Ülem teie seast
Jumala suurim autasu antakse neile, kes teenivad ilma tasu ootamata.
Mu kallid vennad, kallid sõbrad! Olen tänulik, et saan olla koos teiega sellel inspireerival preesterluse koosolekul. President Monson, suur tänu Sinu sõnumi ja õnnistuse eest. Me talletame alati Sinu sõnad, juhatuse ja tarkuse oma südamesse. Me armastame ja toetame Sind ja palvetame alati Sinu eest. Sa oled tõepoolest Issanda prohvet. Sa oled meie president. Me toetame ja armastame Sind.
Peaaegu kaks aastakümmet tagasi pühitseti Hispaania Madridi tempel ja see alustas tegutsemist Issanda püha kojana. Harriet ja mina mäletame seda hästi, kuna teenisin tol ajal Euroopa piirkonna juhatuses. Koos paljude teistega pühendasime loendamatuid tunde pühitsemisele eelnenud sündmuste detailsele planeerimisele ja organiseerimisele.
Pühitsemiskuupäeva lähenedes märkasin ma, et polnud veel saanud osalemiskutset. See oli veidi ootamatu. Piirkonna juhataja kohustustes teenides olin olnud suuresti seotud selle templiprojektiga ning tundsin, et olin väikest viisi selle osa.
Ma küsisin Harrietilt, kas tema on kutse saanud. Ta ei olnud.
Päevad möödusid ja minu ärevus kasvas. Ma hakkasin kahtlustama, et äkki on meie kutse kaduma läinud – ehk on see meie diivanipatjade vahele vajunud. Äkki olime selle koos rämpspostiga ära visanud. Naabritel oli uudishimulik kass ja ma hakkasin isegi teda kahtlustama.
Lõpuks olin sunnitud nentima tõsiasja: mind polnud kutsutud.
Kuid kuidas oli see võimalik? Kas ma olin kedagi solvanud? Kas keegi lihtsalt arvas, et tempel asub meist liiga kaugel? Kas mind oli ära unustatud?
Lõpuks mõistsin, et sedamoodi mõtlemine viib vaid teatud tunneteni – ja ma ei tahtnud end sedamoodi tunda.
Tuletasime Harrietiga teineteisele meelde, et templipühitsemine ei toimu mitte meie auks. See oli midagi suuremat kui sinna kutsutud ja mitte kutsutud inimesed. Ja see oli suurem kui meie tunded või arvamus, et väärime sellel osalemist.
See sündmus toimus, et sisse õnnistada püha ehitis, Kõigekõrgema Jumala tempel. See oli Kiriku Hispaania liikmete rõõmupäev.
Kui mind oleks kutsutud sellel osalema, oleksin seda rõõmuga teinud. Kuid minu rõõm ei pidanud sellepärast väiksem olema, et mind ei kutsutud. Meie Harrietiga oleksime rõõmustanud koos oma sõpradega, meie kallite vendade ja õdedega, ise eemal viibides. Me oleksime ülistanud Jumalat imelise õnnistuse eest sama innukalt oma kodus Frankfurtis, nagu oleksime seda teinud Madridis.
Kõuepojad
Kaheteistkümne seas, kelle Jeesus kutsus ja ametisse pühitses, oli kaks venda, Jaakobus ja Johannes. Kas te mäletate, millise hüüdnime Ta neile andis?
Kõuepojad (Boanerges).1
Sellist hüüdnime ei saada ilma intrigeeriva tagamaata. Kahjuks ei paku pühakirjad meile selle hüüdnime päritolu kohta suurt selgitust. Kuid see aitab meil heita pilgu Jaakobuse ja Johannese loomusele. Nemad olid samad vennad, kes soovitasid kutsuda tule taevast Samaaria küla peale, kuna neid sinna ei kutsutud.2
Jaakobus ja Johannes olid kalamehed – arvatavasti natuke tahumatud –, kuid ma arvan, et nad teadsid palju looduse algainete kohta. Kindlasti olid nad teomehed.
Kui Päästja valmistus minema oma viimasele teekonnale Jeruusalemma, tulid Jaakobus ja Johannes Tema juurde erilise palvega – ehk oli see palve nende hüüdnime vääriline.
„Õpetaja, me tahame, et sa meile teeksid, mis me sinult palume!” ütlesid nad.
Kujutan ette, kuidas Jeesus neile naeratas ja küsis: „„Mida te tahate, et ma teile teeksin?”
Nemad ütlesid talle: „Anna meile, et me üks sinu paremal ja teine sinu vasakul pool saaksime istuda sinu auhiilguses!””
Päästja kutsus neid sügavamalt selle palve üle mõtisklema ja ütles: „Istuda mu paremal ja vasakul pool ei ole minu anda, vaid see antakse neile, kellele see on valmistatud!”3
Teiste sõnadega ei või te saada taevakuningriigi au selle nimel kampaaniat korraldades. Samuti ei saa igavest auhiilgust ülemustele pugedes.
