2011
„Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan‘
Mai 2011


„Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan“

Ainuüksi noomimise talumine võib meid puhastada ning valmistada ette suuremateks vaimseteks privileegideks.

Meie Taevane Isa on kõrgete ootustega Jumal. Tema ootusi meie suhtes on Tema Poeg Jeesus Kristus väljendanud järgmiste sõnadega: „Seepärast ma soovin, et teie oleksite täiuslikud, nõnda nagu mina või nagu teie Isa, kes on taevas, on täiuslik“ (3Ne 12:48) Tema eesmärk on muuta meid pühaks, et me võiksime „taluda selestilist hiilgust“ (ÕL 88:22) ja elada Tema juures (Ms 6:57.) Tema teab, mida on vaja, ja annab selleks, et muutus võiks aset leida, käsud ja lepingud, Püha Vaimu anni ja mis kõige tähtsam - Tema Armastatud Poja lepituse ja ülestõusmise. Selle kõige puhul on Jumala eesmärk, et meie - Tema lapsed - oleksime võimelised kogema ülimat rõõmu, olema Temaga igavesti ja saama isegi selliseks, nagu Tema on. Mõned aastad tagasi selgitas vanem Dallin H. Oaks: „Viimane kohtumõistmine ei ole pelgalt meie heade ja halbade tegude kogumi hindamine. Hinnatakse hoopis meie tegude ja mõtete lõplikku tagajärge – seda, kelleks me oleme saanud. Kellelegi ei piisa vaid liigutuste kaasategemisest. Evangeeliumi käsud, talitused ja lepingud ei ole loetelu sissemaksetest, mida me peame tegema mingile taevasele arveldusarvele. Jeesuse Kristuse evangeelium on plaan, mis näitab meile, kuidas saada selliseks, kelleks meie Taevane Isa soovib, et me saaksime.“1

Kurb on, et kaasaegne kristlus ei tunnusta seda, et Jumal esitab neile, kes Temasse usuvad, konkreetseid nõudmisi, vaid näeb Teda pigem kui teenijat, „kes täidab kutsumise korral nende soovid“, või kui terapeuti, kelle ülesanne on aidata inimestel „endaga rahul olla.“2 See on religioosne maailmavaade, mis „ei püüagi väita, et muudab elusid“.3 „Sellele kontrastiks“, kirjutab üks autor, „ei palu nii heebrea kui kristlikes pühakirjades kirjeldatud Jumal üksnes pühendumist, vaid tervet meie elu. Piibli Jumal tegeleb elu ja surmaga, mitte kena olemisega, ja palub ohverdavat armastust, mitte mugavat mida-iganes-suhtumist.“4

Ma tahaksin rääkida ühest konkreetsest suhtumisest ja tegevusest, mille me peame omaks võtma, kui tahame täita Taevase Isa kõrgeid ootusi. Selleks on soov otsida võimalusi enda lihvimiseks ning valmisolek parandusettepanekuid vastu võtta. Parandamine on äärmiselt oluline, kui tahame hoida oma elu kooskõlas „täieks meheks saam[isega] Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda“ (Ef 4:13). Paulus ütles jumaliku parandamise ehk puhastamise kohta: „Sest keda Issand armastab, seda ta karistab“ (Hb 12:6). Kuigi tihtipeale on raske karistust taluda, peaksime me tõesti rõõmustama, et Jumal peab meid parandusteks kuluva aja ja vaeva väärilisteks.

Jumalikul karistusel on vähemalt kolm eesmärki: (1) veenda meid tegema meeleparandust, (2) puhastada ja pühitseda meid ning (3) aeg-ajalt meie kurssi elus ümber suunata sellele rajale, mis on Jumalale teada parem tee.

