Pidage meeles, pidage meeles

Esimese presidentkonna 2023. a pühalik jõulukoosolek

Tracy Y. Browning

Teine nõuandja Algühingu üldjuhatuses

Pühapäev, 3. detsember 2023

Minu elukohas näib loodus mu ümber alates novembrikuust unne suikuvat. Kahisevate roheliste lehtede asemel, mis kevade- ja suvekuudel hellalt tuules liikusid ja mulle laulu laulsid, on nüüd viljatud puud ning mu jalge all pragisevad kuivanud ja langenud lehed. Kord rõkanud linnud jäävad vaikseks ning magus kroonlehtede ja õite lõhn näib õhust lahkuvat. Kui kõik, mida ma seostan selles loomulikus maailmas elu stiimuliga, taandub mõneks ajaks, ja kui aasta hakkab lõppema, siis vahetult enne seda, kui ma peaaegu unustan rõõmu, saabuvad alles jäänud vaikusesse ja avarusse kingituseks jõulud.

Ja omaenda nurgakeses selles Jumala suures maailmas pean ma meeles. Ma pean meeles pöörata tähelepanu puudele, mis on igihaljad ning paiskavad õhku puiseid vürtsikaid ja maiseid lõhnu. Ma pean meeles otsida sügavpunaseid või erevalgeid lilli ja marju ning kuulata südamesse, kodudesse ja kummardamiskodadesse kantud tuttavaid jõululaule, mis kuulutavad „rõõmu kogu maal”, kui ma otsin jõulusümboleid, millest taevas ja loodus koos minuga laulavad ning mind meeles pidama kutsuvad.

Üks selle aastaaja imedest on see, et näib, otsekui kogu kristlik maailm ja ka paljud kaugematel maadel veedaks jõulude aja, otsides sihilikult meelespidamise sümboleid ja täites oma elu nendega.

Jõulud on sild, mida mööda meid uude aastasse karjatatakse. Ja kui me sealt üle läheme, kutsutakse meid mõtisklema „igave[se] Jumal[a], Jehoova, ‥ maailma otste looja”¹ ime üle, kes sündis alandlikes oludes Taaveti linnas ning oli „mähitud ja sõimes maga[mas]”.² Ehk võime vaadelda end oma jõulude palverännakul nüüdisaja hommikumaa tarkadena, nähes tähti igihaljail puil ja kõikjal meie ümber säravaid valgusi, saades „üliväga rõõmsaks”,³ et meie ette on seatud märgid, et juhatada ja suunata meid rännakul Jeesuse Kristuse poole, Tema poole, kes on „maailma valgus”.⁴ Kui me sel hooajal mõne vürtsi lõhna õhust kinni püüame, peaks see meile võib-olla meelde tuletama tuua kingitusi „elava Jumala Po[jale]”⁵ – ei „kulda [ega] viirukit [ega] mürri”,⁶ vaid harda „murtud südame ja kahetseva vaim[u]”⁷ ohvri. Ja need meist, kes armastavad lapsi ja nende eest hoolitsevad, peavad võib-olla nüüdisaja karjaste sarnaselt „valvet ‥ oma karja juures”⁸ ja kuulavad maiseid ingleid, kelle Issand on läkitanud meile ütlema: „Ärge kartke”, sest nad tulevad koos juhistega, kust võib leida meie Päästjat.⁹ Kas meil pole meeles sosistada oma laste kõrvu tunnistusena „suurt rõõmu”? Nii et kui nad silmavad lapselikult uudistades punaseid ja rohelisi, kuldseid ja valgeid jõuluvärve, meenub neile täiuslik ja puhas lepitusohver, mille tõi nende Lunastaja Jeesus Kristus, kes pakub neile päästmise andi ning uut ja igavest elu.

Jõulud võimaldavad meil võtta ette vaimse teekonna Petlemma, et saada endale tunnistus oma Päästjast Jeesusest Kristusest ja kanda seda edasi ning teatada¹⁰ sellest, keelepaelad valla ja käed-jalad valmis, ning anda tunnistust kõigest, mida me oleme Tema kohta teada saanud. Me saame minna sellele palverännakule Päästja juurde Teda meeles pidades.

Jumal annab meile meelespidamise anni, et me ei unustaks Andjat, et hakkaksime tundma Ta piiritut armastust meie vastu ja õpiksime omalt poolt Teda armastama. Vanaaja prohvet Moroni õhutab meid meeles pidama, et „iga hea and tuleb Kristuselt”.¹¹ Meie Päästja ei anna ande, nagu pakub maailm – selliseid, mis on ajutised, osalised ja kipuvad kuluma. Jeesus Kristus ulatab kestvaid ja lausa hädavajalikke ande, mille seas on järgmised:

vaimu annid, nagu nt teadmised, tarkus, tunnistus ja usk;¹²
Püha Vaimu and;
igavese elu and.

Ja kui meenutame suuri ja väikeseid „häid ande”, mis on meie eluaja jooksul meie ellu tulnud, kas näeme siis, kuidas Issand meid oma käega päästab, tugevdab ja meile leevendust pakub?

