Lepitusamet

Selle aasta aprillis, kui president Russell M. Nelson tutvustas teenimise kontseptsiooni, rõhutas ta, et see oli võimalus tähtsate Jumala ja üksteise armastamise käskude pidamiseks.¹ Kiriku ametnikena kiidame ja täname teid avalikult kõige eest, mida olete sellega seoses tegema hakanud. Me täname teid, et järgite selles imelises ettevõtmises meie armastataud prohvetit ja soovitan, et te ei jääks lisajuhiseid ootama. Hüpake lihtsalt tiiki ja ujuge. Ujuge abivajajate poole. Ärge laske end halvata mõtetest, kas peaksite ujuma selili või koera. Kui järgime peamisi õpetatud põhimõtteid, joondume preesterluse võtmete järgi ja otsime Pühalt Vaimult juhatust, ei saa me ebaõnnestuda.

Täna hommikul soovin kõneleda veelgi isiklikumast teenimise aspektist, mida ei anta ülesandeks, mis pole seotud kokkulepitud vestlusega ja millest ei pea mujal aru andma kui taevas. Lubage mul jagada üht kodukootud näidet sellisest teenimisest.

Grant Morrell Bowen oli töökas pühendunud abikaasa ja isa, keda tabas paljude põllumaaga elatist teenivate inimeste sarnaselt majanduslangus, kui kohalik kartulisaak oli kehv. Tema ja ta naine Norma leidsid endale teise töö, kolisid lõpuks teise linna ja alustasid taas tõusu majandusliku stabiilsuse suunas. Kuid juhtus midagi kohutavalt kahetsusväärset ja vend Bowen solvus põhjalikult, kui templisoovituse vestluse käigus suhtus piiskop veidi kahtlevalt Morrelli avaldusse, et ta on täiskümnise maksja.

Ma ei tea, kumb mees teadis tol päeval täpsemaid fakte, kuid tean, et õde Bowen lahkus vestluselt uuendatud templisoovitusega, kuid vend Bowen lahkus vihaga, mis viis ta Kirikust eemale 15 aastaks.

Hoolimata sellest, kellel oli kümnise osas õigus, ununes nii Morrellil kui ka piiskopil ilmselt Päästja korraldus: „Ole varsti järeleandlik oma vastasele”² ja Pauluse nõuanne: „Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle”³. Fakt on see, et nad ei olnud järeleandlikud ja vend Boweni vihasuse üle läksid looja päevad, siis nädalad ja seejärel aastad, kinnitades ühe targima vana aja roomlase tähelepanekut, kes ütles: „Taltsutamata viha on sageli palju [laastavam] kui solvang, mis selle esile kutsus.”⁴ Kuid meie jaoks on alati olemas lepituse ime ning armastusest oma pere ja Kiriku vastu, mille Morrell Bowen tõe teadis olevat, sai ta Kirikus uuesti aktiivseks. Lubage rääkida lühidalt, kuidas see juhtus.

Vend Boweni poeg Brad on meie hea sõber ja pühendunud piirkonna seitsekümmend, kes teenib Idaho osariigi lõunaosas. Brad oli 11-aastane, kui see juhtum aset leidis, ning 15 aastat nägi ta pealt isa usulepühendumise allakäiku ja oli tunnistajaks kohutavale saagikoristusele, mis järgnes viha ja arusaamatuse külvamisele. Midagi tuli teha. Nõnda siis 1977. aastal tänupühade lähenedes pakkisid 26-aastane Brigham Youngi Ülikooli tudeng Brad, tema naine Valerie ja vastsündinud pisipoeg Mic end oma tudengitele kohase auto peale ja sõitsid halvast ilmast hoolimata Billingsi linna Montana osariigis. Ka lumevalli sõitmine West Yellowstone´i lähedal ei takistanud sel kolmikul vend Bowen vanemat teenima minna.

Saabudes palusid Brad ja tema õde Pam olla hetk aega isaga omaette. „Sa oled olnud suurepärane isa,” alustas Brad veidi emotsionaalselt, „ja me oleme alati teadnud, kui väga sa meid armastad. Kuid miski on valesti ja on nii olnud juba pikka aega. Kuna sa said kunagi haiget, on kogu sel perel aastaid valus olnud. Oleme katki ja sina oled ainuke, kes saab meid terveks teha. Palun, palun, kas sa leiad pärast kõike seda aega südames võimaluse selle kahetsusväärse juhtumi selle piiskopiga kõrvale lükata ja juhatada taas seda perekonda evangeeliumis, nagu sa seda kunagi tegid?”

Kõik jäi surmvaikseks. Seejärel tõstis vend Bowen pilgu oma kahe lapse poole, kes olid luu tema luust ja liha ta lihast⁵, ja lausus ülivaikselt: „Jah. Jah, ma teen seda.”

Ootamatust vastusest põnevil, kuid vapustatud, jälgis Brad oma perega, kuidas nende abikaasa ja isa läks lepituse vaimus oma koguduse piiskopi juurde, et asjad elus korda seada. Piiskop reageeris sellele julgele, kuid täiesti ootamatule visiidile täiuslikult. Ta oli vend Bowenit korduvalt tagasi kutsunud ja heitis nüüd oma käed vend Morrelli ümber ja kaelustas teda – kaelustas teda pikalt-pikalt.

Vaid mõne nädalaga – see ei võta kaua aega – oli vend Bowen Kirikus täiesti aktiivne ja oli saanud vääriliseks, et templisse naasta. Peatselt võttis ta vastu kutse juhtida pisikest raskustes olevat 25-pealist kogudust ja kasvatas sellest eduka rohkem kui sajaliikmelise koguduse. Kõik see leidis aset peaaegu pool sajandit tagasi, kuid selle teeniva palve tagajärjel, millega üks poeg ja tütar pöördusid oma isa poole, ning kuna see isa oli nõus teiste puudustest hoolimata andestama ja edasi minema, tekkisid õnnistused, mis ikka veel – ja igavesti – Bowenite perekonda saadavad.

