Ta ei teadnud, et mul on seda vaja
Ajal, mil mul oli raskusi, järgis üks seminarisõber õhutust.
Melanie Miza foto
Mul olid mõningad isiklikud probleemid. Ühel päeval ei tundnud ma end hästi ja ei tahtnud väga seminari minna. Kuid ma mõtlesin: „See on minu viimane aasta ja ma pean seda võimalust kasutama.”
Ma läksin ja me rääkisime, kuidas Jeesus Kristus tunneb meid kõiki nimepidi. Me lugesime kirjakohta Õpetus ja Lepingud 18:10: „Hingede väärtus on Jumala silmis suur.” Seda salmi lugedes hakkasin emotsionaalseks muutuma. Kui muutun emotsionaalseks, nutan ma palju, mistõttu ei tahtnud ma seda tunnis taas lugeda.
Hiljem küsis õpetaja: „Mis sind kõige rohkem huvitas ja miks?” Ma ei tahtnud rääkida, aga üks mu sõber mainis seda pühakirjakohta. Ta jagas oma tunnistust, et Jumal ei jäta meid üksi, et mõnikord me unustame, kuid Tema tunneb meid ja on meie jaoks olemas.
Seda kuuldes tundus, nagu Taevane Isa räägiks minuga mu sõbra kaudu. Tundus, nagu Ta oleks öelnud: „Ära pöördu minust ära, ma olen sinu jaoks olemas.”
Pärast läksin oma nägu kuivatama ja sõber tuli minu juurde. Ta ütles: „Ma ei kavatsenud midagi öelda, kuid tundsin, et pean seda tegema, sest sellest oleks kellelegi abi. Ma ei teadnud, et see keegi oled sina.” See kinnitas mulle veelgi enam, et Taevane Isa on minust teadlik.
Pärast seminari läksin koju ja palvetasin. Tavaliselt tänan ja palun midagi. Kuid see palve – ma arvan, et see oli kõige tänulikum palve, mille ma kunagi öelnud olen. Tundsin oma toas Vaimu ja tundsin, et Taevane Isa oli seal koos minuga.
Autor elab Sacatepéquezis Guatemalas.