Töötegijad viinamäel
Vanem Jeffrey R. Holland
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Palun kuulake Püha Vaimu õhutusi, mis teile just praegu, just praegusel hetkel ütlevad, et te peaksite Issanda Jeesuse Kristuse lepitava anni vastu võtma.
Äsjakuuldud Esimese Presidentkonna kõnede ja avalduste valguses tahaksin öelda, et me mäletame ja armastame alati neid, kes on nii ustavalt teeninud, nagu me armastame ja tervitame ka neid, kes nüüd ametisse asuvad. Südamlik tänu teile kõigile.
Sooviksin rääkida Päästja tähendamissõnast, kus majaisand „vara hommikul välja läks töötegijaid palkama”. Kui ta esimese rühma oli palganud kell 6 hommikul, siis naasis ta kell 9 ja 12 ja kell 3, et töötegijaid juurde palgata, sest saak vajas kiiret koristamist. Pühakiri ütleb, et ta läks välja „üheteistkümnendal tunnil” (ligikaudu kell 5 õhtul), et viimaseid töölisi palgata. Tund aega hiljem kogunesid kõik töötegijad päevatöö eest palka saama. Üllatuslikult said kõik sama palga, kuigi töötundide arv oli erinev. Otsekohe said esimestena palgatud pahaseks ja ütlesid: „Need viimsed aga on ühe tunni tööd teinud ja sa oled nad teinud meie väärilisteks, kes me päeva koormat ja palavust oleme kannud!”1 Seda tähendamissõna lugedes olete ehk teiegi sarnaselt töötegijatega tundnud, et käituti ebaõiglaselt.Lubage ma räägin sellest lähemalt.
Alustuseks on oluline märgata, et kedagi ei koheldud ebaõiglaselt. Esimesed töötegijad nõustusid töötama kokkulepitud päevapalga eest ja said selle ka kätte. Lisaks olid nad usutavasti väga tänulikud, et nad üldse tööd said. Päästja ajal ei saanud tavaline mees ja tema pere teha muud, kui elatada end oma kätetööst. See, kes ei töötanud, ei pidanud talu, ei kalastanud ega müünud midagi, pidi tõenäoliselt nälga kannatama. Kuna töötegijaid oli rohkem kui töökohti, olid esimesed valitud mehed sel hommikul kõigist tööotsijatest kõige õnnelikumad.
Tõepoolest, kui peaks kellelegi üldse kaasa tundma, siis esialgu meestele, keda ei valitud, kellel oli samuti pereliikmeid, keda toita ja riietada. Õnn ei paistnud neid kunagi soosivat. Alati kui majaisand jälle tuli, valiti iga kord keegi teine.
Kuid just õhtu eel naasis majaisand üllatuslikult viiendat korda tähelepanuväärse viimase minuti pakkumisega! Need viimased lootuse kaotanud töötegijad kuulsid vaid, et neid koheldakse õiglaselt, ja võtsid töö vastu isegi palgasummat teadmata, kuid teades, et mis tahes palk on parem kui mitte midagi, mis oli olnud nende osa seni. Palga järele tulnud, olid nad jahmunud, kuna said sama palju nagu kõik teisedki! Kui hämmastunud nad pidid olema ja kui väga tänulikud! Kindlasti ei olnud nad nende seniste töötatud aastate jooksul näinud sellist kaastunnet.
Sellest vaatevinklist tulebki esimeste töötegijate nurinat vaadelda. Nagu majaisand tähendamissõnas neile ütleb (ma sõnastan seda veidi ümber): „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut. Me jõudsime päevapalga osas kokkuleppele ning see on korralik palk. Sul oli hea meel tööd saada ja ma olen väga rahul sinu teenimisega. Sa saad lubatud palga. Võta oma tasu ja tunne sellest rõõmu. Mis teistesse puutub, kas ei ole mul luba enese rahaga teha, mida ma tahan?“ Seejärel küsis ta otsekoheselt kõigilt, kel seda kuulda on vaja: „Või on sinu silm kade, et mina hea olen?”
