Aga kui mitte …

Dennis E. Simmons

Teisest Seitsmekümne kvoorumist

Kujutis

Inimesed saavad hakkama imeliste asjadega, kui nad usaldavad Issandat ja peavad Tema käske – kui nad rakendavad usku isegi siis, kui ei tea, kuidas Issand neid vormib.

Noore mehena läksin kaheksanda klassi korvpalliturniirilt koju masendunult, pettunult ja segaduses. Ma pahvatasin oma emale: „Ma ei tea, miks me kaotasime – mul oli usku, et me võidame!”

Nüüd ma mõistan, et siis ei teadnud ma veel, mis on usk.

Usk ei ole trots ega lihtsalt soov ega lihtsalt lootus. Tõeline usk on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse – veendumus ja usaldus Jeesusesse Kristusesse, mis paneb inimese Teda järgima.¹

Sajandeid tagasi heideti Taaniel ja tema noored kaaslased ühtäkki kodu turvalisusest maailma – võõrasse ja hirmutavasse maailma. Kui Sadrak, Meesak ja Abednego keeldusid maha heitmast ja kummardamast kuldset kuju, mille kuningas oli püstitanud, ütles maruvihane Nebukadnetsar neile, et kui nad ei tee nii, nagu kästud, heidetakse nad otsekohe tulisesse ahju. „Ja kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!”²

Need kolm noormeest vastasid kohe kindlameelselt „Kui see peab olema (kui sa viskad meid ahju), võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: ta päästab meid tulisest ahjust ja sinu käest.” See kõlab minu 8. klassi usu sarnaselt. Kuid siis nad näitasid, et mõistavad täielikult, mis on usk. Nad jätkasid: „Aga kui mitte ‥ meie ei teeni su jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille sa oled lasknud püstitada.”³ See on tõelise usu väljendus.

Nad teadsid, et nad võivad Jumalat usaldada, isegi kui asjad ei lähe nii, nagu nad lootsid.⁴ Nad teadsid, et usk on midagi enamat kui vaimne nõusolek, midagi enamat kui teadmine, et Jumal elab. Usk on täielik usaldus Tema vastu.

Usk on tõekspidamine, et kuigi me ei mõista kõike, mõistab Tema ometi. Usk on teadmine, et kuigi meie vägi on piiratud, siis Tema vägi pole piiratud. Usk Jeesusesse Kristusesse kaasab täielikult Temale toetumist.

Sadrak, Meesak ja Abednego teadsid, et nad võivad alati Tema peale loota, sest nad teadsid Tema plaani ja nad teadsid, et Tema ei muutu.⁵ Nad teadsid nagu meiegi, et surelikkus ei ole loodusõnnetus. See on meie armastava Taevase Isa suure plaani⁶ väike osa, mis võimaldab meil, Tema poegadel ja tütardel, saada soovi korral samade õnnistuste osaliseks, mida Tema naudib.

Nad teadsid nagu meiegi, et meie surelikkusele eelnevas elus õpetas Tema meile surelikkuse eesmärgi kohta: „Teeme maa, mille peal nemad võivad elada; ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”⁷

Seal ta kirjas ongi – see elu on proovilepanek. Maailm on surelike meeste ja naiste proovilepaneku koht. Kui me mõistame, et see kõik on proovilepanek, mida juhib meie Taevane Isa, kes tahab, et me Teda usaldaksime ja lubaksime Tal endid aidata, võime kõike hoopis selgemini näha.

Tema töö ja Tema hiilgus, nagu Ta meile rääkis, on „tuua inimestele surematus ja igavene elu”.⁸ Tema on juba saanud jumalaks. Nüüd on Tema ainus eesmärk meid aidata – võimaldada meil pöörduda tagasi Tema juurde ning olla Tema-sarnane ja elada igavesti sellist elu, nagu Tema.

Seda kõike teades ei olnud neil kolmel noorel heebrealasel raske oma otsust langetada. Nad järgivad Jumalat, nad rakendavad usku Temasse. Tema päästab nad, aga kui mitte – me teame selle loo edasist käiku.