Kui teised kümme apostlit kuulsid kõuepoegade palvest, ei rõõmustanud see neid. Jeesus teadis, et Tema aeg on otsakorral ja nähes tüli nende keskel, kes pidid Tema tööd jätkama, valmistas see Talle kindlasti muret.
Ta rääkis kaheteistkümnele väe olemusest ja kuidas see mõjutab neid, kes seda otsivad ja seda valdavad. „Need, keda arvatakse rahvaste ülemaiks,” ütles Ta, „valitsevad nende üle ja rahvaste suured tarvitavad võimust nende vastu.”
Ma võin peaaegu näha Päästjat lõputu armastusega nende ustavate ja usklike jüngrite palgesse vaatamas. Ma võin peaaegu kuulda Tema anuvat häält: „Aga nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes teie seast tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes teie seast tahab olla kõige ülem, olgu kõikide ori!”4
Jumala kuningriigis tähendavad suurus ja juhtimine seda, et teisi nähakse sellistena, nagu nad tõepoolest on – nagu Jumal neid näeb –, ja seejärel ulatatakse neile abikäsi ja teenitakse neid. See tähendab rõõmustada koos nendega, kes on rõõmsad, nutta koos nendega, kes leinavad, tõsta neid, kelle on mure, ja armastada meie ligimest, nagu Kristus meid armastab. Päästja armastab kõiki Jumala lapsi vaatamata nende sotsiaalmajanduslikule olukorrale, rassile, keelele, poliitilisele suundumusele, rahvusele või mingile muule rühmitusele. Ja nii peaksime armastama ka meie!
Jumala suurim autasu antakse neile, kes teenivad ilma tasu ootamata. See autasu antakse neile, kes teenivad ilma pasunat puhumata; neile, kes otsivad vaikselt viise teiste abistamiseks; neile, kes teenivad teisi lihtsalt sellepärast, et nad armastavad Jumalat ja Jumala lapsi.5
Ära hinga sisse
Peatselt pärast üldjuhiks kutsutud saamist oli mul au saata president James E. Fausti ühe vaia ümberorganiseerimisel. Kui ma sõitsin autoga kauni Utah’ osariigi lõunaossa meie ülesannet täitma, oli president Faust küllalt lahke, et sisustada aega minu juhatamise ja õpetamisega. Üht õppetundi ei unusta ma kunagi. Ta ütles: „Kiriku liikmed on üldjuhtide vastu lahked. Nad kohtlevad sind hästi ja räägivad sinust head.” Siis peatus ta hetkeks ja ütles: „Dieter, ole selle eest alati tänulik, kuid ära seda kunagi sisse hinga.”
See tähtis õppetund Kirikus teenimisest käib iga preesterluse hoidja kohta igas Kiriku kvoorumis. See käib meie kõigi kohta Kirikus.
Kui president J. Reuben Clark noorem andis nõu Kirikus juhtpositsioonile kutsutud inimestele, ütles ta alati, et nad ei unustaks reeglit number kuus.
Paratamatult küsis igaüks: „Mis on reegel number kuus?”
Ta vastas selle peale: „Ära võta ennast nii tõsiselt.”
Muidugi viis see järgmise küsimuseni: „Mis on teised viis reeglit?”
President Clark, tuluke silmis, vastas: „Teisi reegleid pole.”6
Selleks, et olla efektiivne Kiriku juht, peame õppima järgmise kriitilise õppetunni: Kirikus pole juhtimine niivõrd teiste juhtimine kui meie valmisolek lasta Jumalal meid juhtida.
Kutsed kui teenimisvõimalused
Kui Kõigekõrgema Jumala pühad peame pidama kõiges „meeles vaeseid ja abivajajaid, haigeid ja vaevatuid, sest see, kes neid asju ei tee, see ei ole minu jünger”.7 Võimalused head teha ja teisi teenida on piiritud. Me võime leida neid meie kogukondades, meie kogudustes ja kindlasti meie kodudes.
Lisaks sellele on igale Kiriku liikmele antud eriline ametlik teenimisvõimalus. Me kutsume neid võimalusi kutseteks – termin, mis peaks meile meenutama seda, kes meid teenima kutsub. Kui me läheneme oma kutsetele kui võimalustele teenida Jumalat ja abistada teisi usus ja alandlikkuses, siis on iga teenimine samm jüngrirajal. Sel viisil ehitab Jumal mitte ainult oma Kirikut, vaid ka oma teenijaid. Kirik on mõeldud aitama meil saada tõeliseks ja ustavaks Kristuse jüngriks, heaks ja üllaks Jumala pojaks ja tütreks. See ei juhtu mitte ainult siis, kui me läheme koosolekutele ja kuulame kõnesid, vaid ka siis, kui me läheme ise välja ja teenime. Nii saame „suureks” Jumala kuningriigis.
