1 Ja nüüd, sündis, et kohtunike valitsemise kolmekümnenda aasta alguses, esimese kuu teisel päeval sai Moroni Heelamanilt kirja, kus ta esitas ülevaate rahva olukorrast selles maaosas.

2 Ja need on sõnad, mis ta kirjutas, öeldes: Mu väga armastatud vend Moroni, nii Issandas kui ka meie sõjakannatustes; vaata, mu armastatud vend, mul on natuke sulle jutustada meie sõjapidamisest selles maaosas.

3 Vaata, ^akaks tuhat nende meeste poegadest, keda Ammon tõi Nefi maalt – nüüd, sa tead ju, et need olid Laamani järglased, kes oli meie isa Lehhi kõige vanem poeg;

4 nüüd, mul ei tarvitse korrata sulle nende pärimustest või nende uskmatusest, sest sa tead ise kõigest sellest –

5 seepärast piisab, kui ma jutustan sulle, et kaks tuhat neist noortest meestest on haaranud oma sõjariistad ja nad tahtsid, et mina oleksin nende juht, ja me oleme tulnud, et kaitsta oma maad.

6 Ja nüüd, sa tead ka sellest ^alepingust, mille tegid nende isad, et nad ei haara sõjariistu oma vendade vastu, et valada verd.

7 Ent kahekümne kuuendal aastal, kui nad nägid meie kannatusi ja meie katsumusi nende pärast, olid nad valmis ^amurdma seda lepingut, mille nad olid teinud, ja olid valmis haarama sõjariistu meie kaitseks.

8 Aga ma ei lubanud neil seda lepingut murda, mille nad olid teinud, sest ma arvasin, et Jumal tugevdab meid, nii et me ei pea enam kannatama selle pärast, et nad peavad kinni sellest vandest, mille nad on andnud.

9 Aga vaata, on üks asi, mille üle me võime suurt rõõmu tunda. Sest vaata, kahekümne kuuendal aastal marssisin mina, Heelaman, nende kahe tuhande noore mehe eesotsas Juudea linna, et abistada Antipust, kelle sa olid määranud rahva juhiks selles maaosas.

10 Ja ma lasin oma kahel tuhandel pojal (sest nad on väärt, et neid kutsuda poegadeks) liituda Antipuse sõjaväega, millise jõu üle Antipus väga rõõmustas; sest vaata, laamanlased olid tema sõjaväge vähendanud, sest nende väed olid tapnud suurel hulga meie mehi, mis annab meile põhjust leinamiseks.

11 Ometi me trööstime end, et nad surid oma maa ja oma Jumala aate nimel; jah, ja nad on ^aõnnelikud.

12 Ja laamanlased olid võtnud ka palju vange, kes kõik on ülemjuhatajad, sest kedagi teist nad ei jätnud ellu. Ja me arvame, et nad on nüüd, sel hetkel, Nefi maal; see on nii, kui neid ei ole tapetud.

13 Ja nüüd, need on linnad, mis laamanlased on saanud oma valdusse, valades nii paljude meie vaprate meeste verd:

14 Manti maa ehk Manti linn ja Seesromi linn ja Kumeni linn ja Antipara linn.

15 Ja need on linnad, mis neil olid, kui ma saabusin Juudea linna ja leidsin Antipuse ja tema mehed kõigest jõust tööd tegemas, et linna kindlustada.

16 Jah, ja nad olid kurnatud nii ihult kui vaimult, sest nad olid võidelnud sangarlikult päeval ja rassinud ööpimeduses, et hoida oma linnu enda käes; ja nõnda nad olid talunud kõiksugu kannatusi.

17 Ja nüüd, nad olid otsustanud kas võita või surra selles paigas; seepärast on sul põhjust arvata, et see väike jõud, mille ma endaga tõin, jah, need minu pojad tõid neile suurt lootust ja palju rõõmu.

18 Ja nüüd, sündis, et kui laamanlased nägid, et Antipus oli saanud oma sõjaväele jõudu juurde, olid nad sunnitud Ammoroni käsu kohaselt mitte minema võitlema Juudea linna ehk meie vastu.

19 Ja nõnda soosis Issand meid, sest kui nad oleksid meid rünnanud selles meie nõrkuses, oleksid nad võinud võib-olla meie väikese sõjaväe hävitada; aga nõnda hoiti meid alles.

20 Ammoron käskis neil hoida enda käes neid linnu, mis nad olid vallutanud. Ja nõnda lõppes kahekümne kuues aasta. Ja kahekümne seitsmenda aasta alguses olime me oma linna ja ka iseennast kaitseks ette valmistanud.

