma kõnelda sellest, kuidas saada väga erilist tüüpi kindlustunnet – sellist kindlustunnet, mille väljateenimisel juhtub imesid meie elu igas aspektis, eriti enesehinnangu ja tulevikuväljavaadetega. Selle illustreerimiseks pean jutustama ühe loo.
Isikliku väärilisuse väärtus
Mitu aastat tagasi, ammu enne seda, kui mind kutsuti üldjuhiks, kõnelesin ma noorte täiskasvanute konverentsil. Konverents lõppes tunnistuste koosolekuga, mille käigus üks kena noor koju naasnud misjonär tunnistust jagas. Noormees nägi hea välja, ta oli puhas ja enesekindel – just nagu koju naasnud misjonärile kohane.
Kui ta kõnelema hakkas, tulid talle pisarad silma. Ta ütles, et on tänulik, et võib seista sellise toreda noorte viimse aja pühade grupi hulgas ja tunda ennast elus valitud suuna pärast hästi. Kuid see tunne, ütles ta, sai võimalikuks ainult tänu mõne aasta tagusele kogemusele. Kogemusele, mis on muutnud tema elu igaveseks.
Seejärel rääkis ta, kuidas ta 18aastaselt, vahetult pärast seda, kui ta vanema ametisse oli pühitsetud, naasis ühelt kohtingult. Sellel kohtingul oli juhtunud midagi, mille üle ta uhke ei olnud. Ta ei laskunud üksikasjadesse ega olekski pidanud sellisel avalikul koosolekul laskuma. Tänase päevani ei tea ma, mis temaga juhtus, kuid see oli küllalt märkimisväärne, et mõjutada tema vaimu ja enesehinnangut.
Kui ta mõnda aega oma kodu ees autos istus, asjade üle mõtiskles ja juhtunut tõeliselt kahetses, tormas tema mitteliikmest ema majast otse tema auto juurde. Ühe hingetõmbega rääkis ta, et poisi noorem vend oli kodus kukkunud ja oma pea ära löönud ning kannatas nüüd mingi hoo või krampide käes. Mitteliikmest isa oli otsekohe kiirabi kutsunud, kuid abi saabumisega pidi ka parimal juhul veel aega minema.
„Tule ja aita ometi,” karjus ema. „Ka te Kirikus siis ei tee midagi sellistel puhkudel? Sul on ju preesterlus. Tule ja aita ometi.”
Ta ema ei teadnud tol ajal Kirikust palju, kuid ta teadis midagi preesterluse õnnistustest. Kuid sel õhtul, kui keegi, keda ta armastas, vajas tema usku ja tuge, ei saanud see noor mees aidata. Võttes arvesse neid tundeid, millega ta oli äsja maadelnud, ja seda, kuidas ta oli end kompromiteerinud – mistahes ta ka teinud oli –, ei suutnud ta minna Issanda ette ja paluda vajaminevat õnnistust.
Noormees tormas oma auto juurest samal tänaval elava väärilise vanema mehe juurde, kes oli talle pöördumisest saati, kaks või kolm aastat, koguduses sõbraks olnud. Ta selgitas olukorda ja nad jõudsid kahekesi poisi kodu juurde tagasi enne kiirabi saabumist. Sellel lool oli õnnelik lõpp, nagu tol tunnistuste koosolekul jagati: vanem mees andis otsekohe hea, vägeva preesterluse õnnistuse, jättes viga saanud lapse rahulikult kuni arstiabi saabumiseni puhkama. Kiire sõit haiglasse ja põhjalik kontroll näitas, et püsivaid tüsistusi ei jäänud. Nii oli lõppenud üks tema pere hirmutavamaid kogemusi.
Seejärel ütles too koju naasnud misjonär: „Mitte keegi, kes pole kogenud, mida mina tol õhtul kogesin, ei saa teada seda häbi ja kurbust, mida ma tundsin, kuna polnud vääriline kasutama preesterlust, mida ma hoidsin. Mälestus on mu jaoks veelgi valusam, sest see oli minu enda väikevend, kes mu abi vajas, ja minu armsad mitteliikmest vanemad, kes tundsid suurt hirmu ja kellel oli õigus oodata minust enamat. Kuid ma seisan täna teie ees ja võin teile lubada,” ütles ta. „Ma pole täiuslik, kuid sellest õhtust alates ei ole ma teinud midagi, mis ei laseks mul astuda kindlameelselt Issanda ette ja paluda vajaduse korral Tema abi. Isiklik väärilisus on lahing selles maailmas, kus me elame,” tunnistas ta, „kuid ma võidan selle lahingu. Ma olen kord oma elus tundnud end hukkamõistu all olevat ja niivõrd, kui see on minu võimuses, ei ole mul mingit tahtmist seda enam kunagi tunda. Ja muidugi,” lisas ta, „ongi see ainult minu enda teha.”
Ta lõpetas oma tunnistuse ja võttis istet. Mul on ta ikka veel silme ees. Ma mäletan ikka veel seda kohta. Ja ma mäletan ikka veel seda teravat, liigutavat vaikust, mis järgnes tema tunnistusele, kui kõigil saalis viibijatel oli võimalus oma hingesoppi vaadata ja lubada elada ustavamalt Issanda nende sõnade järgi:
„Kaunistagu vooruslikkus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus Jumala läheduses tugevaks ja preesterluse õpetus langeb sinu hinge peale otsekui kaste taevast.
Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane ja sinu valitsuskepiks õigemeelsuse ja tõe muutumatu valitsuskepp” (ÕL 121:45–46; rõhutus lisatud).
Jumala Vaimu nautimine
Mu armsad noored sõbrad, olgu teie elu imeline. Mõtelge parimat ja lootke parimat ja uskuge tulevikku. Teid ootab ees suurepärane elu. Teie Taevane Isa armastab teid. Kui te olete eksinud, siis võite meelt parandada ja eksimused andeks saada, just nagu toimus selle noore mehega. Teil on kõik, mille nimel elada ja mida planeerida ja millesse uskuda. Kui tunnete oma mälestustega üksi olles südametunnistuse rahu, siis aitab see teil tunda ka Jumala Vaimu väga isiklikul viisil. Ma soovin, et te võiksite nautida Vaimu kaaslust ja tunda Issanda juures alati seda enesekindlust. Hoidku vooruslikud mõtted meie teod puhtana nii täna, homme kui ka igavesti.