Noortele
Keegi pole täiuslik
Olen alati igatsenud olla selline nagu Nefi – rangelt kuulekas, ääretult ustav ja sügavalt vaimne. Minu silmis on Nefi ülim näide headusest. Pole midagi, mida ma oleksid rohkem soovinud, kui kasvada selliseks nagu tema või siis omada vähemalt mõndagi tema voorustest.
Ühel päeval olin endaga pahuksis, sest tundsin end küündimatuna. Olin auahne, mul oli palju eesmärke. Aga mul oli tunne, et ma ei jõua mitte kuhugi. Nutsin meeleheitepisaraid ja rääkisin oma hingevaevast isale. Isa tõusis, läks raamaturiiuli juurde ja võttis kätte Mormoni Raamatu. Sõnagi lausumata avas ta 2. Nefi 4. peatüki ja hakkas lugema 17. salmi.
Justkui elektrilöök oleks läbistanud mu keha, kui kuulasin vägevaid sõnu: „Oo milline armetu inimene ma olen!” Mu mõtted hakkasid keerlema. Kuidas võis Nefi, mu kangelane ja eeskuju, öelda, et ta on armetu? Kui tema on armetu, mis olen siis mina?
Ja jälle käis otsekui elektrilöök minust läbi, kui isa 28. salmi luges: „Ärka, mu hing! Ära kauem patus närtsi!” Mulle tundus nagu oleksid mustad pilved mu hingest hajunud, et avaneks selge sinine taevas ja paistaks särav päike. Võimatu on kirjeldada, kuidas see salm mu hinge valgustas. Vähesed pühakirjasalmid on mind täitnud sellise lootuse, tegutsemisiha ja rõõmuga nagu see salm.
30. salmis ütles Nefi täpselt sedasama, mida mina mõtlesin, ainult palju väljendusrikkamate sõnadega: „Minu hing rõõmustab sinust, minu Jumal, ja minu päästmise kalju.” See salm täitis mu rahu ja tänutundega Issanda õrna halastuse ja armastuse eest.
Isa sulges raamatu ja selgitas, et neid värsse nimetatakse mõnikord ka Nefi lauluks. Siis tegi ta mulle leebelt selgeks, et ka suurimad inimesed siin maa peal ei ole täiuslikud ja nad peavad seda tunnistama, vastasel juhul läheksid nad uhkeks ning see hävitaks nende suuruse.
Ma mõistsin. See, et mul oli nõrkusi, ei tähendanud, et ma ei võiks saada Nefi sarnaseks. Oma nõrkuste tunnistamine tõi mind Nefile lähemale. Nefi oli suur sellepärast, et olles kuulekas ning ustav, oli ta ühtaegu ka alandlik ja valmis oma vigu tunnistama.
Pärast seda kogemust olen Nefi sõnu kalliks pidanud. Iga kord, kui neid sõnu loen, kogen sedasama erutust ja tegutsemisindu nagu siis, kui lugesin neid esmakordselt. Need salmid kõnelevad mulle, et ma olen Jumala tütar ning suudan rohkem, kui oleksin eales osanud arvata. Ma tean, et kui olen ustav ja rühin edasi, on minu jaoks varuks kujuteldamatud õnnistused.