21 Nüüd, me soovisime, et laamanlased ründaksid meid; sest me ei tahtnud neid rünnata nende kindlustes.

22 Ja sündis, et me pidasime kõikjal salakuulajaid, et valvata laamanlaste liikumisi, et nad ei saaks meist mööda minna ei ööpimeduses ega ka päeval, et rünnata meie teisi linnu, mis on põhja pool.

23 Sest me teadsime, et nendes linnades ei olda küllalt tugevad, et nendega kohtuda; seepärast me soovisime neile peale langeda selja tagant, kui nad meist mööduvad, ja nõnda peatada nad tagant, samal ajal, kui neid kohatakse eestpoolt. Me uskusime, et me võime neist võitu saada, kuid vaata, selles tuli meil pettuda.

24 Nad ei julgenud meist mööduda kogu oma sõjaväega ega julgenud ka osaga, kartuses, et nad ei ole küllalt tugevad ja võivad lüüa saada.

25 Ka ei julgenud nad marssida Sarahemla linna vastu ega julgenud ületada Siidoni jõge selle ülemjooksul, et minna Nefiiha linna.

26 Ja nõnda nad otsustasid oma vägedega hoida enda käes need linnad, mis nad olid vallutanud.

27 Ja nüüd, selle aasta teisel kuul sündis, et minu kahe tuhande poja isad saatsid meile palju toiduvarusid.

28 Ja meile saadeti ka kaks tuhat meest Sarahemla maalt. Ja nõnda me olime ette valmistatud kümne tuhande mehega ning neile ja ka nende naistele ja nende lastele mõeldud toiduvarudega.

29 Ja laamanlased, nähes meie vägesid nõnda päevast päeva suurenemas ja toiduvarusid meile toeks saabumas, hakkasid nad kartma ja välja tungima, et kui võimalik, meile saabuvatele toidu- ja jõuvarudele lõpp teha.

30 Nüüd, kui me nägime, et laamanlased hakkavad sel viisil rahutuks muutuma, tekkis meil soov kasutada nende vastu sõjakavalust; seepärast käskis Antipus mul marssida oma väikeste poegadega naaberlinna, nagu me viiksime naaberlinna toiduvarusid.

31 Ja meil tuli marssida Antipara linna lähedalt, nagu läheksime sellest kaugemal asuvasse linna mereäärsetel piirimaadel.

32 Ja sündis, et me marssisime edasi nõnda, nagu läheksime oma toiduvarudega sinna linna.

33 Ja sündis, et Antipus tuli välja ühe osaga oma sõjaväest, jättes ülejäänud linna kaitsma. Aga ta ei tulnud välja enne, kui mina olin asunud teele oma väikese sõjaväega ja jõudnud Antipara linna lähedale.

34 Ja nüüd, Antipara linna oli paigutatud laamanlaste kõige tugevam sõjavägi, jah, kõige arvukam.

35 Ja sündis, et kui nad olid saanud oma salakuulajatelt teate, tulid nad oma sõjaväega välja ja marssisid meile vastu.

36 Ja sündis, et me põgenesime nende eest põhja poole. Ja nõnda me juhtisime ära laamanlaste kõige võimsama sõjaväe;

37 jah, koguni märkimisväärsesse kaugusesse, nii et kui nad nägid Antipuse sõjaväge end kõigest väest jälitamas, ei pöördunud nad ei paremale ega vasakule, vaid jätkasid oma teekonda otsejoones meie järel; ja me arvame, et nende kavatsuseks oli tappa meid enne, kui Antipus neile järele jõuab, ja seda selleks, et meie inimesed neid ümber ei piiraks.

38 Ja nüüd, Antipus, nähes meie ohtu, kiirustas oma sõjaväge. Aga vaata, oli öö; seepärast ei jõudnud nad meile järele ega jõudnud Antipus neile järele; seepärast jäime me ööseks laagrisse.

39 Ja sündis, et hommikul enne koitu, vaata, laamanlased jälitasid meid. Nüüd, me polnud piisavalt tugevad, et nendega võidelda; jah, ma ei saanud lubada, et mu väikesed pojad langevad nende kätte; seepärast jätkasime me oma marssi ja suundusime kõnnumaale.

40 Nüüd, nad ei julgenud pöörata ei paremale ega vasakule, kartes, et nad piiratakse ümber; ka mina ei tahtnud pöörata ei paremale ega vasakule, kartes, et nad saavad mind kätte ja me ei saa neile vastu panna, vaid saame surma ja nemad pääsevad põgenema; ja nõnda me põgenesime kõnnumaal kogu selle päeva kuni pimeduseni välja.