Vennad ja õed, meie elus on aegu, mil keegi teine saab ootamatu õnnistuse või tunnustuse osaliseks. Tahaksin paluda, et me ei solvuks selle peale ja kohe kindlasti ei oleks kadedad, kui kellelgi teisel hästi läheb. Meid ei vähendata, kui kellelegi teisele midagi juurde antakse. Me ei jookse omavahel võidu, et selgitada, kes on rikkaim või andekaim või kauneim või õnnistatuim. Tegelikult jookseme võidu patu vastu ja kadedus on kindlasti üks kõige üldisemaid patte.
Kadedus on viga, mida me kordame üha uuesti. On selge, et me kannatame, kui ebaedu meid tabab, kuid kadedus nõuab, et kannataksime kõige selle hea puhul, mis kõigile teistele osaks saab! Milline helge väljavaade – kummutada sõõm hapukurgi-äädikavett iga kord, kui kellelgi teie ümber on õnnelik hetk! Veelgi häbiväärsem on see, kui lõpuks leiame, et Jumal on tõepoolest nii õiglane kui ka halastav, jagades kõigiga, kes on Temaga, „kogu oma vara”,2nagu ütleb pühakiri. Nii et esimene õppetund Issanda viinamäelt on see, et ei himustamine, mossitamine ega teiste mahategemine muuda teie elu paremaks ega paranda kellegi häbistamine teie enesehinnangut. Nii et olge lahked ja olge tänulikud, et Jumal on lahke. Selline eluviis on õnnelik.
Teine mõte, mida ma tahaksin selle tähendamissõna kohta jagada, puudutab viga, mida mõned võivad teha, kui loobuvad palgast päeva lõpus, kuna nad olid varem päeval hõivatud sellega, mida nad probleemiks pidasid. Tähendamissõnas ei mainita, et keegi oleks oma raha majaisandale näkku visanud ja minema tormanud, kuid ma oletan, et mõni võis ka seda teha.
Mu kallid vennad ja õed, mis juhtus selles loos kell 9 või 12 või kell 3, pühitakse minema päeva lõpus üldise helde tasu hiilguses. Usu valem on vastupidamine, edasi töötamine, läbinägelikkus ning varaste tundide meeleheide – tõeline või kujutletud – tuleb lasta maha voolata lõpliku tasu rohkuses. Ärge pidage meeles vana tüliküsimust ega kandke endas vimma – ei iseenda, oma ligimese ega ka tõelise ja elava Kiriku vastu. Me hakkame mõistma enda ja oma ligimese elu ning Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõelist väärtust viimsel päeval, isegi kui mõni seda enne hinnata ei oska. Ärge muretsege nii meeletult millegi üle, mis juhtus kell 9 või kell 3, kui Jumal teile hoolimata teie töötingimustest kell 6 õhtul tasuda püüab – mis iganes töökokkulepe teil ka päeva jooksul on olnud.
Me kasutame ära nii hinnalise emotsionaalse ja vaimse kapitali, kui klammerdume põikpäiselt mälestusse ühest ebakõlast, mille me lapsepõlves klaveriharjutamisel kuuldavale tõime, või millessegi, mida abikaasa ütles või tegi 20 aastat tagasi ja mida me kavatseme tema pea kohal hoida järgmised 20 aastat, või mingist sündmusest Kiriku ajaloos, mis ei tõestanud midagi muud kui seda, et surelikud inimesed jäävad alati vaeva nägema, et vastata surematutele ootustele, mida neile esitatakse. Isegi kui see vimm ei saanud alguse teist, võib see teie juures lõppeda. Ja milline tasu tuleb selle panuse eest, kui viinamäe Issand teile silma vaatab ja meie maiste päevade lõpus arved kokku lüüakse.
