Fidži usu viljad
Ühe perekonna tee tõe juurde, teise perekonna järjest kasvav lähedaste ring ja ühe noore naise usaldav usk.
Kunagi olid Fidži saared kauge, muust maailmast äralõigatud maanurk, kuhu võis põgeneda kiiretempolise probleemiderohke linnaelu eest. Praegu see nii enam pole. Lennukid, satelliitside ja üleilmne kaubavahetus on toonud Fidžile kõik maailma moodsa elu ahvatlused. Fidži viimse aja pühad saavad nendest ahvatlustest üle samamoodi kui Kiriku liikmed mistahes maailma nurgas: ustava kuulekusega evangeeliumi põhimõtetele.
Järgmised kolm näidet Fidžilt õpetavad, kuidas evangeeliumi põhimõtted elu mõjutavad.
Kumarite pere
George Kumar murdis pead, kuidas juhatada oma vanim poeg Ryan tegusa ja karske elu juurde. Usina mõttetegevuse tulemusel leidsid Kumarid aga midagi palju enamat: nad leidsid igavesed evangeeliumitõed, mis tõid neile kõigile uue õnneliku elu.
Evangeelium on andnud nende perele uue elu, kinnitab vend Kumar. „Me oleme hakanud palju rohkem ja palju kasulikumalt koos veetma, meie omavahelised suhted on muutunud palju avatumaks.” Kumarid teevad iga päev perepalvet, ükski nädal ei möödu ilma pereõhtuta.
Vanem poeg Ryan oli see, kes pere Kirikusse tõi.
Kui Ryan oli teismeline, muretses George tema tuleviku pärast. Nähes, et Ryan raiskab sõprade seltsis kasutult aega, leidis George võimaluse, kuidas viia poeg kokku teistsuguste noortega. George´i nõbu, kes töötas Fidži VAP kolledžis Suvas, soovitas Ryanil üritada sellesse kooli pääseda. (Kiriku kolledž on keskkooliga samaväärne õppeasutus.)
Pärast seda, kui Ryan Kiriku kolledžisse sisse sai, muutus tema käitumine täielikult. „Määrav oli teiste õpilaste eeskuju,” ütleb ta ise. Varem kulutas ta oma aja tühiste ja kasutute asjade peale. Pärast seda, kui ta oli näinud kuivõrd erinev on Kiriku noore elu tema endiste semude omast, kaotas ta igasuguse huvi kõige selle vastu, millega oli varem tegelenud.
Ryan sai tunnistuse evangeeliumist ja tema vanematel oli suur rõõm näha neid muutusi, mis tema elus olid toimunud. Kui Ryan palus vanemate luba, et ristitud ja kinnitatud saada, olid nad kõhklusteta nõus. Ryani sõprussidemed vanade semudega katkesid. Ta leidis endale hulganisti uusi sõpru.
Kui Ryan rääkis vanematele, et nemadki võiksid misjonäridega kohtuda, puiklesid nood vastu, kuigi olid oma silmaga näinud, mis evangeelium Ryaniga oli teinud ja pidid teadma, et Kirik on hea. Muutused Ryani käitumises olid nii tähelepanuväärsed, et oma kolmandal ja ühtlasi viimasel Kiriku kolledži aastal nimetati ta oma kooli õpilaskonna juhiks, see oli au, mis tavaliselt saab osaks õpilasele, kes on algusest peale selles koolis õppinud.
Mõned muutused Ryani käitumises tundusid vanematele algul pisut võõrastavad. Miks ta kuu esimesel pühapäeval söömast keeldus? Kui Ryan seletas neile ära paastumise põhimõtte, mõistsid vanemad, et muutused poisi elus olid palju sügavamad, kui nad seda arvata oskasid.
Ka Ryani noorem vend Michael oli märganud muutusi venna käitumises. Temalgi tekkis huvi evangeeliumi vastu. „Kui Ryan Kiriku üritustelt koju tuli, nägin, kui õnnelik ta oli,” räägib Michael. „Võtsin ühendust misjonäridega. Tahtsin kuulda nende õpetusi. Tahtsin, et mind ristitaks ja Kiriku liikmeks kinnitataks.”
