Julgelt, õilsalt ja sõltumatult
Ülemaailmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 11. september 2022. a. • Salt Lake’i Tabernaakel
Elder Dale G. Renlund: Suur tänu. Me oleme kogunenud ajaloolises Salt Lake’i Tabernaaklis, kuid meie kuulajaskond on ülemaailmne. Pühakirjades palub Issand meil meeles pidada. Meie ühise usu, pühendumise ja visaduse pärandi meelespidamine annab meile perspektiivi ja jõu, kui me seisame silmitsi meie aja väljakutsetega.
Soovist, et me „[peaksime] meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu”1, sai alguse neljaköiteline sari „Pühad: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku lugu”. Kolm köidet on juba ilmunud. See ajalooline jutustus sisaldab lugusid möödunud aja ustavatest viimse aja pühadest. See sisaldab tõsielu näiteid inimestest, kes armastasid Jeesuse Kristuse evangeeliumi, sõlmisid lepinguid ja liikusid mööda lepingurada, et õppida tundma meie Päästjat, Jeesust Kristust.
Õde Ruth L. Renlund: Meil on rõõm keskenduda tõsielu sündmustele, mida võite lugeda „Pühade” sarja kolmandast köitest: „Pühad: julgelt, õilsalt ja sõltumatult”. See köide kajastab Kiriku ajalugu alates Salt Lake’i templi pühitsemisest 1893. aastal kuni Šveitsi Berni templi pühitsemiseni 1955. aastal. Selle aja jooksul antakse jätkuvat ilmutust Kirikule Issanda prohvetite kaudu ja üksikliikmetele. „Pühade” sarja kolmas köide aitab meil mõista meie enda ajalugu, inimesi, kes tol ajal elasid ja meie Päästjat.
Vanem Renlund: Sel ajaperioodil liitusid kõik neli minu vanavanemat Kirikuga. Minu vanemad emigreerusid Salt Lake Citysse, sest nad olid andnud lubaduse abielluda templis. 1950. aastal ei olnud Euroopas ühtegi templit. Nad kõik said isikliku templianni Salt Lake’i templis ja seda inglise keeles, millest nad hästi aru ei saanud. Nad abiellusid ja nad pitseeriti ning nad pidasid end igavesti õnnistatuks. Nende otsus teha kõik selleks, et saada templis pitseeritud, on avaldanud igavest mõju ka minu elule.
„Pühade” sarja kolmas köide on meie pärand olenemata sellest, kas me põlvneme algusaegade teerajajatest, nagu õde Renlund, või hilisematest teerajajatest, nagu mina, või olete ise usu teerajaja. Te olete oluline osa selle Kiriku jätkuvast ajaloost. Me täname teid kõige eest, mida te teete, et ehitada enda ja oma esivanemate rajatud usu alusele. Me loodame, et see [„Pühade”] köide laiendab teie arusaamist minevikust, tugevdab teie usku ning aitab teil sõlmida ja hoida lepinguid, mis viivad ülenduseni ja igavesse ellu.2
Õde Renlund: Ma olen innukas jagama lugusid „Pühade” 3. köitest. Hakkame pihta!
Vanem Renlund: Alustame ühe näitega Kiriku kestvast taastamisest. President Russell M. Nelson õpetab sageli, et „Taastamine on protsess, mitte sündmus, ja see kestab seni, kuni Issand tuleb taas”.3 Üks näide president Joseph F. Smithi elu lõpust illustreerib seda suurepäraselt.
Joseph F. Smith ja Julina Lambson Smith.
1918. aastal kannatas president Smith halva tervise käes ja ilmselt teadis, et tal ei ole enam kaua elada jäänud. Surm paistis teda ümbritsevat. Kõigepealt haigestus tema vanim poeg Hyrum ja suri lõhkenud pimesoole tagajärjel. President Smith kirjeldas leina oma päevikus: „Mu hing on lõhki rebitud. ‥ Oo! Jumal, aita mind!”4 Teiseks suurendas president Smithi kurbust asjaolu, et Hyrumi lesk Ida suri peagi pärast seda südamerikke tagajärjel.
Kolmandaks luges ta kohutavaid teateid raevutseva maailmasõja kohta. Sõja ajal hukkus 20 miljonit sõdurit ja tsiviilisikut. Neljandaks tappis kogu maailmas inimesi surmav gripiviirusetüvi. Selle tagajärjel hukkus kogu maailmas vähemalt 50 miljonit inimest. Need surmad tõid peredele sõnulseletamatut kurbust ja südamevalu. President Smith kurvastas inimkaotuste üle. Kõigele lisaks oli ta viis kuud voodihaige olnud. Võib öelda, et surm oli prohveti mõtetes.
Mul on siin president Smithi Piibel. Ta võis lugeda seda või mõnda teist sarnast Piiblit, kui sai olulise ilmutuse.