41 Ja sündis, et kui saabus taas hommikuvalgus, nägime me laamanlasi lähenemas ja me põgenesime nende eest.

42 Ent sündis, et nad ei järgnenud meile kuigi kaugele, enne kui nad peatusid, ja see oli seitsmenda kuu kolmanda päeva hommikul.

43 Ja nüüd, me ei teadnud, kas Antipus oli neile järele jõudnud, kuid ma ütlesin oma meestele: Vaadake, me ei tea, kas nad on peatunud selleks, et me läheksime nendele vastu, et nad võiksid püüda meid oma lõksu;

44 seepärast, mida te ütlete, mu pojad, kas te tahate minna nende vastu sõdima?

45 Ja nüüd, ma ütlen sulle, mu armas vend Moroni, et ma ei ole mitte kunagi näinud nii suurt ^ajulgust, ei, mitte kogu Nefi rahva hulgas.

46 Sest nagu ma olin alati kutsunud neid oma poegadeks (sest nad olid kõik väga noored), just samuti ütlesid nad mulle: Isa, vaata, meie Jumal on meiega ja ta ei lase sündida, et me langeme; niisiis, lase meil minna; me ei surmaks oma vendi, kui nad jätaksid meid rahule; seepärast lase meil minna, et nad ei saaks võitu Antipuse sõjaväe üle.

47 Nüüd, nad ei olnud mitte kunagi võidelnud, ometi ei kartnud nad surma ja nad mõtlesid rohkem oma isade ^avabadusele kui oma elule; jah, nende ^bemad olid neile õpetanud, et kui nad ei kahtle, siis Jumal päästab nad.

48 Ja nad kordasid mulle oma emade sõnu, öeldes: Me ei kahtle, et meie emad teadsid seda.

49 Ja sündis, et ma pöördusin tagasi oma kahe tuhandega nende laamanlaste vastu, kes olid meid jälitanud. Ja nüüd, vaata, Antipuse sõjavägi oli jõudnud neile järele ja alanud oli hirmus võitlus.

50 Antipuse sõjavägi, olles kurnatud pikast marssimisest nii lühikese aja jooksul, oli langemas laamanlaste kätte; ja kui ma ei oleks oma kahe tuhandega tagasi pöördunud, oleksid need saavutanud oma eesmärgi.

51 Sest Antipus oli langenud mõõga läbi ja paljud tema juhid väsimuse tõttu, mille oli põhjustanud nende marssimise kiirus – seepärast Antipuse mehed, olles segaduses oma juhtide langemisest, hakkasid laamanlaste ees taanduma.

52 Ja sündis, et laamanlased said sellest julgust ja hakkasid neid taga ajama; ja nõnda olid laamanlased neid jälitamas suure jõuga, kui Heelaman tuli nende selja tagant oma kahe tuhandega ja hakkas neid ääretul hulgal tapma, nii et kogu laamanlaste sõjavägi peatus ja pöördus Heelamani vastu.

53 Nüüd, kui Antipuse rahvas nägi, et laamanlased on end ringi pööranud, kogusid nad oma mehed kokku ja ründasid laamanlasi taas selja tagant.

54 Ja nüüd, sündis, et meie, Nefi rahvas, Antipuse rahvas ja mina oma kahe tuhandega, piirasime laamanlased sisse ja surmasime neid, jah, nii et nad olid sunnitud loovutama oma sõjariistad ja andma ka ennast sõjavangi.

55 Ja nüüd, sündis, et kui nad olid meile alla andnud, vaata, ma lugesin üle need noored mehed, kes olid võidelnud koos minuga, kartes, et paljud nendest on tapetud.

56 Ent vaata, minu suureks rõõmuks polnud nende seast langenud ^amitte ükski hing; jah, ja nad olid võidelnud nagu Jumala jõuga; jah, mitte kunagi ei ole nähtud mehi võitlemas sellise imepärase jõuga; ja nad tungisid laamanlastele kallale sellise võimsa väega, et nad kohutasid neid; ning sel põhjusel andsid laamanlased end sõjavangideks.

57 Ja kuna meil ei olnud vangide jaoks kohta, kus me oleksime saanud neid valvata, et neid laamanlaste vägedest eemal hoida; seepärast saatsime me nad Sarahemla maale ja osa Antipuse mehi, kes polnud langenud, läksid koos nendega, ja ülejäänud ma võtsin ja liitsin oma noorte ^aammonlastega ja me läksime tagasi Juudea linna.