Inglid ja hämmastus
Kiriku Haridussüsteemi koolitusülekanne • 12. juuni 2019 • Kiriku kantseleihoone esimese korruse auditoorium
Oma alguspalves kasutas vend Peterson sõna „pere” ja see puudutas minu südant siis ja puudutab ka nüüd. Mul on heameel olla koos teiega sellel iga-aastasel koosolekul, mis on minu jaoks perekonna kokkutulek. Olen saanud inspiratsiooni igast sõnast, mida rääkisid vend Webb, õde Cordon ja vanem Clark. Ja ma palvetan, et võiksin rääkida sama hästi, kui need kolm on kõnelenud.
Kui ma teid siin tervitan, viidates vend Petersoni palvele, siis tunnen tõepoolest otseses mõttes, et olete minu pere, ja ma loodan, et usute seda. Ma tean, et nii tunnevad ka nõukogu liikmed, kuid mina tunnen seda väga erilisel viisil.
Me allkirjastasime Patiga oma esimese lepingu KHS-iga suvel 54 aastat tagasi ning oleme olnud ühel või teisel viisil teiega seotud praktiliselt kõik sellele järgnenud eluaastad. Kui tegime Patiga selle otsuse, et püüame teha seminaridest ja instituutidest oma elu ja tee ja elukutse, ei teadnud me, milline tugev püsiside sellest meie jaoks kujuneb. Me polnud endas kuigi kindlad ning kui teised õpetajad, ülevaatajad, administraatorid ja teised poleks näidanud esimestel aastatel meie vastu üles sõprust ning tõelist venna- ja õearmastust, siis ma arvan, et me poleks olnud ehk kuigi varmad jätkama. Need programmi esimestest hetkedest peale tekkinud sidemed on nüüd, pool sajandit hiljem, ikka veel meile ühed armsamad sõprussuhted. Ja muidugi pole siin sõnagi nende sadade ja tegelikult vist isegi tuhandete õpilaste kohta, keda oma teekonnal õpetasime ja armastasime. Ma palvetan, et me ei kaotaks Kiriku Haridussüsteemis kunagi peretunnet. See on üks põhjus, miks me soovisime siin teenida.
Ja selle armastuslaulu saatel alustades tahan ma ühe asjana väljendada teile täna seda, kui väga kõik üldjuhid ja Kiriku üldised ametikandjad teid armastavad ja teie peale loodavad. Me veedame siinsetes nõukogudes ja komiteedes märkimisväärsel hulgal aega, nagu näete täna meie abiorganisatsioonide ametnike kohalolust, ja me teeme seda üheskoos. Ma ei tea, kui palju aega me veedame, kuid arvan (ja teised võivad mind pärast parandada), et see protsent on 30 ja 35 vahel, mille üks üldjuht veedab, rääkides ühel või teisel viisil Kiriku noortest – üldisemalt öeldes neist vanuserühmadest, kellega teie töötate, keda teid on palgatud õpetama, pluss neist, kes valmistuvad teie juurde tulema. Räägime maailmast, kus nad elavad; raskustest, millega nad silmitsi seisavad, neist reaalsustest, mis näivad jõudvat meie noorteni üha varasemas eas. Mitte iga selline reaalsus pole sugugi halb, kuid mõni on. Need noored vajavad kogu võimalikku abi ja õnneks on neil võimalik seda saada. Jumal on selle laeva tüüri juures ja see jõuab turvaliselt sadamasse. Ta on teinud selleks kõik vajalikud ettevalmistused.
Näiteks pole ma kunagi pidanud seda juhuseks, et meie õpilaste seminariprogramm algab just selles eas, mil Joseph Smith sai esimese nägemuse. Ma eeldan, et meie Taevaisa arvates oli Joseph Smith jõudnud umbes 14 aasta vanusena sellise küpsusastmeni, millest piisas selle prohvetimissiooni teekonna alustamiseks. Kas võiksime samuti eeldada, et selles eas võib saada üldiselt alguse teiste noorte küps tunnistus Jeesuse Kristuse evangeeliumist, vaadates pealt, kuidas sellest tunnistusest areneb (loodetavasti) tulevatel aastatel vägev suunav jõud, milleks see peab olema kogu ülejäänud igaviku?