Õde Renlund: 3. oktoobril 1918, istus ta oma toas Beehive House’is, vaid ühe kvartali kaugusel sellest tabernaaklist, ja „mõtiskles Jeesuse Kristuse lepituse ja maailma lunastuse üle. Ta avas ‥ Peetruse esimese kirja ja luges, kuidas Päästja jutlustas vaimudele vaimumaailmas. ‥ Vaim langes [President Smithi] peale ja avas [tema] arusaamise silmad”. Ta nägi vaimumaailma, kus hulgaliselt „õigemeelseid naisi ja mehi, kes olid surnud enne Päästja surelikku teenimist, ootasid rõõmsalt, millal Ta tuleb ja kuulutab vabastust surma köidikutest.
Päästja ilmus ‥ ja õigemeelsed vaimud rõõmustasid. ‥ Nad põlvitasid Tema ees, tunnistades Teda oma Päästjaks ja Vabastajaks surmast ja põrgu ahelatest. ‥
[President Smith] mõistis samuti, et Päästja ei läinud isiklikult sõnakuulmatute vaimude juurde. Selle asemel organiseeris ta õigemeelsed vaimud ‥ viima evangeeliumi sõnumit pimeduses olevatele vaimudele. Sel viisil said kõik inimesed, kes surid pattudes või ilma tõde teadmata, kuulda usust Jumalasse, meeleparandusest, asendusristimisest pattude andeksandmiseks, Püha Vaimu annist ja kõigist muudest evangeeliumi põhimõtetest. ‥”.
Vanem Renlund: „Prohvet tajus seejärel, et ‥ käesoleva ajajärgu ustavad [pühad] jätkavad oma tööd järgmises elus, kuulutades evangeeliumi vaimudele, kes olid pimeduses ja patu orjuses. [Ta märkis:] „Surnud, kes parandavad meelt, lunastatakse kuulekuse kaudu Jumala koja talitustele ja pärast seda, kui nad on kandnud karistust oma üleastumiste eest ja on pestud puhtaks, saavad nad tasu vastavalt oma töödele, sest nad on pääste pärijad.””
Õde Renlund: „Järgmisel hommikul [olid paljud üllatunud nähes teda] vaatamata kehvale tervisele sügisese üldkonverentsi esimesel istungil. Ta oli otsustanud liikmetele kõnelda, kuigi seisis [selle sama hoone] poodiumil ebakindlalt ja kogu tema keha pingutusest värises. ‥ Kuna tal ei olnud piisavalt jõudu, et rääkida oma nägemusest, ilma et emotsioonid teda valdaksid, siis ta vaid vihjas sellele. „Ma ei ole need viis kuud üksi elanud,” ütles ta kogudusele. „Olen elanud palvetades, paludes, uskudes ja otsusekindlalt, ning suhelnud alalõpmata Issanda Vaimuga. Minu jaoks on tänahommikune koosolek õnnelik,” ütles ta. „Õnnistagu teid Kõigevägevam Jumal.””5
Pärast üldkonverentsi dikteeris president Smith selle ilmutuse oma pojale Joseph Fielding Smithile. See on üks eksemplar, mille ta allkirjastas ning esitas Esimesele Presidentkonnale ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumile. Nad lugesid seda nägemust ja andsid sellele oma täieliku toetuse6 ning see on kanoniseeritud Õpetuse ja Lepingute 138. osana. Me mõistame nüüd, et Jumal hoolib neist, kes on teisel pool surelikkuse eesriiet. Ta hoolib nende lunastusest. Surnud ei ole tegelikult surnud. Kestev taastamine tõi meile selle arusaama ning annab tröösti ja selgust järgmise maailma kohta.
Vanem Renlund: Nii mõnelgi viisil nõuab isiklik ilmutus sama protsessi. Minu jaoks on oluline keskenduda probleemile. Ma pean seda uurima ja selle üle mõtisklema. Pean leidma erinevaid lahendusi. Tundub, et ainult siis võin saada usaldusväärselt isiklikku ilmutust. Sageli jõuab ilmutus minuni väikeste, lühikeste käskivate juhistena, nagu „Mine”, „Tee” või „Ütle!”.
Õde Renlund: Sama kehtib ka minu kohta. Pärast seda, kui ma olen mõtisklenud, uurinud ja palvetanud, tulevad mulle sageli pähe mõtted või ideed, mille puhul ma tean, et need ei ole minu enda mõtted. See julgustab mind alati, et Jumal on minust teadlik ja õhutab mind Püha Vaimu kaudu head tegema.
Vanem Renlund: Sageli tuleb ilmutus, sest on konkreetne vajadus. Imeline näide leidis aset 1894. a kevadisel üldkonverentsil. President Wilford Woodruff teatas oma nõuandjatele ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumile, et ta on saanud ilmutuse templipitseerimiste kohta. Ta ütles: „Issand on mulle öelnud, et on õige, et lapsed pitseeritakse oma vanematega ja nemad omakorda oma vanematega nii kaugele tagasi, kui me suudame andmeid leida.”7 See ilmutus tuli rohkem kui 50 aastat pärast seda, kui Eelija taastas Kirtlandi templis pitseerimisväe.
