Haavatud
Maiste katsumuste sulatusanumas astuge kannatlikult edasi ja Päästja tervendav vägi toob teile valgust, mõistmist, rahu ja lootust.
22. märtsil 2016 veidi enne kella 8 hommikul plahvatasid kaks terroristipommi Brüsseli lennujaamas. Vanem Richard Norby, vanem Mason Wells ja vanem Joseph Empey olid viinud õde Fanny Claini lennujaama, kust ta pidi lendama oma misjonile Clevelandi Ohio osariigis. Kolmkümmend kaks inimest kaotasid oma elu ja kõik mainitud misjonärid said viga.
Kõige tõsisemalt sai viga 66-aastane vanem Richard Norby, kes teenis misjonil koos oma abikaasa, õde Pam Norbyga.
Vanem Norby meenutas seda hetke:
„Ma teadsin kohe, mis oli juhtunud.
Ma püüdsin joosta ohutusse kohta, kuid kukkusin kohe maha. ‥ Ma nägin, et minu jalg oli kõvasti viga saanud. Ma [märkasin], et minu mõlemalt käelt valgus ämblikuvõrgutaolist musta nõgi. Ma tõmbasin seda õrnalt ja mõistsin, et see ei olnud nõgi, vaid minu põlenud nahk. Minu valge särk värvus seljal olevast vigastusest punaseks.
Kui mulle hakkas kohale jõudma, mis oli just aset leidnud, täitis minu meelt üks kindel mõte, ‥ Päästja teadis, kus ma olen, mis oli juhtunud ja mida ma sel hetkel kogesin.”1
Richard Norbyl ja tema abikaasal Pamil seisid ees rasked ajad. Ta pandi indutseeritud koomasse, millele järgnesid operatsioonid, põletikud ja suur ebakindlus.
Richard Norby jäi elama, kuid tema elu ei olnud enam kunagi endine. Kaks ja pool aastat hiljem paranevad tema haavad ikka veel; tema jala puuduvat osa asendab tugi, pärast seda hetke Brüsseli lennujaamas ei ole ükski tema astutud samm enam sama.
Miks juhtus selline asi Richard ja Pam Norbyga?2 Nad olid ustavad oma lepingutele, olid teeninud varasemal misjonil Elevandiluurannikul ja kasvatanud üles imelise pere. Keegi võib arusaadavalt öelda, et see pole õiglane. See ei ole õige! Nad andsid oma elu Jeesuse Kristuse evangeeliumi heaks, kuidas võis selline asi juhtuda?
See on surelikkus
Kuigi üksikasjad erinevad, kogeb igaüks meist tragöödiaid, ootamatuid proovilepanekuid ja kannatusi, nii füüsilisi kui ka vaimseid, kuna see on surelikkus.
Kui ma mõtlesin täna hommikul vaid selle konverentsiistungi kõnelejatele, siis mõistsin, et kahel neist on lapsed ja kolmel lapselapsed ootamatult taevasesse koju naasnud. Kellelgi pole kogemata jäänud haigus ja kurbus ning nagu juba mainiti, siis sel samal nädalal läks teisele poole eesriiet maa peal viibinud ingel, keda me kõik armastame, õde Barbara Ballard. Juhataja Ballard, me ei unusta kunagi sinu tunnistust sellel istungil.
Me otsime õnne. Me igatseme rahu. Me loodame leida armastust. Ja Issand kallab meie peale hämmastavalt arvukaid õnnistusi. Kuid koos rõõmu ja õnnega on kindel üks asi: tuleb ette hetki, tunde, päevi, mõnikord aastaid, kui teie hing saab haavatud.
Pühakirjad õpetavad, et me maitseme nii kibedat kui magusat3 ning et „kõigis asjades on vastandlikkus”.4 Jeesus ütles: „[Teie Isa] laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale.”5
Hingehaavad pole ainuomased rikastele või vaestele, ühele kultuurile, ühele rahvale või ühele põlvkonnale. Need saavad osaks kõigile ja on osa selles surelikkuses saadavatest õppetundidest.
Õigemeelsed ei ole kannatustele immuunsed
Minu sõnum täna on mõeldud eriti neile, kes peavad kinni Jumala käskudest, peavad kinni oma lubadustest Jumalale, ja nagu Norbyd ning paljud teised selle ülemaailmse kuulajaskonna mehed, naised ja lapsed, seisavad silmitsi proovilepanekute ja katsumustega, mis on ootamatud ja valusad.