Issand on andnud meile valikuvabaduse, õiguse ja vastutuse valida.⁹ Ta paneb meid proovile, lastes meil kogeda raskusi. Ta kinnitab meile, et Ta ei lase meid kiusata rohkem, kui me suudame kanda.¹⁰ Kuid me peame mõistma, et suured raskused vermivad suuri inimesi. Me ei otsi kannatusi, kuid kui me reageerime neile usuga, tugevdab Issand meid. Nendest aga kui mitte aegadest võivad saada imelised õnnistused.

Pärast aastakümneid kestnud pühendunud misjonitööd sai apostel Paulus selle tähelepanuväärse õppetunni ja kuulutas: „Me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse, ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse; aga lootus ei jäta häbisse.”¹¹

Päästja kinnitas talle: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse.”¹²

Paulus vastas: „Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse. ‥ Olen meeleldi nõtrustes, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja kitsikustes Kristuse pärast; sest kui olen nõder, siis olen vägev!”¹³ Võttes vastu oma raskused Issanda viisil, suurenes tema usk.

„Usu läbi viis Aabraham ohvriks Iisaki, kui teda katsuti.”¹⁴ Suure usu tõttu tõotati Aabrahamile rohkem järeltulijaid kui taevatähti ja et need järeltulijad tulevad Iisaki kaudu. Kuid Aabraham kuuletus kohe Issanda käsule. Jumal peaks oma tõotusest kinni, aga kui mitte sel viisil, nagu Aabraham oli lootnud, usaldas ta ikkagi täielikult Jumalat.

Inimesed saavad hakkama imeliste asjadega, kui nad usaldavad Issandat ja peavad Tema käske – kui nad rakendavad usku isegi siis, kui ei tea, kuidas Issand neid vormib.

„Usu läbi keeldus Mooses ‥ kandmast vaarao tütrepoja nime,

pidades paremaks ühes Jumala rahvaga kannatada viletsust kui üürikest aega nautida paturõõmu,

arvates Kristuse teotust suuremaks rikkuseks kui Egiptuse aarded. ‥

Usu läbi ta jättis maha Egiptuse ega kartnud kuninga viha. ‥

Usu läbi nad läksid Punasest merest läbi nagu kuiva maad mööda. ‥

Usu läbi langesid Jeeriko müürid.”¹⁵

Teised: „Usu läbi võitsid ära kuningriigid, ‥ said kätte tõotused, sulgesid lõukoerte lõuad,

kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks, said vägevaks sõjas.”¹⁶

Kuid kõigi nende hiilgavate tulemuste keskel, mida neis osalejad lootsid ja ootasid, oli alati ka aga kui mitte juhtumeid:

„Teised said kogeda pilget ja rooska, ‥ ahelaid ja vangitorni.

Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud; nad on ‥ käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses, kurja kannatades.”¹⁷

„Jumal oli neile varunud nende kannatuste läbi midagi paremat, sest … ilma kannatusteta ei pääseks nad täielikkusesse.”¹⁸

Meie pühakirjad ja meie ajalugu on täis ülestähendusi Jumala suurte meeste ja naiste kohta, kes uskusid, et Tema päästab nad – aga kui mitte, näitasid nad, et on usaldavad ja ustavad.

Temal on vägi – kuid see on meie prooviaeg.

Mida ootab meilt Issand meie raskustega seoses? Ta ootab, et me teeksime kõik, mida suudame. Ülejäänu teeb Tema. Nefi ütles: „Sest me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi.”¹⁹

Meil peab olema samasugune usk kui Sadrakil, Meesakil ja Abednegol.

Meie Jumal päästab meid naeruvääristusest ja tagakiusamisest – aga kui mitte … haigustest ja tõbedest – aga kui mitte … üksindusest, masendusest või hirmust – aga kui mitte … ähvardustest, süüdistustest ja ebakindlusest – aga kui mitte … meie lähedaste surmast või kahjustamisest – aga kui mitte …, siis meie usaldame Issandat.

Meie Jumal kannab hoolt selle eest, et meile saaks osaks õiglus ja õigus – aga kui mitte … Ta kannab hoolt, et meid armastataks ja tunnustataks – Aga kui mitte … Me saame täiusliku kaaslase ning õiglased ja kuulekad lapsed – aga kui mitte …, siis me usume Issandasse Jeesusesse Kristusesse, teades, et kui me teeme kõik, mis suudame, meid päästetakse ja me saame Tema ajal ja Tema viisil kõik, mis Tal on.²⁰ Ma tunnistan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.