Vennad ja õed! Jeesus on palunud, et me „elam[e] üheskoos armastuses”⁶, ilma et „teie seas [oleks] mingeid vaidlusi”.⁷ „See, kellel on tüli vaim, ei ole minust,” hoiatas Ta nefilasi.⁸ Tõepoolest, meie suhe Kristusega on suuresti määratletud või vähemasti mõjutatud meie suhtest üksteisega.

„Kui te ‥ soovite tulla minu juurde,” ütles Ta, „ja teile meenub, et teie vennal on midagi teie vastu –

minge oma venna juurde ja leppige enne [temaga] ja tulge siis minu juurde kogu südamest ja ma võtan teid vastu.”⁹

Kindlasti võiks igaüks meist osundada lõputut hulka vanu haavu ja kurbi meenutusi ning valusaid mälestusi, mis ka praegusel hetkel rikuvad rahu kellegi südames, peres või naabruskonnas. Ükskõik kas oleme selle valu põhjustajad või kannatajad, peavad need haavad paranema, et elu saaks olla just nii rahuldustpakkuv, nagu Jumal seda kavatses. Nagu toit teie külmikus, mida teie lapselapsed hoolikalt teie eest inspekteerivad, on need vanad kaebused juba ammu oma kehtivusaja ületanud. Palun ärge andke enam neile oma hinges hinnalist kohta. Nagu ütles Prospero kahetsevale Alonsole näidendis „Torm”: „Miks mälule veel panna peale koormat, mis meilt on langenud?”¹⁰

„Andke andeks, siis antakse ka teile andeks,”¹¹ õpetas Kristus Uue Testamendi aegadel. Ja nüüdisajal: „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele.”¹² Samas on teil, kes elate tõelises ahastuses, tähtis märgata, mida Ta ei öelnud. Ta ei öelnud: „Teil pole lubatud tunda tõelist valu ega kurbust nende purustavate kogemuste tõttu, mis on teile kellegi teise käe läbi osaks saanud.” Ka ei öelnud Ta: „Selleks et täielikult andestada, peate jätkama oma mürgist suhet või naasma vägivaldsesse, hävitavasse olukorda.” Kuid vaatamata ka kõige kohutavamatele võimalikele solvangutele, mis meile võivad osaks langeda, võime saada valust üle vaid siis, kui seame sammud tõelise tervenemise rajale. See rada on andestuserada, mida mööda kõndis Jeesus Naatsaretist, kes kutsub meid kõiki: „Tule ning järgi mind!”¹³

Kutses olla Tema jünger ja püüda teha nii, nagu tegi Tema, palub Jeesus meil olla Tema armu tööriistad – „käskjalad Kristuse asemel” „lepitusameti[s]”, nagu Paulus selgitas korintlastele.¹⁴ Kõigi haavade Ravija, Tema, kes seab õigeks kõik vale, palub meil täita koos Temaga hirmutavat rahusobitamise ülesannet maailmas, kus ei leita rahu mingil muul viisil.

Seega, nagu on kirjutanud Phillips Brooks: „Teie, kes te lasete haletsusväärsetel arusaamatustel kesta aastast aastasse, mõeldes need ühel päeval ära klaarida; teie, kes hoiate elus närust tüli, kuna ei suuda päriselt otsustada, et kätte on jõudnud päev oma uhkus ohverdada ja see tüli [lahendada]; teie, kes möödute pahuralt inimestest tänaval ega räägi nendega mingi tobeda kiusu pärast ‥ ; teie, kes lasete ‥ [kellelgi] südant valutada tänusõna või kaastundeavalduse pärast, mida kavatsete ‥ ühel päeval ‥ öelda, minge ja tehke kohe seda, milleks teil ei pruugi tulla teist võimalust.”¹⁵

Mu armsad vennad ja õed! Tunnistan, et nii vanade kui ka uute solvangute andestamisel ja unustamisel on tähtis koht Jeesuse Kristuse hiilgavas lepituses. Tunnistan, et lõpuks saab seda vaimset parandust teha vaid meie jumalik Lunastaja, Tema, kes kiirustab meile appi, et toimuks „paranemine tema tiibade all”¹⁶. Täname Teda ja meie Taevast Isa, kes Ta saatis, et uuenemine ja taassünd, tulevane vabanemine vanadest kurbadest mälestustest ja minevikuvigadest pole mitte üksnes võimalik, vaid on juba välja ostetud ja selle eest on juba makstud ränka hinda, mida sümboliseerib selle Talle veri, kes seda valas.

Saanud apostlina maailma Päästjalt volituse, tunnistan hingerahust, mida toob lepitus Jumala ja üksteisega, kui oleme piisavalt tasased ja julged, et seda taotleda. „Lõpetage üksteisega tülitsemine,” anus Päästja.¹⁷ Parandage kõik vanad traumad, millest olete teadlikud. Hoolige üksteisest armastusega.

Mu armsad sõbrad! Ma palun teil olla meie ühises lepitusametis rahusobitajad – armastama rahu, otsima rahu, looma rahu ja hindama rahu. Esitan selle palve Rahuvürsti nimel, kes teab kõike haavadest, mis „löödi [talle tema] sõprade kojas”¹⁸, kuid kes leidis ikka jõudu andestada ja unustada – ning saada terveks – ja olla õnnelik. Seda ma palun teile ja endale Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.