Michaeli tagaigatsemine
„Kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda” (1 Johannese 4:21).
Põhineb tõestisündinud lool
„Juba paistab!” hüüdis Natalie. Talle meeldis kirikus käia. Pühapäev oli tema lemmik nädalapäev, välja arvatud üks seik – ta oli kurb, et tema vend Michael oli otsustanud ülejäänud perega kirikusse mitte tulla.
Natalie istus sakramendikoosoleku ajal vaikselt ja mõtles Michaeli peale. Kui ta veel kirikus käis, meeldis Nataliel istuda tema kõrval ja vaadata oma pildiraamatuid Jeesusest. Pärast sakramendikoosolekut võttis Michael tal käest kinni ja saatis ta Algühingusse. „Näeme hiljem, õeke,” ütles ta alati. Kuid Michael polnud kaua aega kirikus käinud.
Natalie soovis, et võiks ta oma hüppenööriga kinni siduda ja venna oma väikese punase käruga kirikusse vedada, aga ta teadis, et vennale see ei meeldiks. Mida ta saaks veel teha?
Algühingus tervitas õde Chang oma klassi rõõmuga. „Mul on nii hea meel, et te kõik täna siin olete,” ütles ta. „Ma olen õnnelik, kui näen teie naeratavaid nägusid. Aga kes puudub?”
Natalie vaatas klassis ringi. Ta tõstis käe. „Jed,” hüüdis ta. „Jedi pole täna.”
„Õigus,” ütles õde Chang. „Jedi polnud ka möödunud nädalal.”
„Äkki on ta haige,” pakkus Lisa.
„Äkki on ta kusagile sõitnud,” ütles Boyd.
„Äkki ta lihtsalt ei tahtnud tulla,” ütles Natalie vaikselt.
„Me peame talle teada andma, et me teda armastame ja et me tunneme temast puudust, kui teda pole,” ütles õde Chang.
„Kuidas me saame seda teha?” küsis Natalie.
„Me ütleme talle,” ütles õde Chang. „Väikesed asjad võivad sageli muuta nii mõndagi. Ma tegin kaardi, millele te saate alla kirjutada, ja igaüks võib joonistada Jedile mõne erilise pildi.”
Natalie otsustas joonistada pildi mäest ja puudest, sest ta teadis, et Jedile meeldib väljas viibida. Ja seejärel küsis Natalie oma õpetajalt, kas ta võib joonistada veel teisegi pildi, mille ta saaks koju viia.
Kui Natalie kirikust koju jõudis, kuulas Michael oma toas muusikat. „Tšau õeke,” tervitas vend teda. „Mis toimub?”
Natalie ulatas talle kokku murtud paberilehe. „Ma tegin sulle kaardi.”
„Mulle?” naeratas Michael. „Miks? Mul pole ju sünnipäev ega midagi.”
„Õde Chang aitas mul siia sisse kirjutada. Siin on kirjas: „Ma tunnen sinust puudust, kui sa ei tule koos meiega kirikusse. Ma armastan sind.” Ja ma kirjutasin alla oma nime.”
„Aitäh!” ütles Michael leebelt. „Kena kaart. Sa oled tubli.”
„Võta heaks!” Natalie kallistas oma venda ja kiirustas ema õhtusöögi juures aitama. Ta tundis end õnnelikuna. Ta armastas oma venda nii väga ja nüüd oli ka vend sellest teadlik.
Järgmisel pühapäeval oli Natalie nii elevil, kui Michael otsustas kirikusse tulla. Ta hoidis vennal käest kinni, kui nad kogudusehoonesse astusid. Ta istus jumalateenistuse ajal vaikselt venna kõrval. Natalie nägi Jedi mõned read eespool ja lehvitas talle.
Nataliel meeldis kirikus käia, eriti kui kõik ta sõbrad ja pere kohal olid. Ta otsustas, et kui ta nüüdsest peale kellestki puudust tunneb, ütleb ta seda, sest vahel võivad väikesed asjad muuta nii mõndagi.
„Meie kohus on … veenduda, et igaühte, kes on ristitud, kannustatakse ja pannakse tundma selle meie Issanda evangeeliumi imelist soojust.”
President Gordon B. Hinckley, „Find the Lambs, Feed the Sheep”, Liahona, juuli 1999, lk 124.