Jõulud on armastuse, teenimise ja üksteisele andestamise aeg
Mulle meeldib jõulude ajal näha laste elevust ja ootusärevust! Mäletan enda ootusärevust, kui olin Algühingu laps Argentinas. Ühel aastal palusid Algühingu õpetajad meil puhastada oma vanad mänguasjad, pesta oma nukkude juuksed ja parandada ära nende kleidid, et võiksime need jõulupühadel annetada väikestele poistele ja tüdrukutele haiglas.
Kui ma nädala sees oma vanu nukke puhastasin, küsis ema, mida ma nendega teen. Selgitasin, mida meie Algühingu õpetajad olid meil teha palunud, ja tema ütles: „Sa peaksid ka ühe oma ilusatest mänguasjadest neile lastele andma.”
Selle peale küsisin ma: „Mispärast ma seda tegema peaks?”
Siis ütles ema midagi, mis on mul kõik need aastad meeles püsinud. Ta ütles: „Cris, on tõeliselt hea anda midagi, mida mis meile väga meeldib, midagi, mida on raske ära anda, kuna oleme sellesse kiindunud, midagi, mille andmine oleks ohverdus. Selline oli meie Taevase Isa kingitus meile. Tema saatis oma Poja, Jeesuse Kristuse – mitte lihtsalt mistahes poja. Ta saatis oma armastatud ja täiusliku Poja, et meie võiksime minna tagasi, et taas Temaga elada.”
Kinkisin tol aastal ära ühe oma lemmikmänguasja ja mõistsin natuke paremini Taevase Isa kingitust meile – Tema armastatud Poega, Jeesust Kristust, kes andis armastavalt ja isetult meie eest oma elu.
Osana meie pere jõulupühade traditsioonist luges isa igal aastal pühakirjast, Luuka evangeeliumist kauni loo:
„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu üles kirjutada kogu maailm. ‥
Ja kõik läksid endid laskma kirja panna, igaüks oma linna.
Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, ‥
ennast laskma kirja panna ühes Maarja, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal.
Aga nende seal olles sai aeg täis, et Maarja pidi maha saama,
ja ta tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime, sest neil polnud muud aset majas.
Ja seal paigus oli karjaseid väljal õitsil pidamas valvet öösel oma karja juures.
Ja Issanda ingel astus nende ette ja Issanda auhiilgus paistis nende ümber, ja nemad kartsid üliväga.
Ja ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale:
sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!
Ja see olgu teile tunnuseks: te leiate lapse mähitud ja sõimes magavat!”
Ja äkitselt oli ingliga ühes taeva sõjaväe hulk; need kiitsid Jumalat ning ütlesid:
„Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel!””1
Vennad ja õed, kuidas saame meie tunda seda sama rahu inimeste seas?
Kui ma olen viimaste nädalate jooksul selle küsimuse üle mõelnud, pidades meeles, et jõulud on andmise aeg, tuli mulle mõttesse kolm tegevust või pigem kolm kingitust, mida võime üksteisele teha. Me teeme neid kingitusi muidugi terve aasta jooksul, kuid sel imelisel jõuluajal on meil meeles, kuidas Isa kinkis meile oma Poja, ja me mõtleme, kuidas võime järgida nende eeskuju, kui suurendame ise oma andmisvõimet ja -soovi.
1. Jõulud on armastuse andmise aeg.
Meie Isa Taevas ja meie Päästja, Jeesus Kristus on suurimad armastuse eeskujud. Armastatud pühakiri õpetab: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”2
Meie Päästja õpetas meid oma eeskujuga kõiki armastama. Samuti õpetas Ta meid armastama Jumalat ja meie ligimest kui iseennast.
Vanem John A. Widtsoe on selgitanud:
„Me ei pruugi mõista armastuse täit põhiolemust, kuid võime selle ära tunda teatud näitajate järgi.
Armastus põhineb alati tõel. ‥Valed ja pettus või teised moraaliseaduse rikkumised on tunnistus armastuse puudumisest. Armastus hävib ebaõigluse keskel. ‥ Seega ‥ [see], kes valetab oma armastatule või pakub talle midagi peale tõe, ei armasta teda tõeliselt.
