Meeleparandus ja ligimesearmastus

Sue L. Clark

Õhtu vanem Kim B. Clarkiga

Üleilmne pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 7. mai 2017 • Soolajärve tabernaakel

Vanem Clark ja mina oleme rõõmsad, et võime olla koos teiega sellel üleilmsel pühalikul koosolekul.

Soovin teiega jagada mõningaid mõtteid, mis on mul südamel, ja ma loodan, et need on teile tähendusrikkad.

Esiteks soovin öelda, et armastan teid. Minu südames on erilised tunded Kiriku noorte vallaliste vastu. Te olete oma elu selles faasis, kus teete kriitilisi otsuseid – omandate haridust, otsite tööd, teenite misjonil, käite kohtamas, abiellute ja rajate peret. Olen tundnud ja näinud teie võimsat väge teha head ja pidada pühasid lepinguid, kui te otsite Issanda tahet nende otsuste tegemisel. Te olete imelised! Ja Issand armastab teid. Tean seda.

Samuti sooviksin jagada teiega oma tunnistust ja mõnda julgustavat sõna. Ma soovin, et teaksite, et ma tean, et Jumal on meie elav Taevane Isa. Ma tean, et Ta andis meile päästmisplaani ja imelise anni, nimelt Tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja. Ma tean, et prohvet Joseph Smith on selle aegade täiuse ajajärgu prohvet. Ma tean, et Kristus tuleb taas ja et me peame olema valmis Tema tulekuks.

Kuidas me siis selliseks monumentaalseks sündmuseks valmistume? See võib tunduda ületamatu ülesandena! Teha on nii palju! Sooviksin pakkuda julgustust ja lootust kahe põhimõtte kaudu, mis aitavad meil olla valmistunud: meeleparandus ja ligimesearmastus.

President Monson õpetas meile eelmisel sügisesel konverentsil: „Plaani keskmeks on meie Päästja Jeesus Kristus. Ilma Tema lepitava ohvriannita oleks kõik kadunud. Kuid ei piisa sellest, et me Teda ja Tema missiooni tõeks peame. Me peame tegema tööd ja õppima, uurima ja palvetama, meelt parandama ja paremaks muutuma.”¹

Me peame meelt parandama. Ja milline õnnistus see on! Lepituse ja Jeesuse Kristuse väe kaudu võime ületada nõrkused, valu, kurbuse ja patu. Ma olen õppinud, et samas kui meeleparandus tähendab tihti mingi tegevuse lõpetamist, siis võib see samuti tähendada millegi tegema asumist, mida te pole teinud.

Üks kõige tähtsam asi, mille tegemist me peaksime alustama ühe osana meeleparandusest, on teiste inimeste teenimine. Just teisi teenides, Issandaga külg külje kõrval töötades ja kogedes Tema puhast armastust õpime tõeliselt Päästjat tundma. Ma nägin armastuse väge, mis tuleb teisi teenides, vaid kuu aega tagasi sakramendikoosolekul.

Ma astusin sakramendisaali koos oma sõbraga, kes peatus, et tervitada üht väikest tüdrukut tema Algühingu klassis. Koosoleku ajal toetati minu sõpra vaia uue Abiühingu juhatajana. See väike tüdruk, keda ta oli sakramendisaali sisenedes tervitanud, pööras ringi ja vaatas minu sõpra, tema õpetajat. See väike tüdruk teadis, et tema õpetaja vabastatakse ja ta hakkas nutma. Ta peitis kiirustades oma pea oma ema õla peale. Ma vaatasin oma sõpra, vaia uut Abiühingu juhatajat, ja nägin ka tema silmi veekalkvel. See oli minu jaoks vägev armastuse tunnistus. Ma tundsin, kuidas minu silmad pisaratega täitusid. Ma olin Kristuse puhta armastuse tunnistajaks, armastuse, mis tuleb Päästjalt Tema tõelistele järgijatele, kui nad teenivad Tema kuningriigis.

Moroni seitsmendas peatükis õpetab Mormon meile:

„Mispärast, mu armsad vennad, kui teil ei ole ligimesearmastust, siis ei ole te mitte midagi, sest ligimesearmastus ei hävi ilmaski. Mispärast, hoidke ligimesearmastust, mis on suurim kõigest, sest kõik peab hävima –

aga ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti”²

Mu kallid vennad ja õed, ma palvetan, et igaüks meist tegutseks usuga Jeesusesse Kristusesse ja pöörduks Tema poole, parandaks meelt pattudest ja teeniks Teda kogu südamega. Ma tean, et kui me seda teeme, siis saavad meist tõepoolest Tema tõelised järgijad. Ja kui me „palu[me] Isa kogu südame jõuga, et [me võiksime] täituda selle armastusega”,³ siis ma tean, et meie ellu tuleb suurem usk, suurem lootus ja suurem armastus – isegi Kristuse puhas armastus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.