Kui misjonärid Michaeli pärast ristimist külastasid, jäi nende kõnelusi kuulama ka pereema Alitiana. Ei jäänud sellest kõrvale ka tema abikaasa, ning õige pea said mõlemal – nii George kui Alitiana isikliku tunnistuse.
2006. aastal, veidi enne seda, kui ta Uus-Meremaale Wellingtoni misjonile pidi minema, oli Ryanil au ristida mõlemad oma vanemad. Hiljem, pisut enne oma misjoni algust, oli Michael see, kes vanemaid esimest korda templis saatis. Vanem Michael Kumar asus Utah Salt Lake’i lõunamisjonile 2008. aasta augustis, veidi enne seda, kui Ryan Uus-Meremaalt naasis.
Kümnise maksmine ja poja toetamine misjonil polnud Kumaritele kerge. Vend Kumari sissetulek läks täielikult nende majalaenu ja muude kohustuste katteks. Sellele vaatamata ei jäänud ükski tarvilik ohverdus tegemata – kogu perekond sai aru ohverduste vajalikkusest. Kui vend Kumar teatas rõõmsameelselt, et õhtuks on tavapärane menüü, sai pere aru, et õhtusöögiks liha ei ole. „Oli päevi, kus meil oli laual ainult leib ja kakao,” meenutab Michael.
Ryan ütleb, et ta on tänulik oma vanemate ohverduse eest. „Mõistsin, et lepingud, mis nad olid sõlminud, on neile olulised.”
Ryani noorem vend tunnistab, et pärast pöördumist sai nende pere katsumustega palju paremini hakkama. „Taevaisa on meid välja aidanud,” nendib ta.
Perekonna usule pöördumine avaldas õige pea mõju ka teiste lähedaste eludele. Kaks Ryani ja Michaeli nõbu, kes Kumarite juurde elama olid tulnud, otsustasid samuti misjonäre kuulama hakata ja Kirikuga liituda.
Õnnistused, mis nende pere ohverduste läbi on saanud, on olnud nii ajalised kui vaimsed, kinnitab vend Kumar. Nad on suutnud selle väikese rahaga, mis neil on olnud, kõigega hakkama saada. Nüüd, kui Michael misjonile on läinud, leidis vend Kumar uue töö, mis loodetavasti võimaldab tal majalaenu kiiremini tagasi maksta.
Kuid vaimsed õnnistused, mis Kumarid on saanud, on olnud palju olulisemad. George ja Alitiana edenesid oma kutsetes – George Lami teise koguduse vanemate kvoorumi juhatajana Suva Fidži põhjavaias ja Alitiana selle koguduse Algühingu teise nõuandjana.
Ryan nendib, et tema enda eluvaated on nüüdseks väga palju muutunud ja erinevad kardinaalselt eakaaslaste omadest: „Mul on alati midagi teha – midagi, mille abil kuningriiki üles ehitada.” Tuleviku planeerimise kohta ütleb ta, et evangeelium paneb usklikud „vaatama asjadele igavikulisest perspektiivist.”
Nii George kui Alitiana Kumarile oli kristlikke põhimõtteid juba enne õpetatud, kui nad evangeeliumist kuulsid. Kuid nad polnud leidnud hingekosutust sellest, mida neile oli õpetatud. „Teistes usulahkudes,” ütleb vend Kumar, „õpetatakse sind kartma Jumala viha, seda pelgama. Kuid Jeesuse Kristuse lepitus annab sulle uue võimaluse.”
Kumarid püüavad seda teist võimalust kasutada kõige paremal moel.
Naivaluvoude pere
Peni ja Jieni Naivaluvou pere kasvas kahekordseks, kui nad võtsid oma katuse alla neli Vanuatu tüdrukut, kes õppisid Fidži VAP Kiriku kolledžis. Naivaluvoud ise selles ohverdust ei näe. Nad tunnevad, et neid on selle eest rohkelt õnnistatud. Üheks selliseks õnnistuseks, usuvad nad, oli väikese Hagothi sünd 2009. aasta jaanuaris.