Veelgi enam: armastus ei solva, haava ega vigasta armastatut. ‥ Julmus on armastuse puudus ‥ nagu tõde on vale puudus. ‥
Armastus on positiivne, aktiivne vägi. See aitab armastatut. Kui on vajadus, siis armastus püüab seda rahuldada. Kui on nõrkus, siis armastus asendab selle tugevusega. ‥ Armastus, mis ei aita, on teeseldud või mööduv armastus.
Kui head need näitajad ka pole, on üks, mis on neist suurim. Tõeline armastus ohverdab armastatu nimel. ‥ See on lõplik näitaja. Kristus andis iseenda, andis oma elu meie eest ja seeläbi kuulutas oma surelike vendade ja õdede vastu tuntava armastuse tõelisust.”3
Meie Isa Taevas kutsub kõiki meid, oma lapsi, kinkima seda armastust ja ohverdama selle nimel. „Andke,” ütles Päästja, „siis antakse ka teile.”4 „Muidu olete saanud, muidu andke!”5
2. Jõulud on teenimise aeg.
Meie Issand ja Päästja teenis inimesi isiklikult, innustades allasurutuid, andes lootust heitunuile ja otsides kadunuid. Ta andis nägemise pimedaile, tervendas haigeid ja jalutuid, et nad saaks käia, ning äratas surnuid.
Jõulude ajal mõtlen ma misjonäridele – vanematele, õdedele, abielupaaridest misjonäridele ja misjonijuhatajatele kogu maailmas –, kes esindavad Jeesust Kristust, ohverdavad meelsasti oma aega ja teenivad kogu inimkonda. Ma mõtlen kõigile vendadele ja õdedele, kes veedavad palju tunde ustavalt oma kutses teenides. Samuti mõtlen ma sel ajal kõikidele meestele ja naistele, kes teenivad sõjaväes, et kindlustada meie turvalisus. Tänan teid teenimistöö eest!
Kuid isegi kui me ei teeni Issandat või oma riiki täisajalises teenistuses, on võimalused teenimiseks piiramatud. Lahked sõnad ja teod võivad eemaldada koormaid ja rõõmustada südant. Meie Isa Taevas kutsub meid kõiki teenima. Ja kui me seda teeme, „siis vastab Kuningas ja ütleb neile: „Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!””6
3. Jõulud on andestamise aeg.
Andestus toob meie ellu rahu ja rõõmu. President Heber J. Grant on õpetanud: „Pole midagi, mis toob meie ellu rohkem Jumala Vaimu kui ‥ lahkus, hoolivus, armulikkus, pikameelsus ja andestus. Pole midagi, mis toob meile rohkem rõõmu kui valmisolek ja soov andestada meie ligimeste üleastumised meie vastu ja pole midagi, mis toob meile suuremat hukkamõistmist, kui oma südame kalgiks muutmine ja kibestumine ja kättemaksuiha meid ümbrisevate inimeste vastu.”7
Et oma patud andeks saada, peame andestama teistele.
Andestamine võimaldab meil saada üle oma viha-, kibestumis- ja kättemaksutunnetest. Ja kes sooviks tunda midagi sellist jõuluajal? Andestus võib aidata tervendada vaimsed haavad ja tuua rahu ning armastust, mida vaid Jumal võib anda.
Meie Isa Taevas soovib, et me parandaksime meelt ja andestaksime kõigile – ka iseendale. Vanem Jeffrey R. Holland on öelnud: „Kui hilised te ka ei arva endid olevat, kui palju võimalusi te usute, et olete mööda lasknud, kui palju vigu te tunnete, et te olete teinud, või kui andetud te arvate endid olevat või kui kaugele te kodust ja perest ja Jumalast tunnete endid olevat [rännanud], ma tunnistan teile, et te ei ole [rännanud] nii kaugele, et teieni ei ulatuks jumalik armastus. Pole võimalik, et te langeksite madalamale, kui särab igavene Kristuse lepituse valgus.”8
Vennad ja õed, sel jõuluajal tehkem kõik parimaid kingitusi. Ohverdagem tänuliku südamega oma lemmikmänguasjad – mitte need, mis on kulunud. Ja kinkigem meid ümbritsevatele inimestele armastuse, teenimise ja tõelise andestuse and. Sest kui me meelt parandame, siis andestab meile Iisraeli Püha. Ma tunnistan, et Ta elab. Tema on kuningate Kuningas, Rahuvürst, meie Päästja, Lunastaja ja Sõber. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.