noortele
Julgus tormituultele vastu panna
Vaia noorte naiste teisel laagriööl tabas meid äge vihmasadu ja keeristorm. Minu kogudusest viibis laagris 24 noort naist ja kaks juhti. Pidime kõik ühteainsasse väiksesse majja tormi eest ära mahtuma. Vihma kallas nagu oavarrest, tuul kogus iga hetkega jõudu juurde. Pidin endale pidevalt meelde tuletama palvet, mille vaia president õhtul meie kaitseks oli öelnud. Ka kogudus oli teinud majakeses ühispalve ja mina olin öelnud oma isiklikud palvesõnad.
Paljud tüdrukud olid hirmunud ja see oli ka mõistetav. Meie majake ei näinud just kõige kobedam välja, pealegi seisis see päris jõe kaldal. 20 minutiga paisus torm nii suureks, et kõik jooksid oma majakestest välja nõuandjate majadesse, mis asusid mõnevõrra kõrgemal. Minu vaia president ütles veel ühe palve, laulsime kirikulaule, algühingu ja laagrilaule, et veidikenegi lohutust leida. Jah, me kartsime, kuid uskusime ometi, et kõik läheb hästi. Poole tunni pärast võisime oma koguduse majakestesse tagasi minna.
Hiljem saime teada, mis oli tol ööl keeristormiga juhtunud. See oli lagunenud kaheks tormiks. Üks möödus meist paremalt, teine vasakult. Meid tabanud torm polnudki see kõige hullem!
Ma tean, et Jumal kuulis tol ööl meie palveid ja kaitses meid halvima eest. Miks pidanuks torm kaheks lagunema, kui Jumal seda vajalikuks poleks pidanud? Ma tean, et elutormides võime me alati pöörduda palves Taevase Isa poole. Ta kuuleb meid ja vastab meile, julgustab ja kaitseb meid, et turvaliselt hakkama saaksime.