Meie haavad võivad tulla loodusõnnetuse või õnnetuse tagajärjel. Need võivad tulla abikaasa truudusetusest, kes õigemeelse abikaasa ja laste elu pea peale pöörab. Need haavad võivad tulla depressiooni pimedusest ja kurbusest; ootamatust haigusest, armastatu kannatuste või enneaegse surma tagajärjel; kurbusest, et pereliige oma usu on hüljanud; üksildusest, kui olukord ei võimalda meil leida igavest kaaslast, või sajast teisest masendavast ja valusast nähtamatust vaevast ja murest.6
Igaüks meist mõistab, et raskused on osa elust, kuid kui need saavad osaks meile isiklikult, võivad nad meid hingetuks võtta. Ilma liigselt muretsemata peame valmis olema. Apostel Paulus ütles: „Ärge pidage võõraks tulekuumust enestes, mis teile on saanud katsumiseks, otsekui sünniks teile midagi võõrast.”7 Koos erksate õnne- ja rõõmuvärvidega on meie Isa plaani kangasse kootud ka katsumuste ja tragöödiate tumedamad lõngad. Need katsumused, mis on küll rasked, saavad tihti meie parimateks õpetajateks.8
Heelamani 2060 noore sõduri imelist lugu jutustades kordame pühakirjasalmi: „Vastavalt Jumala headusele ja meie suureks hämmastuseks ja samuti ka meie terve sõjaväe rõõmuks mitte ükski hing nendest ei hukkunud.”
Kuid see lause jätkub: „Ja ei olnud nende hulgas ka ühtki hinge, kellel poleks olnud palju haavu.”9 Kõik 2060 sõdurit said palju haavu ja igaüks meist saab eluvõitluses haavata, kas siis füüsiliselt, vaimselt või mõlemat moodi.
Jeesus Kristus on meie halastaja samaarlane
Ärge andke alla – kui tahes sügavad on teie hingehaavad, mis tahes on need tekitanud, kus või millal on see juhtunud ja kui lühikest või pikka aega on need püsinud – ei ole te mõeldud vaimselt hukkuma. Te olete mõeldud vaimselt ellu jääma ja puhkema õide oma usus ja usalduses Jumala vastu.
Jumal ei loonud meie vaime olema Temast eraldiseisvad. Meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus oma loendamatu lepituse anniga päästab meid surmast ja pakub meile meeleparanduse kaudu andestust meie pattudest ja on valmis päästma meid ka meie haavatud hinge kurbuse ja valu käest.10
Päästja on meie halastaja samaarlane.11 Teda on saadetud terveks ravima murtud südameid.12 Tema tuleb meie juurde, kui teised meist mööda kõnnivad. Kaastundlikult paneb Ta meie haavadele raviõli ja seob neid. Ta kannab meid. Ta hoolitseb meie eest. Ta kutsub meid: „[Tulge] minu juurde ‥ ja ma teen [teid] terveks”.13
„Ja [Jeesus] ‥ [kannatab] igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja ‥ ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused. ‥ [võttes] enda peale [meie] jõuetused, et olla täidetud halastusega.”14
Tulge, kõik kurnatud, kõik, kes on vaevas;
tulge, kõik seiske aujärje ees.
Seob teie südamed, kõik hingehaavad;
kõik maised kaebused Kristus terveks teeb.15
Suurte kannatuste ajal ütles Issand prohvet Josephile: „Kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.”16 Kuidas võivad valulikud haavad olla meile kasuks? Maiste katsumuste sulatusanumas astuge kannatlikult edasi ja Päästja tervendav vägi toob teile valgust, mõistmist, rahu ja lootust.17
Ärge andke iial alla
Palvetage kogu südamest. Tugevdage oma usku Jeesusesse Kristusesse, Tema tõelisusse ja Tema armu. Hoidke kinni Tema sõnadest: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse.”18
Pidage meeles, et meeleparandus on vägev vaimu ravim.19 Pidage käske ja olge Trööstija vääriline, pidades meeles Päästja lubadust: „Ma ei jäta teid [trööstituiks]; ma tulen teie juurde.”20
Templirahu on leevendav palsam haavatud hingele. Naaske Issanda kotta oma haavatud hinge ja pere nimedega nii sageli kui võimalik. Tempel aitab meil näha meie surelikku elu igavikulisest vaatenurgast.21
Vaadake tagasi, tuletades meelde, et tõestasite oma väärilisust surelikkusele eelnevas elus. Te olete vapper Jumala laps ja Tema abiga võite võidutseda selle langenud maailma lahingutes. Te tegite seda varem ja suudate teha seda taas.