2008. aasta alguses kuulsid Tamavua koguduse piiskop Naivaluvou ja tema naine Fidži põhjavaiast Suvas, et kaks Vanuatu tüdrukut vajavad elamiskohta. Naivaluvoud vaatasid oma võimalused üle. Nende18-aastane poeg Soane ja 16-aastane Ross õppisid Kiriku koolis Tongal, oma isa päritolumaal. Kahe Vanuatu tüdruku üüritoa eest maksid nende vanemad kallist raha perekonnale, kes Kirikusse ei kuulunud. Need kaks tüdrukut oleksid olnud headeks seltsilisteks tollal 13-aastasele Andrea Naivaluvoule, kes õppis samuti Kiriku kolledžis ja jõudis koju pärastlõunal, kui vanemad olid alles tööl. Nii otsustasid vend ja õde Naivaluvou, et võtavad need kaks Vanuatu tüdrukut enda juurde. Täiesti tasuta.
Tüdrukud käisid peale, et tahavad kulusid jagada, kuid ka siis moodustasid nende kulutused vähem kui poole sellest, mis nad varem olid maksnud. See oli suureks õnnistuseks nende perekondadele.
Aprillis külastasid Naivaluvoude juures sõbrannasid veel kaks Vanuatu tüdrukut. Neile meeldis selles majas väga. Mõne aja möödudes avaldasid tüdrukud soovi ka Naivaluvoude juures elada. Naivaluvoud võtsid nad rõõmuga vastu.
Kuidas nad hakkama said, kui oma perele lisandus veel neli noort inimest? „Oleme saanud nendega nii lähedasteks nagu oleksid nad meie endi tütred,” ütleb piiskop Naivaluvou. Kohe alguses pandi paika, et tüdrukutesse suhtutakse kui oma pere liikmetesse. Tüdrukud ei olnud omavahel sugulased, kuid Naivaluvoude juures suhtusid nad üksteisesse nagu oleksid kõik ühe ja sama ema-isa lapsed. Ka Andrea Naivaluvou tunnistas, et suhtus nendesse kui omaenda õdedesse. Vanemad tüdrukud hoolitsesid tema eest ja aitasid tal koolitükke teha. Neli tüdrukut kutsusid piiskop Naivaluvoud ja tema naist Ta ja Na, mis fidži keeles tähendab „isa” ja „ema”.
Õde Naivaluvou ütleb, et tõenäoliselt on see esimene kord, mil Kiriku kolledžis õppivad Vanuatu tüdrukud elavad kohalike Kiriku liikmete peres. Ühe tüdruku isa väljendas Naivaluvoudele külla tulles oma sügavat tänu selle armastuse eest, mis tema tütrele nende peres osaks on saanud.
Õde Naivaluvou tähendas, et üks tüdrukutest, Kiriku Vanuatu ringkonna juhataja tütar, oli oma usuga nende perekonnale suureks eeskujuks. Piiskop Naivaluvou sõnul aitas ta neil olla järjekindlamad pühakirja uurimisel ja perepalvete tegemisel.
Mõlemad vanemad ütlevad, et neid on ajalikult õnnistatud, sest nad on jaganud teistega. Nende varudest on piisanud rohkemaks kui ainult enda pere tarbeks. Õde Naivaluvou usub, et ka rasedaks jäämise õnnistus pärast 13 aastat ootust, on seotud tema valmisolekuga jagada oma armastust teistega.
Kui kaks perepoega pärast kooliaasta lõppu Tongalt koju saabusid, suhtusid ka nemad nendesse noortesse naistesse kui oma pere liikmetesse. Soane’ile võiks ju andeks anda, kui ta tüdrukutes päris oma õdesid ei näinud. Üks neist noortest naistest valis ta välja oma keskkooli lõpupeo kaaslaseks. Poiss käitus väga härrasmehelikult.
Kui tüdrukute kooliaasta 2008 aasta talvel lõpule jõudis ja nad koju tagasi sõitsid, oli lahkumine südantliigutav, meenutab piiskop Naivaluvou. Nad tundsid naisega mõlemad nagu jätaksid hüvasti lihaste tütardega. Kui algas uus 2009. kooliaasta, võtsid Naivaluvoud oma neli „tütart” rõõmuga tagasi ja kaks tükki veel lisakski.
Võib ainult imestada, kuidas nad leidsid oma nelja magamistoaga majas ruumi oma tütre ja beebi kõrval veel kuuele noorele naisele. Kuid Naivaluvoud lahendasid selle küsimuse vähimagi vaevata.
Asi polnud ruumis. Asi oli armastuses ümbritsevate inimeste vastu.