Õde Renlund: 1894. aasta üldkonverentsi pühapäeval teatas president Woodruff: „„Ilmutus ei ole lõppenud. ‥ Me ei ole viinud lõpuni Jumala tööd.” Ta rääkis, kuidas Brigham Young oli jätkanud Joseph Smithi tööd templite ehitamisel ja templitalituste korraldamisel. „Kuid ta ei saanud kõiki selle töö juurde kuuluvaid ilmutusi,” tuletas president Woodruff liikmetele meelde. „Neid ei saanud ka president Taylor ega ole saanud Wilford Woodruff. Sel tööl ei tule lõppu enne, kui see on laitmatu.””8
Alates Nauvoo aastatest olid liikmed teinud asendusristimisi surnud pereliikmete eest. Kuid oma esivanematega pitseerimise tähtsust ei olnud veel ilmutatud. President Woodruff selgitas: „Me soovime, et viimse aja pühad läheksid sellest ajast peale oma sugupuud pidi nii kaugele, kui nad saavad, ja saaksid pitseeritud oma isade ja emadega. ‥ Pitseerige lapsed oma vanematega ja ühendage see ahel nii pikalt, kui saate.”9
President Woodruff „tuletas pühadele meelde Joseph Smithi nägemust oma vennast Alvinist Kirtlandi templis. „Kõigist, kes on surnud ilma teadmiseta sellest evangeeliumist, kes oleksid selle vastu võtnud, kui neil oleks lubatud jääda, saavad Jumala selestilise kuningriigi pärijad.”
„Nii on lood ka teie isadega,” ütles president Woodruff nende kohta, kes on vaimumaailmas. „Neid, kes evangeeliumi vastu ei võta, on väga vähe, kui neid üldse on.”
Enne oma jutluse lõpetamist kutsus ta pühasid üles ‥ otsima oma surnud sugulaste nimesid. „Vennad ja õed,” ütles ta, „jätkakem oma pereajalootööga, täitkem seda õiglaselt Issanda ees ja järgigem seda põhimõtet ning Jumala õnnistused saadavad meid, ja need, kes on lunastatud, õnnistavad meid tulevastel päevadel.””10 See ilmutus andis liikmetele põhjuse naasta sageli templisse, et oma surnud esivanemate eest asendustalitusi teha. Perekonnad hakkasid nende talituste ja tehtud tööde kohta hoolikalt ülestähendusi pidama sellistes raamatutes nagu see siin, mis näitab Jens Peteri ja Marie Dame’i perekonna liikmete eest tehtud tööd.
Vanem Renlund: Tänapäeval tundub meile põlvkondadevahelise pitseerimise õpetus nii tavaline ja loomulik, kuid perekondade pitseerimise õigeks korraldamiseks oli vaja ilmutust Issandalt. Sellel ilmutusel oli otsene mõju minu perekonnale kaugel Larsmo saarel Soome läänerannikul. Seda lugu ei leia raamatu „Pühad” kolmandast köitest, kuid seda peetakse kalliks minu peres. 1912. aastal kuulasid minu isapoolsed vanavanemad, Lena Sofia ja Matts Leander Renlund, misjonäre Rootsist, kes kuulutasid taastatud evangeeliumi. Lena Sofia ja Leander said ristitud järgmisel päeval. Nad leidsid rõõmu oma uuest usust ja sellest, et nad olid osa Soome esimesest väikesest kogudusest. Kahjuks muutus nende elu, kui neid tabas õnnetus.
1917. aastal suri Leander tuberkuloosi, jättes oma kümnenda lapsega raseda Lena Sofia leseks. See laps, minu isa, sündis kaks kuud pärast Leanderi surma. Tuberkuloosi suri veel mitu pereliiget. Lisaks Leanderile mattis Lena lõpuks seitse oma kümnest lapsest. Tema kui vaesunud taluperenaise jaoks oli oma perekonnast allesjäänu säilitamine suur võitlus.
Peaaegu kaks aastakümmet ei saanud ta öösel korralikult magada. Päeval tegi ta juhutöid, et toitu kokku kraapida. Öösiti põetas ta surevaid pereliikmeid. Raske on ette kujutada, kuidas Lena Sofia hakkama sai.
Ma kohtusin Lena Sofiaga üks kord 1963. aasta detsembris. Mina olin 11- ja tema 87-aastane. Ta oli eluaegsest raskest tööst küürus. Nahk tema näol ja kätel oli ilmastikust räsitud, sama jäik ja kortsus kui kulunud parknahk. Kui me kohtusime, jäi ta seisma ja osutas Leanderi pildile ning ütles mulle rootsi keeles: „Det här är min gubbe.” „See on minu abikaasa.”
Ma arvasin, et ta oli tegusõna vormi valesti kasutanud. Kuna Leander oli juba 46 aastat surnud, juhtisin ma oma ema tähelepanu sellele ilmsele veale. Mu ema ütles mulle lihtsalt: „Sa ei mõista.” Ma ei mõistnud. Lena Sofia teadis, et tema ammu surnud abikaasa oli ja jääb igavikeks tema abikaasaks. Igavese pere õpetuse kaudu oli Leander jäänud tema ellu ja oli osa tema suurest tulevikulootusest.