Kindlasti on Issand inspireerinud meid just seetõttu oma programmi just sellisel viisil üles ehitama, et see liigutaks iga poisi ja tüdruku südant, kui nendest on saamas täiskasvanud; et see süvendaks meie kontakti nendega, annaks neile piisavaid kesknädalasi kogemusi, selle asemel et loota ainuüksi Pühapäevakooli kogemustele. Nüüd, mil Kirik liigub üha kodukesksema, Kiriku toetatud õppekava suunas, võime olla uhked, et KHS on olnud argipäevale ja koduõppele keskendudes alati sinnapoole suunatud. Sellised praegused kohandused toovad seminari ja instituudi Kiriku peavoolu õppekavaga seotud püüdlustele lähemale kui kunagi varem ajaloos.
Lubage mul seda teemat käsitledes mainida toredat komplimenti, mille juhtivad vennad on teinud, paludes meil panna seminari õppekava jooksma järjestikku Kiriku pühakirjaõppekava kalendri nelja-aastase tsükliga. Selle komplimendi saamine on iseasi, kuid eriline au on seda saada meie nõukogu esimehelt. Lubage mul meenutada teile, kes on meie nõukogu esimees. President Nelson ütles selle muudatuse kohta järgmist:
„Alates 2020. aastast hakkab seminari õppekava järgima aastakalendrit. Klassides uuritakse sama pühakirjaraamatut kui vastava aasta õppekavas „Tule, järgne mulle”. See muudatus aitab kaasa kodukesksele ja Kiriku toetatud evangeeliumi õppimisele, ühendades kodus, pühapäevakoolis ja seminaris õpitava.
Kui te selle muutuse üle mõtisklete, kutsun ma teid üles mõtisklema oma tuleviku üle. Teie võime omada maailmale suuremat mõju kui ükski varasem põlvkond sõltub täielikult sellest, kuivõrd te pühendute Issandale Jeesusele Kristusele. Igaüks teist vastutab selle eest, et Tema evangeeliumi õpetataks teie kodus nendele, kellega koos te elate. Seminar ja instituut aitavad teil oma kodu ümber kujundada, et sellest võiks saada usupühamu – paik, kus õpetatakse, õpitakse ja armastatakse Jeesuse Kristuse evangeeliumi ning elatakse selle järgi.”
Ma ei tea, mida teie arvate, aga mina olen selles programmis juba kaua aega kaasa löönud ja minu arvates pole juba aastaid Kiriku president nii üksikasjalikult ja julgustavalt sellest asjast rääkinud ja meile isiklikult kõnelenud. Olen selle eest tänulik, president Nelson. Olgu öeldud, et praeguse suurte ja väikeste kohanduste perioodi jooksul on vennad rääkinud seminari ja instituudi personalist ja tegevuspoliitikast rohkem, mõelnud nende üle rohkem ja tegelenud nendega vahetumalt kui ühelgi teisel ajal, mida ma selles teenistuses veedetud aastate jooksul mäletan. Milline põnev aeg kuuluda Kiriku Haridussüsteemi perekonda.
Lubage mul nüüd rääkida selle kõige eesmärgist, meie tänase koosoleku põhjusest ja meie igapäevase ning iganädalase õpetamise eesmärgist – oma õpilasest, kes on meie mure ja kiindumuse keskmeks.
Samal ajal, kui maailm muutub üha ilmlikumaks, tuleb meil õppida, kuidas pakkuda üha suuremat abi ja eeskuju oma noortele meestele ja naistele, kes peavad kaitsma oma usku, elades kultuuriruumis, kus seda sageli eitatakse või halvemal juhul alandatakse. Lõhe meie ustavate noorte ja neid ümbritseva mõnikord vaenuliku maailma vahel on vähemasti täieliku üldistusena iga mööduva päevaga üha laienemas. Viimse aja ettekuulutustes on see muidugi „fakt”, kuid see ei muuda sellest rääkimist meeldivamaks ega sellega silmitsi seismist lõbusamaks. Selles maailma lühikokkuvõttes kutsutakse meie õpilasi teatud omaduste põhjal armastavalt Z-põlvkonnaks. Need omadused pööravad tähelepanu osale meie õpetamisega seotud probleemidele:2
-
Nad on alati millegagi ühendatud. „Nad pole kunagi tundnud maailma, kus pole internetti ega mobiiltelefone [ega kõrvaklappe]. ‥ Google on [nende jaoks] alati olemas olnud.”3 Võib-olla pole nad kunagi näinud numbrikettaga telefoni ega helistanud niinimetatud putkast. Kuid see on okei, kuna see rühm eelistab nagunii sõnumeid saata.