Mõelgem esmalt meeleparandusele, andestuse saamiseks ning puhastumiseks vajalikule tingimusele. Issand kuulutas: „Ma noomin ja karistan kõiki, keda ma armastan. Ole siis väga hoolas ja paranda meelt.“ (Ilm 3:19) Veel on Ta öelnud: „Ja minu rahvast tuleb nuhelda, kuni nad õpivad kuulekust; kui peab nii olema, siis selle kaudu, mida nad kannatavad“ (ÕL 105:6; vt ka ÕL 1:27). Viimse aja ilmutuses käskis Issand neljal Kiriku vanemal juhil meelt parandada (nii nagu ta käsiks paljusid meidki), kuna nad ei õpetanud piisavalt oma lapsi „vastavalt käskudele“ ja kuna nad ei olnud „kodus usinamad ja tegusamad“ (ÕL 93:41–50). Mormoni Raamatus parandas Jeredi vend meelt, kui Issand pilves seisis ning temaga rääkis „kolme tunni vältel … ja taltsutas teda, kuna tal ei olnud meeles hüüda Issanda nime“ (Et 2:14). Kuna Jeredi vend reageeris nii innukalt sellele tõsisele noomitusele, anti talle hiljem eesõigus näha Lunastajat ja Temalt juhatust saada tema surelikkusele eelnevas seisus (vt Et 3:6–20). Jumalapoolse korralekutsumise vili on meeleparandus, mis viib õigemeelsuseni (vt Hb 12:11).

Lisaks sellele, et noomimine utsitab meid meelt parandama, võib ainuüksi selle talumine meid puhastada ning valmistada ette suuremateks vaimseteks privileegideks. Issand ütles: „Minu rahvast tuleb proovile panna kõikides asjades, et nad oleksid ette valmistatud vastu võtma seda hiilgust, mis mul nende jaoks on, nimelt Siioni hiilgust; ja see, kes ei talu nuhtlemist, ei ole minu kuningriigi vääriline” (ÕL 136:31). Teises kohas ütleb Ta: „Sest kõiki neid, kes ei talu nuhtlemist, vaid salgavad mind – neid ei saa pühitseda“ (ÕL 101:1–5; vt ka Hb12:10). Nii nagu ütles täna hommikul vanem Paul Johnson, peame me hoolitsema selle eest, et me ei põlgaks neid asju, mis aitavad meil riietuda end jumaliku loomusega. Alma järgijad rajasid Heelamis Siioni-sarnase kogukonna, kuid seejärel viidi nad vangistusse. Nad polnud neid kannatusi ära teeninud, otse vastupidi, kuid ülestähenduses seisab: „Ometi peab Issand vajalikuks oma rahvast taltsutada; jah, ta proovib nende kannatlikkust ja nende usku. Ometi – kes iganes paneb oma usalduse temale, see sama saab viimasel päeval üles tõstetud. Jah, ja nii see oli selle rahvaga“ (Mo 23:21–22). Issand tugevdas neid ja kergendas nende koormaid sedavõrd, et nad vaevu neid tundsid, ja siis omal ajal Ta vabastas nad (vt Mo 24:8–22). Saadud kogemus tugevdas nende usku määratult ja sellest ajast peale tundsid nad rõõmu erilisest sidemest Issandaga.

Jumal kasutab veel teistki noomimise või parandamise viisi, et juhtida meid eesseisval teel, mida me praegu ette ei kujuta või ei suudagi kujutada, kuid mis Tema meelest on meie jaoks parim tee. President Hugh B. Brown, endine Kaheteistkümne liige ja nõuandja Esimeses Presidentkonnas, tõi välja ühe isikliku kogemuse. Ta rääkis, kuidas ostis mitmeid aastaid tagasi Kanadas mahajäetud talukoha. Koristades ning maalapil parandustöid tehes jõudis ta ühe sõstrapõõsani, mis oli kasvanud pea kahe meetri kõrguseks, kuid ei kandnud marju. Ta kärpis põõsast oluliselt, jättes alles vaid väikesed oksatüükad. Siis nägi ta iga selle väikese tüüka otsas pisarasarnast tilka, justkui oleks sõstrapõõsas nutnud, ja talle tundus, et ta kuulis põõsast ütlevat:

“Kuidas sa võisid minuga niiviisi teha? Ma kasvasin nii kenasti … ja nüüd oled sa mind maha lõiganud. Iga taim siin aias vaatab nüüd mu peale ülevalt alla … Kuidas sa võisid minuga sedasi teha? Ma arvasin, et sina oled siin aednik.“