Lena Sofia Renlund, Dale G. Renlundi isapoolne vanaema.
Noor Dale G. Renlund
Enne Soome Helsingi templi pühitsemist 2006. aastal uuris mu õde, milliseid talitusi oli vaja teha meie isaliini eest. See, mida ta leidis, on ere kinnitus Lena Sofia usust pitseerimisväesse. Lena Sofia oli esitanud oma surnud laste nimed, kes olid surma ajal üle kaheksa aasta vanad, et nende eest 1938. aastal templitööd tehtaks. Need olid ühed varasemad Soomest pärinevad talitustöö taotlused, mis templile esitati.
Lena pidas vastu, hoides meeles päästmise õpetust. Ta pidas seda üheks Jumala suureks halastuseks, et sai teada, et perekonnad on igavesed, enne kui need õnnetused teda tabasid. Tema sügavat pöördumist Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumisse tähistas tema tehtud pereajalootöö, mida ilmutati Joseph Smithi, Wilford Woodruffi ja Joseph F. Smithi kaudu. Ta oli kui üks nendest, kes „usus ‥ surid ega saanud tõotusi kätte, vaid nägid neid kaugelt ja teretasid neid”.11
Õde Renlund: Ja kuna taastamine on kestev protsess, siis on meil rohkem, mida oodata. Vähem kui aasta tagasi ütles president Nelson: „Praegused kohandused templi talitusviisides ja teised, mis on tulemas, on jätkuv tunnistus sellest, et Issand juhib aktiivselt oma Kirikut. Ta pakub meile kõigile võimalusi tõhusamalt oma vaimseid alustalasid tugevdada, keskendudes oma elus Temale ning Tema templi talitustele ja lepingutele.”12 President Nelson selgitas, et neid kohandusi tehakse „Issanda juhatusel ja vastusena meie palvetele”, kuna Issand „soovib, et [me mõistaksime] väga selgelt, mida [me] lepingusse astudes teha [lubame]. ‥ Et [me mõistaksime] oma eelisõigusi, lubadusi ja kohustusi ‥ [ja] et [meil] oleks vaimseid teadmisi ja ärkamisi”.13
Mõnikord tuleb ilmutus hetkega. See juhtus veel ühes näites kestvast taastamisest, kui Lorenzo Snow oli Kiriku president. 1898. aastal oli Kirik raskes majanduslikus olukorras. Oma mitmenaisepidamise vastase kampaania kõrgpunktis oli Ameerika Ühendriikide kongress lubanud konfiskeerida Kiriku vara. Kuna paljud pühad olid mures, et valitsus konfiskeerib nende annetused, lõpetasid nad kümnise maksmise, mis vähendas oluliselt Kiriku peamist tuluallikat. Kirik võttis laenu, et tagada piisavad vahendid Issanda töö jätkamiseks. Kirik võttis isegi laenu, et katta Salt Lake’i templi valmisehitamise kulud. Kiriku rahaline olukord vaevas tugevalt 85-aastast prohvetit.14
„Ühel mai varahommikul istus president Snow voodis, kui tema poeg LeRoi tuppa astus. ‥ Prohvet tervitas teda ja teatas: „Ma lähen St. George’i.”
LeRoi oli üllatunud. St. George asus ‥ 480 kilomeetri kaugusel. Sinna jõudmiseks pidid nad sõitma rongiga üle 300 kilomeetri lõunasse Milfordi ja seejärel veel 180 kilomeetrit vankriga. See oleks vanale mehele raske teekond. Sellele vaatamata võtsid nad selle pika ja raske reisi ette. Kui nad tolmuste ja väsinutena kohale jõudsid, ‥ küsis vaiajuhataja, miks nad on tulnud. President Snow vastas: „Ma ei tea, miks me St. George’i tulime, kuid Vaim käskis meil tulla.”
Järgmisel päeval, 17. mail, kohtus prohvet liikmetega St. George’i tabernaaklis, punasest liivakivist hoones, mis asub templist mitu kvartalit loode pool. Kui president Snow tõusis, et pühadele kõnelda, ütles ta: „Me ei oska öelda, miks me oleme tulnud, kuid ma oletan, et Issandal on meile midagi öelda.”
Vanem Renlund: „Oma kõne ajal tegi president Snow ootamatult pausi ja saal jäi täiesti vaikseks. Tema silmad helkisid ja ta nägu säras. Kui ta oma suu avas, oli tema hääl tugevam. Jumala inspiratsioon näis täitvat kogu ruumi. Siis rääkis ta kümnisest. ‥ Ta kurtis, et paljud ‥ pühad ei taha maksta täiskümnist. ‥ „See on oluline ettevalmistus Siioni rajamiseks,” selgitas ta.
Järgmisel pärastlõunal [õpetas] president Snow: „Aeg on käes igal viimse aja pühal, kes loodab olla tulevikuks valmis ja toetada oma jalad kindlale alusele, täita Issanda tahet ja maksta täiskümnist. See on Issanda sõna teile ja see on Issanda sõna igale asulale kogu Siioni maal.”