-
Selle kõikjale levinud elektroonilise võrgustiku kaudu on nad jäänud juba väga, väga varajases eas kaitsetuks räpase, hävitava pornograafia vastu.
-
Nad kalduvad „[toetama] igapäevaelu osana ‥ homoabielu ja transseksuaalide õigusi. Harva juhtub, et Z-il pole [lähedasi] sõpru LGBT kogukonnas.”4 Sellise sotsiaalsuse tõttu hakkab sõpruse ja kommete heakskiitmise vaheline õhuke joon hägustuma ja seda on raske paika panna.
-
„Nad on kristlusejärgsed. Peaaegu veerand (need pole meie VAP õpilased, kuid see on see maailm, mida me praegu näeme), peaaegu veerand (23 protsenti) Ameerika täiskasvanutest – ja kolmandik millenniumi lastest – on „ükskid”, kelle väitel pole neil mingit usulist kuuluvust. Paljud Z-id kasvavad üles kodus, kus puudub igasugune usk, [jättes nad elus ilma] igasugustest usuga seotud kogemustest [ja usulistest seostest].”5
-
Hiljutine uuring Austraalia teismeliste usku suhtumise kohta ületas uudisekünnise avastusega, et 52 protsenti neist ei samasta end ühegi religiooniga ja üksnes 37 protsenti usub Jumalasse.6
-
Kirikuõpetaja ja kirjanik James Emery White on kirjutanud ulatuslikult nende vaimsest seisundist. Ta ütles: „Esmalt on nad ära eksinud. Nad mitte lihtsalt ei ela kristlusejärgses kultuurikontekstis ega ole selle kujundada. Nad isegi ei mäleta evangeeliumi [või evangeeliumi kontekstist]. Nende vaimse kirjaoskamatuse tase on lihtsalt jahmatav. ‥ [Teiseks] pole neil juhti. Nad ei saa oma perelt praktiliselt mingit juhatust ja leiavad seda veel vähem, kui püüavad pääseda juhatuseni interneti vahendusel.”7
-
Ameerika Ühendriikide päevalehes USA Today avaldatud artikli järgi on Z-põlvkond kõige üksildasem vanuserühm, mis meie ühiskonnas olnud on.8 Artiklis tsiteeriti BYU 2010. aasta uuringut, milles järeldati: „Üksildus mõjub suremusele samamoodi nagu 15 sigaretti päevas, mistõttu see on palju ohtlikum kui ülekaalulisus.”9
-
Ligikaudu 53 protsenti 13-aastastest tütarlastest Ameerikas pole oma kehaga rahul. Ajaks, mil need tüdrukud saavad 17-aastaseks, jõuab see arv 78 protsendini. Rohkem kui 50 protsenti teismelistest tüdrukutest ja 30 protsenti teismelistest poistest hoiab oma kaalu ebatervislikult kontrolli all nt toidukordi vahele jättes, söömata olles, suitsetades, oksendades ja lahtisteid võttes.10
-
Ja lõpetuseks on neil keskendumisraskused. Mõne aruande järgi suudavad Z-põlvkonna liikmed keskenduda keskmiselt umbes kaheksa sekundit.11 Mina oleksin kaotanud nende tähelepanu juba siinse kolme esimese punkti jooksul.
Seminari ja instituudi õpetajad ei lahenda kindlasti kõiki neid probleeme üleöö, kuid vennad ootavad, et te oleksite hästi kogenud, hästi ettevalmistunud, vaimselt häälestatud ja suudaksite olulisel määral vastata tekkinud küsimustele, nendele probleemidele, kui need esile kerkivad ning tegeleksite nendega vajadusel reaalajas. Kesknädalase kokkupuute tõttu olete õpilaste jaoks olemas rohkem, kui paljud teised – peaaegu kõik – õpetajad Kirikus seda suudavad, seega tehke seda arukalt, kuid võite olla kindlad, et vennad tahavad ja ootavad teie abi – ametlikult ja mitteametlikult, tunnis ja tunniväliselt – Kiriku eeskirjade, tavade ja õpetuse õpetamisel.