Kuigi me võime oma mõtteis ja südames Temast eemale eksida ja uidata, kinnitab Issand meile oma püsivusega, et Ta ei unusta meid – ei jõulu- ega ka mingil muul ajal. Issand on kuulutanud, et me oleme märgitud Tema peopesadesse.¹³ Ta peab alati oma tõotusi. Ta peab meeles lepinguid, mille Ta on sõlminud meie ja meie isadega. Ta kuuleb ja peab meeles palveid Taevasele Isale, ükskõik kas me laskume põlvili, anume salajas või kanname palvet oma südames. President Russell M. Nelson on õpetanud meile, et Tal on meeles „sekku[da] nende ellu, kes Temasse usuvad”.¹⁴ Tal on meeles andestada meile just nii mitu korda, kui me meelt parandame. Tal on meeles rääkida meiega pühakirjade ja prohvetite kaudu, et aidata meil alati leida tagasitee koju – üks kõik kui kaugele ja kui kauaks me oleme eemale ekselnud. Ja Tal on meeles saata oma Vaimu, et see ikka meiega oleks, kui püüame pidada oma püha lubadust „teda alati meeles pida[da]”.¹⁵

President Spencer W. Kimball on õpetanud: „Kui te otsite sõnaraamatust kõige tähtsamat sõna, ‥ võiks selleks olla meelespidamine. Kuna igaüks meist on sõlminud lepinguid, ‥ on meil vaja enim meeles pidada.” Ta jätkas: „Seepärast käivadki kõik igal hingamispäeval sakramendikoosolekul – et võtta sakramenti ja kuulata preestreid palvetamas, et „teda alati meeles pida[da] ja kinni pida[da] tema käskudest, mis ta on andnud neile”. ‥ See sõna on meelespidamine. See programm on meelespidamine.”¹⁶

Jumala meelespidamine süütab meie vaimse hoo väe ja kutsub meid tegutsema jumalikul moel. Mõelge järgmistele õpetustele, mida president Nelson on kutsunud meid meeles pidama:

„Las[ke] Jumalal oma elus valitseda” ja „pühendage Talle küllaldaselt aega”.
„Otsige ja oodake imesid.”
„Lõpeta[ge] konfliktid oma elus”¹⁷ ja saage rahunõudjaks.¹⁸

Jõulud on võimalus neid kutseid kuulda võtta ja pidada üha enam meeles mõelda meile loomuomasel kombel Jeesusele Kristusele, olla aldis mõtisklema Tema sünni ime üle ning tunnetama tugevamat osadust Jumala lastega ja selle ajel tegutsema. Jõuluajale iseloomulikud meelespidamise sümbolid on sageli märgatavad, kui me teeme järgmist:

peame meeles edastada jõulutervitusi sõpradele, perele ja võõrastele;
peame meeles kingitustega oma armastust väljendada;
peame meeles olla helded abivajajatele ja külalislahked neile, kes meie koju tulevad;
peame meeles pidada tähtsaks perekondlikke kokkusaamisi ja tavasid, mis teevad jõulud eriliseks ja erinevaks.

Paljud valmistavad sel aastaajal sügava armastusega samu toite, jutustavad järjekindlaid perelugusid ja kaunistavad oma jõulupuud igal aastal väljapandavate ehetega, ning need olulised tegevused hoiavad meis alles loomulikku soovi meile tähtsaid kogemusi mäletada. Erilised eined, kindlad lood ja pühadekaunistused võivad kogunenud mälestusi meelde tuletada. Ka see, kui me tunneme sel aastaajal tugevamat soovi ligimesi armastada, võib pöörata meie tähelepanu kavatsusele mitte unustada tänulik olla. Eriline armastus, mida jõulude saabudes tunneme, on ühtlasi meie ette seatud võimalus keskenduda oma pürgimustes ja tegudes Jeesusele Kristusele: „Pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse.”¹⁹ Pidage meeles, et kui me jõuame ühe aasta lõppu ning ületame hommikumaa tarkade ja valvsate karjastena silla uude aastasse, siis me teeme seda Issanda käe toel.²⁰

Seega, ükskõik kus te siin maailmas elate, pidage meeles pöörata tähelepanu paljudele sümbolitele, mis teid Kristust otsima kutsuvad. Ärgem unustagem millegi puhul, millele me sel aastaajal tähelepanu pöörame, ja ühegi tervitusega, mida me edastame, ning ühegi inimese kõrval, kellest mõtleme, pidada meeles tõelist Andjat – Teda, kes kunagi ei unusta ja kes annab meile väge Teda Vaimu kaudu jõuluajal ja igal ajal meeles pidada. Ta toob kogu maale rõõmu ja kutsub meid oma kuningat südames vastu võtma.²¹ Tema on see kindel alus, millel me rändame. Ta on Maailma Valgus ja elava Jumala Poeg. Ma tunnistan Tema, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.