Me võtame kutsed vastu armulikkuse, alandlikkuse ja tänulikkusega. Kui meid neist kutsetest vabastatakse, võtame muutuse vastu samasuguse armulikkuse, alandlikkuse ja tänulikkusega.
Jumala silmis ei ole kuningriigis ühtegi kutset, mis oleks teistest tähtsam. Meie teenistus, olgu see siis suur või väike, puhastab meie hinge, avab taevaluugid ja päästab valla Jumala õnnistused, mitte ainult nende peale, keda me teenime, vaid ka meie peale. Kui me teisi abistame, võime alandliku kindlusega teada, et Jumal tunnustab meie teenimist heakskiidu ja kinnitusega. Ta naeratab meile, kui me teeme südamlikke kaastunde tegusid, eriti tegusid, mis jäävad teistele nähtamatuks ja märkamatuks.8
Iga kord, kui me anname iseendast teistele, oleme sammu võrra lähemal, et saada heaks ja ustavaks jüngriks Talle, kes andis endast kõik meie heaks: meie Päästja.
Juhataja ametist paraadile vabatahtlikuks
Teerajajate Salt Lake’i orgu saabumise 150. aastapäeval teenis vend Myron Richins Utah’ osariigi Heneferi vaia juhatajana. Pidustuste hulka kuulus etendus, mis kujutas teerajajate läbiminekut tema linnast.
Juhataja Richins oli tähistamise plaanidega tihedasti seotud ja osales paljudel koosolekutel üldjuhtide ja teistega, et sündmusi arutada. Ta oli sellega täiesti seotud.
Vahetult enne pidustuste toimumist organiseeriti vend Richinsi vai ümber ja ta vabastati vaiajuhataja ametist. Järgmisel pühapäeval osales ta koguduse preesterluse koosolekul, kus juhid otsisid pidustustele appi vabatahtlikke. Juhataja Richins tõstis koos teistega käe ja sai ülesandeks panna selga tööriided ja võtta kaasa oma veoauto ning labidas.
Viimaks saabus suursündmuse hommik ja juhataja Richins asus täitma oma vabatahtlikuülesandeid.
Vaid mõni nädal varem oli ta olnud selle suursündmuse planeerimise ja juhtimise mõjuvõimas osaline. Kuid sel päeval oli tema ülesandeks käia paraadil hobuste taga ja nende järel koristada.
Juhataja Richins tegi seda rõõmsalt ja heatujuliselt.
Ta mõistis, et üks teenimine ei ole teisest üle.
Ta teadis ja rakendas Päästja sõnu: „Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija.”9
Õige Päästja järgimine
Mõnikord soovime prominentseid positsioone nagu kõuepojad. Me soovime saada tunnustust. Me püüame juhtida ja anda meeldejäävat panust.
Soov teenida Issandat pole vale, kuid kui me soovime saada mõjuvõimu Kirikus, et enesele kasu saada – et saada inimeste kiitust ja imetlust –, siis on meil tasu käes. Kui me hingame sisse teiste kiitust, siis on see kiitus meie tasuks.
Mis on Kirikus kõige tähtsam kutse? See on see, milles te praegu teenite. Vaatamata sellele, kui väike või suur see on, see kutse, mis teil hetkel on, on see, mis aitab teil mitte ainult abistada teisi, vaid saada selliseks jumalameheks, kelleks teid loodi.
Mu kallid sõbrad ja preesterluse vennad! Tõstke sealt, kus seisate.
Paulus õpetas filiplastele: „[Ärge tehke] midagi riiu ega tühja au pärast, vaid [arvake] alanduses üksteist ülemaks kui iseennast.”10
Auväärne teenimine
Kirikus au ja kuulsuse otsimine tõelise ja alandliku teiste teenimise arvelt on sama tehing, mille tegi Eesav.11 Me võime saada maise tasu, kuid maksame selle eest suurt hinda – kaotame taevase soosingu.
Järgigem meie Päästja eeskuju, kes oli tasane ja vaga, kes ei otsinud inimeste austust, vaid soovis teha oma Isa tahet.12
Teenigem teisi alandlikult – energiliselt, tänulikult ja auväärselt. Kuigi meie teenimine võib näida alandlik, tagasihoidlik või väheväärtuslik, siis need, kes aitavad teisi lahkuse ja kaastundega, saavad ühel päeval teada oma teenimise väärtuse Kõigevägevama Jumala igavese ja õnnistatud armu kaudu.13
Mu kallid vennad, kallid sõbrad! Mõtisklegem selle tähtsa Kiriku juhatamise ja preesterluse juhtimise õppetunni üle, mõistkem seda ja elagem selle järgi. „Aga kes on ülem teie seast, see olgu teie teenija.” See on mu palve ja õnnistus meie õpetaja ja Lunastaja pühal nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.