Olge avatud – olge eriti Vaimule avatud. Jätke oma tunnikavva veidi vingerdamisruumi. Kui teil on vaja õppetundi veidi lühendada, et jagada tunnistust ja stimuleerida arutelu mõnel nüüdisaegsel teemal, siis palun tehke seda, kui te saate Vaimult õhutust ja kinnitust, et see on asjakohane.
Muidugi tuleb teil seda teha ilma, et te astuksite üle oma piiride peaaegu preesterluse või abiorganisatsiooni juhi rolli, mis meile ei kuulu. Selline köielkõnd on olnud meie süsteemis proovilepanekuks algusest peale ja jääb alati nii olema. See proovilepanek nõuab head otsustusvõimet ja Vaimu juhatust, kuid on seda väärt ja vennad kiidavad teid püüdluste eest. Kõik on vajalikud ning sõnum peab olema igal tasandil selge ja järjekindel.
„Kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks? ‥ Püüdke saada [rohkesti vaimuandeid] koguduse ehitamiseks.”12
Kuna meie ajal on töös nii uskumatud jõud, peab evangeeliumiõpe olema ilmselgelt nii vägev, et mitte miski ei saaks kõigutada meie noorte usku ega neid teelt kõrvale suunata, kui nad teie klassiruumist väljuvad ja taas maailma astuvad. Sellisest õpetamisest on lihtsam rääkida, kui seda on ellu viia, ma võin seda kinnitada ja te teate seda ka ise, kuid igaüks meist saab olla parem. Saame olla vägevamad õpetajad, kui me praegu oleme. Asudes sellise heidutava ülesande kallale, pidage palun meeles täna minuga veedetud ajast seda ühte asja – pidage meeles, et õpilane pole anum, mida täita. Õpilane on leek, mis tuleb süüdata.
Evangeeliumiõpetajatena oleme vaimsed süütajad. Meie õppetunnid peavad olema süüteseadeldised. Me peame olema püromaanid ilma selle „maania” tüveta ehk et vististi lihtsalt „pürod”. Lubage ma selgitan, enne kui te mind vendadele või politseile üles annate.
Mulle on alati muljet avaldanud, et peaaegu igas Mormoni Raamatus kirjas olevas õpetamisega seotud olukorras kirjeldatakse seda hetke fraasiga, et seda inimest õpetati „väe ja volitusega”13. Minu suurim soov on ise nii õpetada ja ma loodan, et seda soovite ka teie.
Palun ärge saage minust valesti aru. Ma ei räägi valjemast häälest, teatraalsest ettekandest ega räägi ka ebasiirastest emotsioonidest. Ma räägin millestki, mis on oma olemuselt lihtsalt vaimuküsimus, ja vaim ilmutab end eri õpetajatele erinevalt. Te peate jääma iseendaks. Te ei saa olla Bruce McConkie või Boyd Packer või Russell Nelson, olgugi et meil oleks hea küsida endalt, miks need õpetajad meid just sel viisil mõjutavad. Õppige headelt õpetajatelt (nii olnud kui ka tulevatelt õpetajatelt) nii palju, kui suudate, kuid lõpuks tuleb teil õpetada loomulikult, teil tuleb õpetada omal viisil. Kuid ükskõik, milliseks see meetod ka ei osutu, peaks selle tulemus olema vägev ja mõjuvõimas õpetus.
Lubage ma toon paar näidet Mormoni Raamatust. Heelamani 5. peatükis algab lugu Nefist ja Lehhist, kes olid saanud oma nime oma vaarisade järgi, ja kellele oli antud ülesandeks õpetada Sarahemla maal laamanlasi. Lisaks selle problemaatilise rühma õpetamisele võtsid Nefi ja Lehhi oma hoole alla ka „teisitimõtlejad”, need usust taganenud nefilased, kes olid läinud üle laamanlaste poolele ja ühinenud nende Jumala prohvetite vastu olevate eesmärkidega. Ma ei tea, kuidas on lood teiega, kuid need kaks rühma esindavad sellist vaenulikku kuulajaskonda, kellega ma poleks eriti innukas esimese asjana esmaspäevahommikul kokku saama. Tol hetkel olid laamanlased vaenulikud, vihased ja täis otsusekindlust maksta neile nefilastele kätte tüliküsimuse pärast, mille tekkepõhjuse olid nad juba ammu unustanud. Ja otsekui sellest ei piisaks, tulevad oma rühmituse loonud endised mormoonid (see on kuidas nemad kasutavad sõna „mormoon”, mitte mina) ehk kohalikud usust taganenud, kes kuulusid kunagi preestrite kvoorumisse ja kellest üks või kaks võisid lausa ustavalt misjonil teenida, kuid on nüüdseks rööbastelt maha sõitnud. Kunagi õpetasid nad meie poolt ja nüüd õpetavad nad meie vastu, Jumala kuningriigi vastu.