President Snow õpetas hiljem: „Me oleme hirmuäratavas olukorras ja selle tõttu on Kirik vangistuses. Ainus, mis võib leevendust tuua, on see, kui pühad järgivad seda seadust.” Ta kutsus [liikmeid] üles täitma seda seadust täielikult ja lubas, et Issand õnnistab neid nende pingutuste eest. Ta kuulutas samuti, et kümnise maksmine on nüüdsest kindel nõue templisse minemiseks.”15
Õde Renlund: Sellest ajast peale võivad paljud tunnistada, et Issand valab oma rikkalikumaid õnnistusi neile, kes on valmis seda lihtsat seadust täitma. Vend Alois Cziep teenis Austrias Viini koguduse juhatajana. Ta hoidis selles tagasihoidlikus kastis kümnist ja muid koguduse ülestähendusi. Teise maailmasõja õhurünnakute ajal oli see esimene ese, mille juhataja Cziep ja tema perekond turvalisse kohta viisid, veel enne oma isiklikku vara.
Mõned on samuti tunnistanud, et seda seadust on olnud raske vastu võtta, kuid nad on selle tulemusena saanud märkimisväärseid õnnistusi.
Yanagida perekonna kogemus Jaapanis on selline näide. 1948. aastal saatis Esimene Presidentkond taas misjonärid Jaapanisse. Kui Toshiko Yanagida küsis oma isalt religiooni kohta, julgustas isa teda osalema viimse aja pühade jumalateenistusel. Isa oli liitunud Kirikuga 1915. aastal.
Õde Yanagida kohtus misjonäridega, pöördus usku ja sai ristitud augustis 1949. Ka tema isa oli ristimisel kohal. Hiljem otsis tema abikaasa misjonärid üles ja teda ristis sama misjonär, kes oli õpetanud õde Yanagidat.16
Toshiko Yanagida.
Vanem Renlund: Vend ja õde Yanagidal oli raskusi kümnise maksmisega. Nad „ei teeninud palju raha ja mõnikord mõtlesid nad, kas neil on piisavalt vahendeid, et maksta oma poja koolilõuna eest. Samuti lootsid nad maja osta. Pärast ühte kirikukoosolekut küsis [õde Yanagida] ühelt misjonärilt kümnise kohta. „Jaapanlased on pärast sõda väga vaesed,” selgitas ta. „Kümnis on meie jaoks väga raske. Kas peame seda maksma?”
Vanem vastas, et Jumal on käskinud igaühel kümnist maksta ja rääkis selle põhimõtte järgimise õnnistustest. [Õde Yanagida] oli skeptiline – ja veidi vihane. „See on ameerikalik mõtteviis,” ütles ta endale.
Üks õde-misjonär lubas [õde Yanagidale], et kümnise maksmine võib aidata tema perel saavutada eesmärgi ja endale maja osta. Soovides olla kuulekad, otsustasid [vend ja õde Yanagida] maksta kümnist ja lootsid, et õnnistused tulevad. ‥
[Nad] hakkasid nägema õnnistusi. ‥ Nad ostsid linnas taskukohase krundi ja koostasid maja detailplaani. Seejärel taotlesid nad valitsuse uue programmi kaudu kodulaenu ja kui nad said ehitusloa, alustasid tööd vundamendi kallal.
Protsess kulges sujuvalt, kuni ehitusinspektor märkas, et tuletõrjujad ei pääse nende krundile ligi. „See krunt ei ole maja ehitamiseks sobilik,” ütles ta neile. „Te ei tohi ehitusega jätkata.”
Teadmata, mida teha, rääkisid [vend ja õde Yanagida] misjonäridega. „Meie kuuekesti paastume ja palvetame teie eest,” ütles üks vanem neile. „Teie paastuge samuti.” Järgmised kaks päeva paastus ja palvetas Yanagida pere koos misjonäridega. Seejärel tuli teine inspektor krunti vaatama. ‥ Esialgu andis ta Yanagidadele vähe lootust, et nad inspektsiooni läbivad. Aga kui ta maatüki üle vaatas, märkas ta lahendust. Hädaolukorras pääseksid tuletõrjujad kinnistule lihtsalt lähedalasuva tara eemaldamise kaudu. Yanagidad võisid oma maja ehitamisega edasi minna.
„Te kaks olete vist varem midagi erakordselt head teinud,” ütles inspektor neile. „Kõikide oma aastate jooksul ei ole ma kunagi nii vastutulelik olnud.” [Vend ja õde Yanagida] olid väga rõõmsad. Nad olid paastunud ja palvetanud ning kümnist maksnud. Ja nagu [see imetlusväärne] õde-misjonär oli lubanud, said nad endale oma kodu”.17
Pühadel kogu maailmas on olnud kümnist makstes sarnaseid kogemusi. Issand õnnistab oma rahvast, kes on ustav ja kuulekas. Ja just ustav kümnise maksmine on teinud võimalikuks templite ehitamise üle kogu maailma.