See viib mind kolmanda ja viimase mõtteni. See tähendamissõna ei ole tegelikult töötegijatest ega palkadest, nagu ei ole teisedki tähendamissõnad lammastest ja sikkudest. See on lugu Jumala headusest, Tema kannatlikkusest ja andestusest ja Issanda Jeesuse Kristuse lepitusest. See on lugu heldusest ja kaastundest. See on lugu armulikkusest. Seda näitlikustab mõte, mida kuulsin aastate eest, et Jumalale meeldib Jumalaks olemine kõige rohkem just selle põnevuse tõttu, mis kaasneb halastamisega, eriti nende suhtes, kes seda ei oota ja kes sageli tunnevad, et seda ei vääri.
Ma ei tea, kellel selle tohutu kuulajaskonna seas tänasel päeval oleks vaja kuulda selle tähendamissõna juurde kuuluvat andestamise sõnumit, kuid kui hilised te ka ei arva endid olevat, kui palju võimalusi te usute, et olete mööda lasknud, kui palju vigu te tunnete, et te olete teinud, või kui andetud te arvate endid olevat või kui kaugele te kodust ja perest ja Jumalast tunnete endid olevat reisinud, ma tunnistan teile, et te ei ole reisinud nii kaugele, et teieni ei ulatuks jumalik armastus. Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus.
Kui te ei ole veel meie Kiriku liige või olite kunagi meiega, aga ei jäänud aktiivseks, ei ole midagi, mida te olete teinud, mida ei saaks heastada. Pole probleemi, millest te üle ei saaks. Pole unistust, mida aja ja igaviku laiali laotudes ei saaks teoks teha. Isegi kui tunnete, et olete kadunud ja olete viimane töötegija üheteistkümnendal tunnil, kutsub viinamäe Issand teid ikkagi enda juurde. „Läki siis julgusega armujärje ette”3 ja langegem Iisraeli Püha jalge ette. Tulge ja pidutsege „ilma rahata ja ilma hinnata”4 Issanda lauas.
Eriti tahan kutsuda abielumehi ja isasid, preesterluse kandjaid või tulevasi preesterluse hoidjaid Lehhi sõnadega: „Ärgake! Ja tõuske põrmust … ja olge mehed.”5 Mitte alati, aga sageli on need mehed, kes otsustavad mitte vastata kutsele „tulge meie ridadesse“.6 Naised ja lapsed tunduvad sageli seda rohkem tahtvat. Vennad, astuge esile. Tehke seda iseenda pärast. Tehke seda nende eest, kes teid armastavad ja palvetavad, et te reageeriksite. Tehke seda Issanda Jeesuse Kristuse pärast, kes maksis hoomamatu hinna tuleviku eest, mida Ta teile soovib.
Mu kallid vennad ja õed, neile, keda evangeelium on õnnistanud juba palju aastaid, sest teil oli õnne see varakult leida, ja neile, kes on jõudnud evangeeliumini elu hilisemas järgus, ja veel kõhklevatele liikmetele või mitteliikmetele, igaühele teist tunnistan ma Jumala armastuse uuendavast väest ja tema armulikkuse imest. Talle läheb korda teie usk, mille olete lõpuks omandanud, mitte aeg, mil tööd alustasite.
Nii et kui olete teinud lepinguid, siis pidage neid. Kui te ei ole lepinguid veel sõlminud, siis sõlmige need. Kui olete lepinguid teinud ja ei ole neid pidanud, parandage meelt ja hakake oma lepinguid pidama. Iial ei ole liiga hilja, kuni viinamäe Isand ütleb, et on aega. Palun kuulake Püha Vaimu õhutusi, mis teile just praegu, just praegusel hetkel ütlevad, et te peaksite Issanda Jeesuse Kristuse lepitava anni vastu võtma ja tundma rõõmu Tema töö tegemisest. Ärge lükake seda edasi! Aeg on juba hiline. Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.