Ometi öeldakse pühakirjas seoses nende kahe äärmiselt problemaatilise rühmitusega Nefi ja Lehhi kohta: „Nad jutlustasid suure väega, nii et nad ajasid segadusse paljusid nendest teisitimõtlejatest, kes olid nefilaste poolelt üle läinud. ‥ Ja sündis, et [nad] jutlustasid [ka] laamanlastele sellise suure väe ja volitusega, sest neile oli antud vägi ja volitus, et nad võiksid rääkida, ja neile oli ka antud, millest nad peaksid rääkima.”14 Nüüd võtke hetkeks koos minuga aeg maha. Mõtisklege hetkeks, kui imeline see oleks, kui iga õpetaja Kiriku Haridussüsteemis – või Kirikus – võiks teada neid kahte asja – kuidas rääkida ja mida öelda, kui rääkida. See oleks tõeline keelteand, isegi kui te räägite oma emakeeles. Minu arusaamise järgi on siin selgelt tegemist just selle anniga, mis neile kahele õpetamisel anti. Neile oli antud suur „vägi ja volitus, et nad võiksid rääkida, ja ‥ millest nad peaksid rääkima – seepärast nad rääkisid, hämmastades laamanlasi väga.”15
Kas sõna hämmastus kajab teile mõnest varasemast Mormoni Raamatu loost kuidagi tuttavalt? Mõelge Moosia 27. peatükile, kus Alma ja Moosia pojad „Jumala vastu mässates ringi käisid”. Seal 11. salmis: „Nendele ilmus Issanda ingel; ja ta tuli alla nagu pilve sees ja ta rääkis otsekui kõuemürina häälega, mis pani maa, millel nad seisid, värisema.”16
Andestage mulle, et ma lisan siia peaaegu vahetult veel ühe toimetajapoolse kommentaari. Kas teie arvates oli tõesti tegemist tõelise maavärinaga? Kas te arvate, et kui teil oleks olnud paigutatud iga 12 meetri taha Richteri skaala, oleks see näidanud viite, kuute, kaheksat või kümmet, põhjustades suurtes sügavustes tsunamisid ja kogu maastiku muutumist maapinnal? Võib-olla. Võib-olla mõnikord. Kindlasti võinuks see nii olla, aga ma kaldun arvama, et sel puhul, antud kontekstis, see nii ei olnud. Minu arvates oli see üks neist isiklikest maavärinatest, mille Issand saadab kohandatult üksikinimestele. Minu arvates värises maa Almal ja Moosia poegadel, kuid kes teab, kas see värises ka kellelgi teisel.
Te olete seda kindlasti klassi õpetades kogenud. Miski, mida ütlesite, rabas õpilast nii vägevalt, et ta oli näost lumivalge või pisarais või nii ühte kui teist või hingepõhjani liigutatud, kuid samas ei tundunud see temast paremal või vasakul olnud õpilast üldse mõjutavat. Seda juhtub misjoniväljal kogu aeg. Te teate seda; te olete seda ise kogenud. Misjonikaaslased õpetavad kusagil kortermajas perekonda. Nende õppetund abielupaariga on maad väristav ja südant muutev, rebides korteri number 106 paigast, samas kui nende kõrval asuva 105. korteri rahvas vaatab õndsalt telekast Ameerika talenti ja 107. korteri rahvas püüab leida jalgpallimängu tulemusi. Ma ei tea, et Richteri skaala maavärina tekkimise kohta saaks geoloogilises mõttes lubadust anda, kuid arvan, et Issand ja pühakirjad lubavad teile alati isiklikke maavärinaid, mis muudavad kogu õpilase olemust nii, et maa nende jalge all rappub. Kuid andestage mulle mu kõrvalepõige!