Vaadake tulevikku. Teie mured ja kurbused on väga tõelised, kuid need ei kesta igavesti.22 Teie pimeduse öö möödub, kuna Poeg tõusis üles „paranemisega tema tiibades”.23
Norbyd ütlesid mulle: „Pettumus külastab meid, kuid me ei luba sel kunagi kauaks jääda.”24 Apostel Paulus ütles: „Meid rõhutakse ‥, aga me ei heida meelt; me oleme taga kiusatud, aga me ei ole hüljatud; me oleme maha vajutatud, aga me ei hukku.”25 Te võite olla väsinud, kuid ärge iial alla andke.26
Vaatamata teie enda valulikele haavadele sirutate te instinktiivselt abikäe teistele, usaldades Päästja lubadust: „Kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.”27 Haavatud, kes ravivad teiste haavu, on Jumala inglid maa peal.
Mõne hetke pärast kuulame meie armastatud prohvetit president Russell M. Nelsonit, meest, kelle usk Jeesusesse Kristusesse on kõigutamatu, lootuse ja rahu meest, keda Jumal armastab, kuid keda ei ole säästetud hingehaavadest.
1995. aastal diagnoositi tema lapseootel tütrel Emilyl vähkkasvaja. Terve lapse sünd tõi päevi täis lootust ja rõõmu. Kuid vähk naasis ja nende kallis Emily lahkus sellest elust vaid kaks nädalat pärast oma 37. sünnipäeva, jättes endast maha armastava abikaasa ja viis väikest last.
Peatselt pärast tütre surma ütles president Nelson üldkonverentsil: „Ma olen valanud pisaraid ja soovinud, et oleksin võinud teha midagi enamat meie tütre heaks. ‥ Kui mul oleks ülestõusmise vägi, siis oleksin tundnud kiusatust teda tagasi tuua. ‥ [Aga] Jeesusel Kristusel on need võtmed ja ta kasutab neid Emily ‥ ja kõigi inimeste heaks Issanda omal ajal.”28
Eelmisel kuul Puerto Rico pühasid külastades ja meenutades eelmise aasta laastavat orkaani, kõneles president Nelson armastuse ja kaastundega:
„[See] on osa elust. Selle pärast me siin oleme. Me oleme siin, et saada keha ja et meid proovile pandaks. Mõned proovilepanekud on füüsilised, mõned vaimsed, ja teie proovilepanekud on olnud nii füüsilised kui ka vaimsed.”29
„Te ei ole alla andnud. Me oleme teie üle [väga] uhked. Teie, ustavad pühad, olete kaotanud palju, kuid selle kõige läbi olete säilitanud oma usu Issandasse Jeesusesse Kristusesse.”30
„Jumala käske pidades võime leida rõõmu isegi kõige halvemates oludes.”31
Kõik pisarad pühitakse ära
Mu vennad ja õed! Ma luban teile, et kui te suurendate oma usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, siis toob see teile lisajõudu ja suuremat lootust. Teie, õigemeelsete heaks tervendab meie Hingeravija omal ajal ja viisil kõik teie haavad.32 Ükski ebaõiglus, tagakiusamine, katsumus, kurbus, südamevalu, kannatus, ükski haav – kuitahes sügav, kuitahes suur, kuitahes valulik – ei jää ilma Tema tröösti, rahu ja kestva lootuseta, kelle avatud käsivarred ja haavatud käed meid tagasi Tema juurde tervitavad. Apostel Johannes tunnistas, et sel päeval õigemeelsed, „kes tulevad suurest viletsusest”33, seisavad „valgeis rüüdes ‥ Jumala aujärje ees”. Tall „laotab oma telgi [meie] üle ‥ ja Jumal pühib ära kõik pisarad [teie] silmist!”34 See päev tuleb. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.