[President Brown vastas]: „Vaata, väike sõstrapõõsas, mina olengi siin aednik ja ma tean, mida ma sinust tahan. Ma ei kavatse sinust kasvatada viljapuud või varju päikese eest. Ma tahan, et sa oleksid sõstrapõõsas, kes ühel päeval, kui sa oled marju täis, ütleksid: „Aitäh, härra aednik, et sa armastasid mind piisavalt, et mind kärpida …”

Aastaid hiljem teenis president Brown Kanada armee ohvitserina Inglismaa lahinguväljal. Kui ülemohvitser lahingus kannatada sai, oli president Brown liini pidi järgmine, kes pidi kindraliks saama, ning ta kutsuti Londonisse. Aga hoolimata sellest, et vanem Brown oli edutamist väärt, keelati see ära, kuna ta oli mormoon. Juhtiv komandör sõnas kokkuvõtlikult: „Sa väärid seda positsiooni, aga ma ei saa seda sulle anda.“ See, mida president Brown oli kümme aastat lootnud, mille eest palvetanud ja mille nimel valmistunud, libises sel hetkel tal käest ilmselge diskrimineerimise tõttu. Oma lugu jätkates meenutas president Brown:

Ma läksin tagasi rongi peale ja alustasin tagasiteed . …. murtud südamega ja kibedusega hinges … Kui ma oma telki jõudsin … viskasin oma mütsi välivoodile. Ma surusin käed rusikasse ja vibutasin neid taeva poole. Ma ütlesin: „Jumal, kuidas võid sa mulle nii teha? Ma olen teinud kõik, mida suutsin, et seda väärida. Pole midagi, mida ma võinuks teha või pidanuks tegema, mida ma pole teinud. Kuidas sa võid minuga niimoodi teha?“ Ma olin kibe kui sapp.

Ja siis kuulsin ma häält ning tundsin selle ära. See oli mu enda hääl, mis ütles: „Mina olen siin aednik. Ma tean, mida ma tahan, et sa teeksid.“ Kibedus kadus mu hingest ja ma laskusin voodi ääres põlvili, et paluda oma tänamatuse eest andeks … Ja nüüd, umbes 50 aastat hiljem, vaatan ma üles [Jumala] poole ning ütlen: „Aitäh, härra Aednik, et sa mind maha lõikasid, et sa armastasid mind piisavalt, et mulle haiget teha.“5

Jumal teadis, kelleks Hugh B. Brown pidi saama. Ta teadis, mida oli selleks vaja, ning ta suunas ta teisele teele, et teda pühaks apostliametiks ette valmistada.

Kui me siiralt soovime ja püüame vastata meie Taevase Isa kõrgetele ootustele, tagab Ta meile vajamineva abi, olgu selleks siis lohutus, tugevdus või noomitus. Kui oleme sellele avatud, tuleb vajalik vigade parandus mitmel moel ja mitmest kohast. See võib tulla palvetades, kui Jumal kõneleb meie meelele ja südamele Püha Vaimu kaudu (vt ÕL 8:2). See võib tulla palvete kaudu, millele vastatakse ei, või teistmoodi, kui me olime arvanud. Korrale võidakse kutsuda, kui uurime pühakirju ja meile tuletatakse meelde puudusi, sõnakuulmatust või lihtsalt kui midagi on hooletusse jäänud.

Vigade parandus võib tulla teistelt, eriti neilt, keda Jumal inspireerib, et meid õnnelikuks teha. Apostlid, prohvetid, patriarhid, piiskopid ja teised on tänapäeva Kirikus nagu muistegi selleks, „et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks“ (Ef 4:12). Sellel konverentsil kuuldu võib teid innustada meelt parandama või end muutma. Seda innustust järgides võite muutuda paremaks. Me võime Kiriku liikmetena üksteist aidata. See on üks peamisi põhjuseid, miks Päästja kiriku rajas. Isegi kui meile saab osaks halvustav kriitika neilt, kes meist väga lugu ei pea ja meid eriti ei armasta, võib kriitikast meile siiski kasu olla, kui seda piisava alandlikkusega analüüsime ja sõelume sealt välja kõik, mis võib meile kasulik olla.