Jätkame Moosia 27. peatüki 12. salmiga:
„Nii suur oli [Alma ja Moosia poegade] hämmastus”, „nii suur oli nende hämmastus, et nad langesid maha ega mõistnud sõnu, mida [ingel] neile rääkis. ‥
Ja nüüd, Alma ning need, kes olid temaga, langesid taas maha, sest suur oli nende hämmastus; sest oma silmaga olid nad näinud Issanda inglit ja ta hääl oli kui kõuemürin, mis raputas maad. ‥
Ja nüüd, Alma hämmastus oli nii suur, et ta jäi tummaks, nii et ta ei saanud oma suud avada; jah, ja ta jäi nõrgaks kuni selleni välja, et ta ei saanud liigutada oma käsi.”17
Ma palvetan, mõtlen ja loodan, et Kiriku Haridussüsteemi õpetus oleks tõeliselt hämmastav. Meil on vaja neid õpilasi hämmastada ja teha seda „Jumala väe ja volitusega”18, mida antakse nii kutselisele kui ka vabatahtlikule õpetajale, kes õpetab Jeesuse Kristuse evangeeliumi julgelt ja ausalt. Kas te juhtumisi teate, millisest sõnast on tuletatud sõna hämmastama inglise keeles? Ma ei tea, mis see on muudetud egiptuse ega heebrea keeles, kuid inglise keeles on sõna „astonish” tüvisõnaks „tonare”, mille tähendus on kõu.19
Kas see aitab teil mõista, miks ütles Alma pärast sellist usulepöördumist: „Oo, et ma oleksin ingel ja võiksin saada oma südame soovi, et võiksin asuda teele ja rääkida Jumala pasunaga; häälega, mis raputab maad, ja hüüda meeleparandust kõikidele rahvastele!
Jah, ma tahaksin kuulutada igale hingele nagu kõuehäälega meeleparandust ja lunastusplaani, et nad peavad meelt parandama ja tulema meie Jumala juurde, et ei oleks enam muret kogu maa pinnal.”20
Kallid KHS-i sõbrad, see on üpris selge, miks Alma tahab inglisarnast mõju, kõuehäält, mis kõlab kui Jumala pasun ja raputab maad. See on lihtne – mis toimis tema puhul, võib toimida ka teiste puhul! Õpilased ristseliti maas kolm päeva meelt parandamas, nii vägev puhastus, et nad ei saaks ega tahakski kunagi selle mõjust kõrvale kalduda, ning elu, mis on pühendunud sellest ajast peale täielikult ja tervenisti Jumala kuningriigi ehitamisele. See on tõeliselt vägev õpetus. Mõistame nagu Alma, et me pole inglid ja meil pole sellist mõju iga kord, kui me mõne õpilasrühmaga silmitsi seisame. Kuid KHS-i kutsete ja ametite juures on suurepärane see, et meil on võimalus seda (piltlikult öeldes) proovida, ja meie klassid, kus seda proovida, on korduvalt samad.
Nüüd tagasi Heelamani 5. peatüki juurde. Pidage meeles, et Nefi ja Lehhi polnud samuti inglid, nad olid vaid head surelikud õpetajad, kellel oli missioon ja sõnum ning kes õpetasid „suure väe ja volitusega”. Need kaks nägid, kuidas 8000 laamanlast „ristiti meeleparanduseks” ja nad tulid Jumala Kirikusse.21 Teil on meeles see lugu, kuidas taevast tuli alla tuli ja nende sees põles Vaimu-leek ning tõde lõi kõigi nende kokkutulnud „õpilaste”, kui nii tohib öelda, hinges lõkkele. Minu kogemuste põhjal oleks 8000 olnud päris hea tsooni nädalaaruanne kõigi misjonikaaslaste jaoks ükskõik milliselt ja ükskõik kus asuvalt misjoniväljalt.
Lubage mul rääkida üks hetk veel ühest õpetajast, kellel ei süttinud ainuüksi hing, vaid kes maksis oma teenimise eest ülimat hinda, kui ka tema keha süüdati põlema.