Asenaca Ramasima
2008. aastal võitis Asenaca Ramasima Fidžis asuva Kiriku kolledži kaks arvatavasti kõige prestiižemat õpilasauhinda. Esiteks tunnistati ta kooli parimaks õpilaseks. Selle aunimetusega kaasneb stipendium. Teiseks tunnistati ta Issanda Lõvi auhinna vääriliseks. See antakse eeskujulikule seminariõpilasele. Ta ise hindab teist auhinda rohkemgi veel kui esimest, sest see meenutab talle, kuidas ta on rakendanud usku Taevaisasse oma igapäevaelus.
Kuigi Asenaca on alles 19-aastane, pole elu olnud kitsi talle raskusi jagama. Sellest hoolimata särab ta rõõmust. Rõõmu pakub teadmine, et tal on igavene perekond, kellega ta pitseeriti kokku Suva templis Fidžil 2001. aastal ja et tema Taevane Isa tunneb ja armastab teda.
Asenacal on neli vanemat venda. Ta meenutab, et kui nende isa suri, kordas nende tollal misjonärina teeniv kõige vanem vend neile pidevalt, et nad peaksid meeles, et isa ei ole nende jaoks kadunud, vaid jääb alatiseks nendega.
Vennad hakkasid perele ülalpidamist teenima, emast sai ühenduslüli, mis neid kõiki koos hoidis. Lastel on olnud sellest palju kasu, et nad on järginud oma vanemate eeskuju.
„Minu isa oli mulle alati inspiratsiooniallikaks,” räägib Asenaca. „Ta õpetas meid alati: „Töötada tuleb, töötada!”” Usinasti koolis õppida on olnud tema viis austada oma isa mälestust ja abiks olla emale. Kooli parima õpilase stipendium oli oluliseks panuseks tema haridusse.
Vanemate eeskuju on pannud aluse tema vaimsele haridusele. „Meid õpetati kodus igapäevastel pühakirjade lugemistel ja vanemate eeskujuga,” ütleb Asenaca. Nende ema, ütleb neiu, pole jätnud hetkekski pere alusmüüri kindlustamist.
Järjepidev pühakirjade uurimine aitab Asenacal säilitada ja tugevdada usku Jeesusesse Kristusesse. Ta leiab selleks alati aega, olgu päevakava milline tahes.
Usk Jeesusesse Kristusesse on aidanud tal püsida Taevaisa lähedal, nii et ta võib alati loota Tema juhatusele. „Ma tean, et Ta on alati kohal,” ütleb ta. „Kui ma teen seda, mida Tema tahab, et ma teeksin, on Ta minu jaoks alati olemas ja Tema Vaim ütleb mulle, mis on õige.”
See teadmine ja usk on tähtsad, kui mõned temavanused noored naised püüavad teda mõnikord keelitada endi kombel „lõbutsema” – pruukima alkoholi, suitsetama ja käega lööma kõlblusnormidele. „Need asjad ei käi kokku minu südametunnistusega,” ütleb Asenaca ning oma usu ja turvatunde tõttu, mida Taevaisa juhatus talle annab, ütleb ta neile kindlalt ei.
Ta ütleb, et Kirikus teenimine on andnud talle enesekindluse, mida tal muidu poleks olnud. See on tähtis, sest pärast Kiriku kolledži lõpetamist, loodab ta sisse saada Brigham Youngi ülikooli Provos Utah’s või BYU-sse Havail ja õppida raamatupidamist.
Need mõlemad koolid on kaugel tema vanematekodust Suvas. Kas mõte minna kodust nii kaugele hirmutab teda? Asenaca jääb hetkeks mõtlema, kuid siis läheb ta nägu naerule nagu alati. Jah, vastab ta – kuid asi on seda väärt!
Pole kahtlustki, et Asenaca selle kõigega hakkama saab. Seni igatahes on saanud. Nagu teised Kiriku ustavad liikmed Fidžil, on ta vaimselt kasvanud ja ajalikus elus edukas olnud, sest on rakendanud usku ja pidanud käske.
Fotod Don L. Searle
George, Alitiana ja Ryan Kumar
Vanem Michael Kumar Utah Salt Lake’i lõunamisjonil teenimas
Ees: Peni, Jieni ja Andrea Naivaluvou. Taga: Soane ja Ross Naivaluvou.
Suva tempel Fidžil