Korrektuur, loodetavasti leebe, võib tulla ka abikaasalt. Vanem Richard G. Scott, kes just meile kõneles, meenutab oma abielu alguses aega, kui tema abikaasa Jeanene andis talle nõu vaadata inimestega rääkides neile otsa. „Sa vaatad põrandale, lakke, aknast välja – igale poole, aga mitte silma,“ ütles ta. Vanem Scott võttis seda leebet noomitust kuulda ning tema tegevus inimeste nõustamisel ja nendega töötamisel muutus efektiivsemaks. Olles teeninud põhimisjonärina sellal, kui misjonijuhatajaks oli vanem Scott, võin tunnistada, et ta vaatab inimesele kõneluse ajal otse silma. Ma võin lisada, et kui kellelgi on vaja midagi parandada, võib see pilk olla vägagi läbistav.

Vanemad saavad oma lapsi parandada ja korrale kutsuda ning peavadki seda tegema, et lapsed ei satuks armutu vastase ja tema käsilaste mõju alla. Vanem Packer on täheldanud, et kui inimene, kellel on kohustus teisi parandada, seda ei tee, mõtleb ta üksnes iseendale. Pidage meeles, et noomida tuleb õigel ajal, teravalt, selgesõnaliselt ning kohe, „kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel [tuleb] näidat[a] üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks” (ÕL 121:43).

Pidage meeles, et kui me vigade parandustele vastu hakkame, võivad teised selle pakkumisest sootuks loobuda, kui väga nad meid ka armastaks. Kui me korduvalt eirame meid armastava Jumala poolset korralekutsumist, siis ka Tema loobub. Ta on öelnud: „Minu vaim ei heitle alati inimesega“ (Et 2:15). Lõpptulemusena peaksime hakkama ise end korrale kutsuma – me peame muutuma ise ennast korrigeerivaks. Üks moodus, kuidas meie armastatud ja juba siitilmast lahkunud kolleegist vanem Joseph B. Wirthlinist sai selline puhas ja alandlik jünger, seisnes selles, et ta analüüsis oma tegevust iga ülesande ja töö puhul. Soovides olla Jumalale meelepärane, otsustas ta välja selgitada, mida ta oleks võinud paremini teha, ning rakendada siis iga õppetund ellu.

Igaüks meist võib täita Jumala kõrgeid ootusi, kui suured või väikesed meie võimed ja anded ka poleks. Moroni kinnitab: „Ja kui te keelate endale kõike jumalatut ja armastate Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis on [Jumala] arm küllaldane teile, et läbi tema armu te võite saada täiuslikuks Kristuses“ (Mn 10:32). Tänu meie järjekindlale ja pühendunud jõupingutusele saame osa volitavast ja võimaldavast väest. Selle jõupingutuse juurde käib kindlasti ka allumine Jumala korralekutsuvale käele ning siiras ja täielik meeleparandus. Palvetagem, et saada Tema armastusest inspireeritud parandust.

Annaks Jumal teile jõudu teie püüdlustes vastata Tema kõrgetele ootustele ja täiel määral õnne ning rahu, mis loomulikult sellele järgneb. Ma tean, et teie ja mina võime saada üheks Jumala ning Kristusega. Meie Taevasest Isast ning Tema Armastatud Pojast ja nendest rõõmutoovatest võimalustest, mis meil tänu neile on, tunnistan ma alandlikult ja kindlalt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Dallin H. Oaks. The Challenge to Become. – Liahona, jaan 2001, lk 40.

  2. Kenda Creasy Dean. Almost Christian: What the Faith of Our Teenagers Is Telling the American Church, 2010, lk 17.

  3. Dean. Almost Christian, lk 30; vt ka Christian Smith ja Melinda Lundquist Denton. Soul Searching. – The Religious and Spiritual Lives of American Teenagers, 2005, lk 118-171.

  4. Dean. Almost Christian, lk 37.

  5. Hugh B. Brown. The Currant Bush. – Liahona, märts 2002, lk 22, 24.