Abinadi on olnud minu nooruspõlvest peale minu jaoks üks imetlusväärsemaid prohveteid kõigis pühakirjapõhiteostes. Abinadist tehakse juttu niisama hästi kui tundmatust, kes ei väida enese pärinevat prohvetitest ega avalda end olevat kuulsast soost. Kui Seenifi põikpäist kolooniat on tabanud allakäik, kutsutakse Abinadi hüüdma meeleparandust Seenifi pojale ja haletsusväärsele ametijärglasele kuningas Noale. Te teate seda lugu.
Noa nõuab talle otsekohe surmanuhtlust ja Abinadi on sunnitud põgenema. Varjanud end kaks aastat, ilmub Abinadi jälle õpetama ja tunnistama. Ma teen hetkeks pausi, et muiata selle lapseliku süütuse üle, mis on selle prohveti puhul kogu selle loo juures nii ilmne. Ta on olnud 24 kuud täielikus üksilduses ja on nüüd end maskeerinud, et teda oleks veel raskem ära tunda, ja ometi kõlab tema naastes ta suust esimese lausena: „Nõnda on Issand mind käskinud, öeldes – Abinadi, mine ja kuuluta prohvetlikult.”22 Sel hetkel pean tõesti imestama, mis kasu on sellest maskeeringust, kuid kindlasti ei pane meid imestama tema usk ja sihikindlus.
Abinadi kuulutab julgelt prohvetlikult kuningas Noa ja tema õukonna jäleduste vastu ning ta vahistatakse ja tuuakse lõpuks sellesama kohtu ette, kelle ta on hukka mõistnud. Kui see nõukogu teda halastamatult üle kuulas, „vastas [vägev prohvet] neile julgelt ja pidas vastu kõikidele nende küsimustele ‥ ja ajas nad segadusse nende kõikides sõnades.”23 Valides seejärel kaitsmise asemel süüdistamise, teeb ta algust oma viie ja poole peatükilise õpetusega, mida võib liigitada Mormoni Raamatu vägevaimate õpetuste hulka. Ta sai vaevu alustada, kui Noa süüdlasliku ja põlastusväärsena nõuab, et ta tapetaks.
Kõike seda selleks, et valmistada teed igaveseks minu hinge sööbinud sündmusele, mis pole päris selline, kuidas Arnold Friberg seda oma imelisel maalil24 kujutab, kuid on ligilähedane. Igatahes oli Abinadi vangina kindlasti ahelais, mingitesse tema päevil kasutatud raudadesse aheldatud. Tema vanus pole meile teada. Friberg kujutab teda vana mehena (või vanema mehena), kuid tekstis seda ei öelda. Ma ei tea, kui vana ta oli. Füüsiliselt tugev? Me ei tea ka seda, kuid ta on viibinud just kaks aastat mingisuguses üksilduses, kus ei pruukinud olla kuigi palju söödavat. (Mõelge Eelijat toitnud kaarnatele. 25 Kas te olete näinud kaarna küüniseid? Ma arvan, et need väiksed tiivulised ei hoidnud lennates oma küüniste vahel mingeid ülemäära suuri tellimusi.) Me ei tea seda, kuid Abinadi võis olla näljane, väsinud ning füüsiliselt vähemalt veidi nõrk, kui tema olukorda arvestada.
„Ära see mees siit ja tapke ta,” hüüab kuningas Noa, „sest mis on meil temaga tegemist. ‥
Ja nad astusid ette ja püüdsid panna oma käed tema külge, aga ta seisis neile vastu ja ütles neile:
Ärge puutuge mind, sest Jumal nuhtleb teid, kui te panete oma käe minu külge, sest ma ei ole veel edasi andnud sõnumit, mida Issand saatis mind edasi andma. ‥
Sest tema peal oli Issanda Vaim ja tema nägu hiilgas ülimalt säravalt otsekui Moosesel, kui too rääkis Issandaga Siinai mäel.