Õde Renlund: Ma tean, et meie elu on õnnistatud väikesel ja suurel moel, kui elame kümnise seaduse järgi. Mõnikord ei ole õnnistused sellised, mida me ootame, ja neid võib kergesti kahe silma vahele jätta. Kuid need on tõelised. Me oleme seda kogenud.18
Üks minu lemmiklugu, mida raamatus „Pühad” jagatakse, on see, kuidas esimesed õed kutsuti teenima põhimisjonile. 1890. aastate lõpus levitati Inglismaal kuulujutte, et viimse aja pühade naised on kergeusklikud, kes ei suuda iseseisvalt mõelda. Siis tuli Salt Lake Cityst üks viimse aja püha, Elizabeth McCune, koos oma tütrega pikemaks külaskäiguks Londonisse.
Kui nad Londonis Kiriku konverentsil osalesid, oli Elizabeth üllatunud, kui „hommikuse istungi ajal mõistis Joseph McMurrin, nõuandja misjonijuhatuses, hukka ‥ ebameeldivad väited viimse aja pühade naiste kohta [ja teatas:] „Meiega on praegu siin üks naine Utah’st. ‥ Me palume õde McCune’il täna õhtul kõneleda ja rääkida teile oma kogemustest Utah’s. Seejärel julgustas ta kõiki konverentsil osalejaid oma sõpru kaasa tooma, et naise kõnet kuulata.
Kui koosoleku tund lähenes, täitsid inimesed saali täies mahus. Elizabeth ütles vaikse palve ja astus poodiumile”. Ta rääkis rahvahulgale oma usust ja oma perekonnast, andes julgelt tunnistust evangeeliumi tõesusest. Ta ütles samuti: „Meie religioon õpetab meile, et naine seisab abikaasaga õlg õla kõrval.” Kui koosolek lõppes, surusid võõrad Elizabethi kätt. „Kui rohkem teie naisi siia tuleks,” ütles keegi, „saadaksid nad korda palju head.”
„Nähes Elizabethi mõju kuulajaskonnale, [kirjutas juhataja McMurrin Kiriku presidendile]: „Kui Inglismaale kutsutaks misjonile hulk säravaid ja intelligentseid naisi, ‥ oleksid tulemused suurepärased.” Otsus kutsuda naisi põhimisjonile jutlustama oli osaliselt Elizabeth McCune’i kõnelemise tulemus.”19
Elizabeth McCune.
22. aprillil 1898 sildusid Inez Knight ja Jennie Brimhall Inglismaal Liverpooli sadamas. Nad olid esimesed, kes asetati Kirikus naismisjonärideks.
Nad külastasid koos juhataja McMurrini ja teiste misjonäridega Liverpoolist ida pool asuvat linna. Õhtul osales suur rahvahulk misjonäride korraldatud tänavakoosolekul. „Juhataja McMurrin teatas, et järgmisel päeval toimub erikoosolek, ning kutsus kõiki tulema ja kuulama jutlustamas „tõelisi elavaid mormooni naisi.””20 See on Inez Knighti misjonipäevik. Ta kirjutas: „Õhtul rääkisin, tundes ise hirmu ja värinat, kuid üllatasin ennast.”21 Ta tunnistas taevalikust abist, mida oli saanud, kui ta kirjutas: „Ma rääkisin õhtul suurele rahvahulgale ja mind õnnistasid teiste misjonäride palved.”22 Need „päris elus mormooni naised” tegid oma tööd hästi, käisid ukselt uksele ja andsid sageli tunnistust tänavakoosolekutel. Peagi liitusid nendega teised õed-misjonärid, kes töötasid kogu Inglismaal.
Vanem Renlund: Õde Knight ja õde Brimhall olid esimesed. Sellel evangeeliumi ajajärgul on misjonil teeninud sajad tuhanded õed-misjonärid.23 Üks asi, mis mulle õdede misjonäride puhul silma torkab, on see, et nad on tõhusad, kui jäävad iseendaks. Nad on tõelised viimse aja pühadest naised. Nagu õde Knight ja õde Brimhall, räägivad nad inimestele sellest, kes nad on ja miks nad usuvad seda, mida nad usuvad.
Õdede misjonäride mõju Iisraeli kokkukogumisele on olnud erakordne. Üks noor vanem küsis minult hiljuti küsimuste ja vastuste sessioonil, miks tema misjoni kogudustes eelistatakse õde-misjonäre. Minu vastus oli lihtsalt: „Sest õed annavad tööle kogu oma südame ja hinge. Liikmed armastavad kõiki misjonäre, kes nii teevad, ega hoia midagi tagasi.”
Õdede soov misjonil teenida on olnud ja on jätkuvalt oluline osa evangeeliumi levitamisel. President Nelson ütles kevadisel üldkonverentsil: „Armastame õdesid misjonäre ja tervitame nende teenimist kogu südamest. See, mida te sellesse töösse panustate, on suurepärane!”24
Õde Renlund: Ka mulle avaldab muljet see hea, mis tuli õde McCune’ilt, keda ei olnud misjonäriks kutsutud ega ametisse asetatud. Kuid see kallis õde tegi palju ära tänu oma usule.25
See toob meid veel ühe „Pühade” 3. köite hämmastava loo juurde. Me leiame eeskujusid pühadest, kes demonstreerisid oma jüngerlikkust kõige raskemates tingimustes. Endised vaenlased ületasid vaenu ja ühinesid, kuna tuginesid Jeesusele Kristusele.
