Esimese Presidentkonna sõnum
Võti õnnelikuks pereeluks
Suur vene kirjanik Lev Tolstoi alustas oma romaani „Anna Karenina” sõnadega: „Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu.”1 Kuigi ma pole nii kindel kui Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, olen ma leidnud, et enamikul neist on üks ühine joon küll: pereliikmed oskavad üksteisele andestada, unustada teiste puudused ja otsida head.
Õnnetutes peredes otsitakse üksteisel vigu, kantakse üksteise peale vimma, ei suudeta unustada solvanguid.
„Seda küll, aga …” alustavad need, kes pole õnnelikud. „Seda küll, aga sa ei kujuta ette, kui palju haiget ta mulle tegi,” ütleb üks. „Seda küll, aga sul pole aimugi, kui hirmus inimene ta on!” sõnab teine.
Õigus võib olla mõlemal või mitte kummalgi.
Solvata võib mitmeti. Tundeid saab haavata erinevalt. Olen tähele pannud, et oma vihale leiame me enamasti õigustust ja rahustame oma südametunnistust, tõlgendades teiste motiive selliselt, et nende teod paistavad andestamatute ja isekatena, samas kui meie endi motiivid on puhtad ja süütud.
Printsi koer
Üks vana uelsi pärimuslugu 13. sajandist räägib printsist, kes koju naastes leidis eest verise koonuga koera. Mees tormas majja ja nägi oma õuduseks, et lapse häll oli kummuli keeratud ja tema väike poeg kadunud. Vahkviha täis, tõmbas prints tupest mõõga ja lõi koera maha. Hetke pärast kuulis ta oma poja nuttu – laps oli elus! Lapse kõrval lebas surnud hunt. Koer oli kaitsnud printsi last murdja hundi eest.
See dramaatiline lugu selgitab asja tuuma. See, kuidas me seletame endale teiste käitumist, ei pruugi alati olla kooskõlas faktidega – vahel ei soovi me neid fakte isegi teada. Parema meelega tunneme, et meie viha on õigustatud ega taha kibestumisel ja halvakspanul minna lasta. Vahel võib selline vimm kesta kuid või koguni aastaid. Mõnikord kogu elu.
Purunenud perekond
Üks isa ei suutnud andestada pojale, et too lahkus rajalt, mille ta talle kätte oli näidanud. Isale ei meeldinud poja sõbrad. Poeg tegi palju sellist, millega isa ei tahtnud leppida. See tekitas isa ja poja vahele lõhe ja niipea kui avanes võimalus, lahkus poeg kodunt, ega tulnud enam iial tagasi. Isegi rääkida ei tahtnud nad teineteisega.
Kas isa uskus, et tal oli õigus? Võib-olla.
Kas poeg uskus, et temal oli õigus? Võib-olla.
Tean vaid, et pere purunes ja oli õnnetu, sest ei isa ega poeg suutnud teineteisele andestada. Nad ei suutnud unustada kibedaid mälestusi. Armastuse ja andestamise asemel pesitses nende südames viha. Kumbki ei kasutanud võimalust teisele head mõju avaldada. Lõhe nende vahel tundus nii sügav ja lai, et kumbki jäi vangi omaenda tunnetesaarele.
Õnneks on meie armastav ja tark Igavene Taevaisa loonud võimaluse sellisest upsakuselõhest üle saada. Suur ja piiritu lepitus on andestamise ja lepitamise ülim aste. Lepituse ulatus on minu jaoks haaramatu, kuid ma tunnistan kogu südamest ja hingest, et see on tõeline ja selle väge ei ületa miski. Päästja ohverdas enda meie pattude eest. Tema läbi saame me andeks.
Ükski perekond pole täiuslik
Keegi meist ei ole patuta. Kõik me eksime. Ka meie teiega. Kõik me oleme haiget saanud. Kõik me oleme kellelegi haiget teinud.
Me võime saada ülenduse ja igavese elu tänu Päästja ohverdusele. Kui järgime Teda ja pehmendame oma südant ning saame jagu uhkusest, toome omaenda ja oma pere ellu lepituse ja andestuse. Jumal aitab meil olla andestavad, käia läbi veel teinegi penikoorem maad, olla kärmed vabandama ka siis, kui pole süüdi, heita kõrvale vana vimm ja unustada see. Tänatud olgu Jumal, kes andis oma Ainusündinud Poja, ja Poeg, kes andis oma elu meie eest!
Jumala armastust meie vastu võib tunda iga päev. Kas me ei peaks andma endast veidi enam oma ligimese heaks, nagu õpetatakse armastatud kirikulaulus „Because I Have Been Given Much” („Et mulle palju antud on”)?2 Issand on avanud ukse, et võiksime saada andeks. Kas me ei peaks loobuma eneseupitamisest ja upsakusest ning hakkama paotama seda õnnist andeksandmiseust neile, kellega oleme vaenujalal – eriti kõigile oma perekonna liikmetele?
Õnn ei võrsu täiuslikkusest, vaid jumalike põhimõtete rakendamisest. Ka siis, kui see toimub sammhaaval. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum on kuulutanud: „Perekonnaelu õnn saavutatakse kõige paremini siis, kui see põhineb Issanda Jeesuse Kristuse õpetustel. Õnnestunud abielud ja perekonnad on rajatud usu, palvetamise, meeleparanduse, andeksandmise, austuse, armastuse, kaastunde, töö ja tervisliku meelelahutuse põhimõtetele ja nad säilivad neid põhimõtteid järgides.”3
Andeksandmine on paigutatud nende lihtsate tõdede keskele, mille aluseks on meie Taevase Isa õnneplaan. Kuna andeksandmine ühendab põhimõtteid, ühendab see ka inimesi. Andeksandmine on võti, mis avab lukustatud uksed. Sellest algab ausa elu rada. See on parimaid võimalusi õnnelikuks pereeluks.
Aidaku meid Jumal, et oleksime andestavamad oma perekonnas, andestavamad üksteise vastu, ehk koguni iseenda vastu. Ma palvetan selle eest, et meil jaguks muude imeliste asjade seas, mis enamiku õnnelikest peredest üksteisega sarnaseks teevad, oskust andestada.
Sõnumi õpetamine
„Tunniks valmistudes küsige endalt, kas ja kuidas ühtib see põhimõte pere liikmete endi kogemustega” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 171). Laske pere liikmetel jagada andestamisega seotud positiivseid kogemusi, mis on osaks saanud neile endile või mida nad on kõrvalt näinud. Arutage neid ja rõhutage andestusega kaasnevaid õnnistusi. Lõpetage tunnistusega andeksandmise tähtsusest.
David Stoker. Fotoillustratsioon.