Ja ta rääkis Jumala väe ja volitusega.”26
„Väe ja volitusega.” Siin see taas on. Kui ma seda kõnet kirjutama hakkasin ja soovisin kasutada Abinadi lugu, siis ei mäletanud ma, või ehk ei teadnud ma, et see lugu lõppes sama fraasiga, et ta õpetas väe ja volitusega. Sõbrad! Üks asi on lugeda lehelt tindiga kirjutatut, kuid hoopis teine asi on näha seda vaimusilmas ja kuulda seda südames otsekui kõuehäälega! „Ärge puutuge mind, sest Jumal nuhtleb teid, kui te panete oma käe minu külge.”27 Ma suudan neid sõnu vaevu kunagi lugeda ilma nutma hakkamata. See kõlab minu südames nii ülevalt, nii vapralt ja monumentaalse jõulisusega. Miski ei viita sellele, et ta oleks karjunud. Miski ei viita sellele, et ükski ta lihas oleks liikunud. Relvastatud vahimeeste valve all ja raudahelais polnud ta loomulikult paljuks suuteline. Kuid nähtavasti see, mis ta ütles, ja kuidas ta seda ütles, toimis. Ma ütlen „nähtavasti”, sest miski ei osuta sellele, et mõni neist vahimeestest oleks teinut ühte ainsamatki jõupingutust tema äraviimiseks, ka ei öelnud kuningas Noa ega keegi tema preestritest nelja järgneva lummava peatüki jooksul mitte ühtegi sõna.
Meil pole võimalik arutada kõiki sellisest õpetamisest kõnelevaid imelisi pühakirjanäiteid, kuid neid leidub kõikjal. Kutsun teid kõiki neid otsima, nende üle mõtisklema ja paluma endale osa sellest meie kutsega kokkusobivast annist.
Selline õpetamine on palju nõudev ja see on väga raskesti tabatav. Kui ma teaksin, kuidas niimoodi õpetada, oleksin ma selle tegemisel kindlasti palju edukam. Aga ma tean järgmist: kui te ei suhtu millessegi kirglikult, pole teil ilmaski võimalik panna oma õpilasi sellesse kirglikult suhtuma. Las ma kordan. Kui te ei suhtu millessegi kirglikult, pole teil ilmaski võimalik panna oma õpilasi sellesse kirglikult suhtuma. Loomulikult on sellise kirglikkuse ülim allikas Abinadi kohta öeldu: „Sest tema peal oli Issanda Vaim ja tema nägu hiilgas ülimalt säravalt.”28
Kui hämmastava õpetuse võti on Vaim, mis nii ongi, siis on väga riskantne rääkida vanade märkmete põhjal või kasutada mõne teise õpetaja näiteid või jäädagi heietama mõne üldkonverentsikõne tõlgendust. Omal kohal on need kõik head ja olid mõjusad, kui neid algselt ette kanti, seega kasutage loomulikult alati kõike, mida saate, et tuua oma õpetusse elu ja mitmekesisust. Kuid kõige tähtsam on see, mida te tunnete, kui te neid sõnu lausute. Seda ei asenda miski. „Oo, et ma oleksin ingel ‥, et võiksin ‥ rääkida ‥ häälega, mis raputab maad!”29 Pidage meeles: õpilane pole anum, mida täita. Õpilane on leek, mis tuleb süüdata. Ja kui me teeme seda tõeliselt hästi, võime olla ühel päeval väärilised, et kohata neid, kes põlesid tuleriidal just nimelt sellise oskuse pärast lüüa tulerauda vastu tulekivi ja süüdata leek. Palun minge, te auhiilguse inglid, üle kogu maailma – pidage meeles oma kuulajaskonda –, palun minge ja hämmastage oma õpilasi. Ma tunnistan selle töö jumalikkusest. Ma tunnistan teie kutse jumalikkusest. Minu armsad vennad ja õed! See on Kõigevägeva Jumala töö. Ma pole pühandanud oma elu muinasjutule. Ma ei ole andnud oma elu sellele, ega ole ka teie, milles Peetrus ütles, et meid süüdistatakse, ehk valede tagaajamisele, kavalalt loodud valede järgimisele. See on tõde. See ei ole petlikult välja mõeldud luiskelugu. Ma olen andnud enda elu ja teie annate enda elu ning parimad inimesed, keda ma tean, on andnud ja annavad enda elu. See on Kõigevägevama Jumala tõde ja õnnistagu Ta teid igavesti, kui seda õpetate. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2019 Intellectual Reserve, Inc. All rights reserved. Versioon 5/19. Originaali pealkiri „Angels and Astonishment”. Estonian. PD60009021 124