Pärast teist maailmasõda „oli Holland pärast viieaastast [Saksa natside režiimi] okupatsiooni kahetsusväärses seisus. Sõja ajal oli hukkunud üle kahesaja tuhande hollandlase ja sadu tuhandeid kodusid oli kahjustatud või hävitatud. Paljud pühad ‥ Hollandis tundsid kibestumust sakslaste” ja üksteise suhtes, sest mõned olid osutanud vastupanu ja teised olid teinud koostööd okupantidega. Seda lahknevust oli kõvasti tunda.
Vanem Renlund: „Misjonijuhataja Cornelius Zappey innustas Kiriku kogudusi täiendama oma toiduvarusid, alustades kartulikasvatusprojekte, kasutades Hollandi valitsuse seemnekartulit.” Selle julgustusega „alustasid Hollandi kogudused ‥ kartulipeenraid kõikjal, kus nad selleks koha leidsid, kasvatades kartulit tagahoovides, lilleaedades, tühjadel maatükkidel ja teede ääres.
Saagikoristuse lähenedes pidas [juhataja Zappey] Rotterdami linnas misjonikonverentsi.” Ta teadis vestlustest Ida-Saksa misjonijuhatajaga, „et paljud pühad Saksamaal kannatasid tõsise toidupuuduse käes. [Juhataja Zappey] tahtis midagi teha, et neid aidata, ja seega küsis kohalikelt juhtidelt, kas nad oleksid nõus andma osa oma kartulisaagist Saksamaa pühadele.
„Sakslased on ühed kõige kibedamad vaenlased, kelle olete sõja tagajärjel endale saanud,” möönis ta. „Kuid need inimesed on praegu halvemas olukorras kui teie.”
Algul olid mõned Hollandi pühad sellele plaanile vastu. Miks peaksid nad oma kartuleid sakslastega jagama? Mõned olid kaotanud Saksa pommide tõttu kodu või nägid, kuidas nende lähedased nälga surid, sest Saksa okupandid olid võtnud neilt toidu”.
President Zappey palus Pieter Vlamil, endisel sõjavangil ja Kiriku Amsterdami koguduse juhatajal „külastada kogudusi üle kogu Hollandi ja julgustada neid seda plaani toetama”, aidates inimestel näha erinevust natsirežiimi ja saksa rahva vahel. „Pieter oli kogenud kirikujuht, kelle ebaõiglane vangistus Saksa laagris oli inimestele hästi teada. Kui Hollandi pühad kedagi oma misjonis armastasid ja usaldasid, siis oli see Pieter Vlam.”
Kui Pieter kogudustega kohtus, viitas ta oma raskustele vanglas. „Ma olen selle läbi elanud,” rääkis ta. „Te teate, et olen.” Ta innustas neid saksa rahvale andestama. „Ma tean, et neid on raske armastada,” ütles ta. „Ent kui need on meie vennad ja õed, siis peaksime neid kohtlema nagu meie vendi ja õdesid.”
Õde Renlund: „Tema ja teiste kogudusejuhatajate sõnad liigutasid pühasid ja paljude viha sulas, kui nad oma saksa [vendade ja õdede] jaoks kartuleid korjasid.” Lisaks sellele hakkasid hajuma ka liikmetevahelised lahkarvamused ja usaldamatus, mis oli kogudustes olnud. Liikmed teadsid, et nad saavad edaspidi koos töötada.
Samal ajal töötas [juhataja Zappey] selle nimel, et saada luba kartulite transportimiseks Saksamaale. ‥ Kui mõned ametnikud püüdsid veoplaane peatada, ütles [juhataja Zappey] neile: „Need kartulid kuuluvad Issandale ja Tema tahe on saata need Saksamaale.”
Cornelius Zappey, Hollandi misjonärid ja Hollandi pühad laadivad kartuleid veoauto peale.
Lõpuks 1947. aasta novembris kohtusid hollandi pühad ja misjonärid Haagis, et laadida transpordile enam kui seitsekümmend tonni kartulit. Mõne aja pärast jõudsid kartulid Saksamaale, et need pühade seas laiali jagada. ‥
Sõnumid kartuliprojektist jõudis peagi Esimese Presidentkonnani. President David O. McKay ütles hämmastunult: „See on üks suurimaid tõelise kristliku käitumise tegusid, mis mulle kunagi teatavaks on saanud.”26
Vanem Renlund: Järgmisel aastal saatsid hollandlased taas sakslastele suure kartulisaagi. Ja nad lisasid heeringat, muutes kingituse veelgi sisukamaks. Mõned aastad hiljem, 1953. aastal, tõusis Põhjameri üle kallaste ja ujutas märkimisväärse osa Hollandist üle, jättes Hollandi liikmed hätta. Seekord saatsid Saksa pühad abi Hollandile, et aidata neid nende raskel ajal. Hollandi pühade ligimesearmastuse teod on jäänud kõlama aastateks ja annavad püsiva tunnistuse armastusest ja heategevusest, mis on võimalik isegi vaenlaste vahel, kui tavalised inimesed armastavad esiteks Jumalat ja oma ligimest nagu iseennast.
Valmisolek andestada tõi Hollandi liikmetele tervenemise. Olen leidnud, et sama kehtib ka minu kohta. Vihapidamine kurvastab vaimu. Kui ma olen vihane, olen ma teiste vastu vähem lahke ja vähem kristlik. Seda tõde on kaunilt väljendanud üks tegelane Alan Patoni 1953. aasta romaanis „Too Late the Phalarope”, mille tegevus toimub Lõuna-Aafrika apartheidi ajal: „On karm seadus ‥ et kui meile on löödud sügav haav, ei parane me kunagi enne, kui oleme andestanud.”27
Õde Renlund: „Pühade” kolmandas köites on veel palju inspireerivaid lugusid Kiriku ajaloost, mis toimusid sellel ajaperioodil maailma igas osas. Võib-olla sooviksite teada midagi William Danielsist, kes teenis aastaid ustavalt segregeeritud Kaplinnas Lõuna-Aafrikas. Kuigi teda ei olnud pühitsetud preesterluse ametisse, oli tal ere tunnistus. 28
Vanem Renlund: Või Rafael Monroyst ja Vicente Moralesest Mehhikos, kes kannatasid märtrisurma oma usu pärast. Ja Rafaeli emast Jesusitast ja abikaasast Guadalupest, kes juhtisid vapralt oma perekonda ja kogukonda vaatamata pidevatele ähvardustele.29
Jesusita Monroy.
Õde Renlund: Või Alma Richardsist, esimesest viimse aja pühast, kes võitis olümpiamedali osaliselt seetõttu, et otsustas elada Tarkuse Sõna järgi.30
Vanem Renlund: Või Hirini Whaangast, kes oma ustava naise Mere toel naasis misjonärina oma kodumaale Uus-Meremaale, et kuulutada evangeeliumi ja koguda nimesid templitööks.31
Õde Renlund: Või Helga Meiszusist, kes säilitas usu noorest naisest viimse aja pühana Natsi-Saksamaal, vaatamata endiste sõprade, õpetajate ja koolijuhtide kiusamisele.32
Vanem Renlund: Või Evelyn Hodgesist, kes töötas Abiühingu palgatud sotsiaaltöötajana, et aidata perekondadel suure majanduslanguse ajal taas jalule saada.33
Õde Renlund: Meil ei ole aega, et rohkem lugusid jagada, kuid ma tean, et te kõik tahate seda „Pühade” kolmandat köidet ise lugeda.
Vanem Renlund: Minu jaoks kirjeldab seda perioodi Kiriku ajaloos kõige paremini laul „Kuulake, rahvad!!”34, mida koor laulab meie koosoleku lõpetuseks. Laulu „Kuulake, rahvad!” kirjutas Louis F. Mönch, kes oli pärit Saksamaalt ja liitus Kirikuga läbi Salt Lake City rännates. Hiljem teenis ta Kiriku misjonärina Šveitsis ja Saksamaal. Sellel misjonil olles avaldas ta palju materjale saksa keeles, sealhulgas kirikulaulu „Kuulake, rahvad!”. Sellest sai üks saksa keelt kõnelevate viimse aja pühade armastatumaid kirikulaule. See avaldati esmakordselt Saksamaal selles lauluraamatus 1890. aastal. See tõlgiti teistesse keeltesse ja avaldati lauluraamatus, mida me praegu kasutame. Selles versioonis jäeti välja see kolmas salm, mida koor samuti laulab.
See kolmas salm kirjeldab seda, mida pühad, kellest me rääkisime, tol ajastul tegid. Nad „austasid ainust ja elavat Jumalat. Tulid, said ristitud ja hoidsid kinni raudkäsipuust. Andsid Talle oma südame usus Tema Pojasse – Pühasse Jeesusesse”.
Ma kutsun teid üles lugema raamatut „Pühad”, et õppida ja mõista Kiriku ajalugu ning õppida selle liikmete eeskujust. Raamat „Pühad” põhineb heal uurimistööl ja on usaldusväärne. See on tunnistus Jeesuse Kristuse Kiriku kestvast taastamisest. Meie ajalugu on inspireeriv. See ajalugu on meie ühine pärand, olenemata sellest, kas me põlvneme algusaegade teerajajatest, hilisematest teerajajatest või oleme ise usu teerajajad.
Miks on see oluline? Miks me kulutame nii palju aega nende lugude jutustamiseks? Sellepärast, et need lood annavad meile tõsielu näiteid meie Päästja tundmaõppimise väest. Ma tean, et Jeesus Kristus elab ja juhib seda Kirikut ning valvab oma lepingurahva üle, kes on relvastatud Jumala väega suures auhiilguses. Ma annan teile kõigile õnnistuse, et te tunneksite Päästja armastust oma elus ja läheneksite Temale ja Tema Kirikule. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.