Meie Hea Karjane
Jeesus Kristus, meie Hea Karjane, tunneb rõõmu, kui Tema haigete lammaste tervis paraneb.
Me saame heita pilgu oma Taevase Isa loomusele, kui märkame Tema tohutut kaastunnet patustajate vastu, ning oleme tänulikud, et Ta teeb vahet patul ja patustajal. Selline põgus pilguheit aitab meil mõista „korrektsemalt Tema iseloomu, täiuslikkust ja omadusi”1 ning on aluseks, kuidas me rakendame usku Temasse ja Ta Poega Jeesusesse Kristusesse. Kaastunne, mida Päästja tunneb meie vastu vaatamata meie puudustele, tõmbab meid Tema poole ning ajendab meid nägema korduvalt vaeva, et meelt parandada ja Tema poole püüelda. Kui meist saavad rohkem Tema-sarnased, õpime kohtlema teisi nagu Tema, nende välimusest ja käitumisest hoolimata.
Inimese välimuse ja tema enda vahel vahe tegemise mõju on Prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaani „Hüljatud”2 juhtmõte. Romaani alguses tutvustab jutustaja Digne’i piiskoppi Bienvenu Myrieli ja räägib, millise dilemmaga piiskop silmitsi seisab. Kas ta peaks külastama meest, kes on tuntud ateist ja keda põlatakse kogukonnas selle eest, kuidas ta oli käitunud Prantsuse revolutsiooni ajal?3
Jutustaja teatab, et oleks täiesti loomulik, kui see mees oleks piiskopile vastumeelne. Seejärel esitab jutustaja lihtsa küsimuse: „Ent kas võib kärnane lammas põhjustada hingekarjase eemaldumist?”4 Jutustaja vastab ise piiskopi eest otsustavalt: „Ei!” ja lisab seejärel vesteliselt: „Aga niisugune lammas!”5
Selles lõigus võrdleb Hugo mehe pahelisust lammaste nahahaigusega ja piiskoppi karjasega, kes ei tõmbu eemale ka haigest lambast. Piiskop on osavõtlik ja tunneb hiljem romaanis sarnast kaastunnet ühe teise mehe, romaani peategelase, allakäinud endise vangi Jean Valjeani vastu. Piiskopi halastus ja kaastunne motiveerivad Jean Valjeani oma elukäiku muutma.
Kuna Jumal kasutab haigust kõikjal pühakirjades patu metafoorina, on mõistlik küsida: „Kuidas suhtub Jeesus Kristus meie metafoorsetesse haigustesse, meie pattudesse?” On ju Päästja öelnud, et Ta „ei saa vaadata patule vähimagi mööndusega”6. Kuidas saab Ta siis vaadata meile kui puudulikele ilma õuduse ja vastikustundega tagasi kohkumata?
Vastus on lihtne ja selge. Hea Karjasena7 näeb Jeesus Kristus oma lammaste haigust kui seisundit, mis vajab ravi, hoolitsust ja kaastunnet. See karjane, meie Hea Karjane, tunneb rõõmu, kui Tema haigete lammaste tervis paraneb.
Päästja kuulutas ette, et „otsekui karjane hoiab ta oma karja”8, „otsi[b] kadunut, .. too[b] tagasi eksinu, .. seo[b] haavatut ja kinnita[b] nõtra”.9 Olgugi et usust taganenud Iisraeli kujutati kui kedagi, keda vaevavad patused „haavad, muhud ja värsked vorbid”10, julgustas ja õhutas Päästja neid tervenema ja lubas, et nad saavad terveks.11
Päästja surelikku teenimistööd iseloomustasid tõepoolest armastus, kaastunne ja osadus. Ta ei kõndinud Galilea ja Juudamaa tolmustel teedel põlglikult ega kohkunud tagasi patuseid nähes. Ta ei põiganud neist õudusega armetult eemale. Ei, Ta einestas nendega.12 Ta aitas ja õnnistas, ülendas meelt ning asendas hirmu ja meeleheite lootuse ja rõõmuga. Tõelise karjasena otsib Ta meid üles, et pakkuda leevendust ja lootust.13 Kui mõistame Tema kaastunnet ja armastust, aitab see meil Temasse usku rakendada – parandada meelt ja saada terveks.
Johannese evangeeliumis on kirjas, milline mõju on Päästja kaastundel patustajale. Kirjatundjad ja variserid tõid Päästja ette koguni abielurikkumiselt tabatud naise. Süüdistajad vihjasid, et naine tuleks Moosese seaduse järgi kividega surnuks visata. Kui nad Jeesusele oma küsimustega peale käisid, ütles Ta neile lõpuks: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!”
Süüdistajad lahkusid „ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
Ent Jeesus [ei] näinud kedagi muud kui naist; ja ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?”
Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!” Jeesus ütles: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!”14
Loomulikult ei õigustanud Päästja abielurikkumist. Kuid Ta ei mõistnud ka naist hukka. Ta innustas naist elus ümberkorraldusi tegema. Tema kaastunne ja halastus ajendasid naist end muutma. Joseph Smithi piiblitõlge kinnitab, et naisest sai selle tulemusena jünger: „Ja naine ülistas Jumalat sellest hetkest peale ja uskus tema nimesse.”15
Kuigi Jumal on osavõtlik, ei peaks me ekslikult uskuma, et Ta kiidab heaks patu ja peab seda vastuvõetavaks. Ta ei tee seda. Päästja tuli maa peale, et päästa meid pattudest, ja on tähtis mõista, et Ta ei päästa meid meie pattudes.16 Kord püüdis oskuslik ülekuulaja Seesrom võtta Amulekki vahele küsimusega: „Kas [Messias, kes tuleb,] päästab oma rahva nende pattudes? Ja Amulek vastas ja ütles temale: Ma ütlen sulle, et ta ei tee seda, sest temal on võimatu eitada oma sõna. .. Ta ei saa neid päästa nende pattudes.”17 Amulek rääkis põhitõest, et selleks, et pääseda oma pattudest, peame me pidama kinni „meeleparanduse tingimustest”, mis päästavad valla Lunastaja väe meie hinged päästa.18
Päästja kaastunne, armastus ja halastus tõmbavad meid Tema poole.19 Tema lepituse tõttu pole me enam rahul oma patuse seisundiga.20 Jumal on selgesõnaline selles, mis on Tema jaoks õige ja heakskiidetav ning mis on vale ja patune. See pole nii sellepärast, et Ta soovib, et Ta järgijad mõtlematult kuuletuksid. Ei, meie Taevane Isa soovib, et Tema lapsed otsustaksid teadlikult ja tahtlikult saada Tema-sarnaseks21 ja vääriksid just sellist elu, millest Tema rõõmu tunneb.22 Seda tehes täitub Tema laste jumalik saatus ja neist saavad pärijad kõigele, mis Temal on.23 Sel põhjusel ei saa Kiriku juhid vastu Jumala tahtmist muuta Tema käske ja õpetust, et need oleksid sobivad või menukad.
Kuid kui me püüame järgida kogu elu Jeesust Kristust, on Tema headus patustajate vastu eriti õpetlik. Meie, patused, peame olema Päästja-sarnaselt teiste vastu kaastundlikud ja armastavad. Meie ülesanne on samuti aidata ja õnnistada, ülendada meelt ning asendada hirm ja meeleheide lootuse ja rõõmuga.
Päästja noomis neid, kes tõmbusid eemale inimestest, keda pidasid ebapuhtaks, ja kes arvasid iseteadlikult, et teised on neist patusemad.24 Selline on Päästja tabav õppetund neile, kes „iseeneste peale lootsid, et nad on õiged, ja põlgasid muid”. Ta rääkis selle tähendamissõna:
„Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner.
Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner!
Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan!
Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline!”
Seejärel ütles Jeesus lõpetuseks: „Ma ütlen teile, et see [tölner] läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui [variser]! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!”25
Sõnum meile on selge: meelt parandav patustaja jõuab Jumalale lähemale kui iseteadev inimene, kes selle patustaja hukka mõistab.
Inimesed kaldusid olema iseteadvad ja teiste üle kohut mõistma ka Alma päevil. Kui need inimesed „hakkasid kirikut täielikumalt rajama; .. hakkas kiriku rahvas minema uhkeks .. hakkas olema oma enesehinnangu tõttu uhkust täis ja .. üksteisesse pilkavalt suhtuma ja nad hakkasid taga kiusama neid, kes ei uskunud nende tahtmist ja heaksarvamist mööda”.26
Selline tagakiusamine oli eriti ära keelatud: „Nüüd, kiriku rahva seas oli range seadus, et ükski inimene, kes kuulub kirikusse, ei hakkaks taga kiusama neid, kes ei kuulunud kirikusse, ja et ei oleks mingit tagakiusamist nende endi keskel.”27 Kiriku juhtpõhimõte viimse aja pühadele on sama. Me ei tohi olla süüdi kellegi tagakiusamises ei Kiriku sees ega väljaspool Kirikut.
Need, keda on mingil põhjusel taga kiusatud, teavad, mis on ebaõiglus ja kitsarinnalisus. Elades 1960-datel aastatel teismeealisena Euroopas, sain ma ameeriklase ja Kiriku liikmena korduvalt tunda teiste norimist ja kiusamist. Mõned koolikaaslased kohtlesid mind nii, nagu oleksin Ühendriikide ebapopulaarse välispoliitika eest ainuisikuliselt vastutav. Lisaks koheldi mind nii, nagu teotaks minu usk rahvaid, kelle seas elasin, kuna see erines riigiusust. Hiljem olen näinud maailma eri riikides vilksamisi inetuid eelarvamusi ja diskrimineerimist, mille all kannatajad on selle sihtmärgiks oma rassi või rahvuse tõttu.
Tagakiusamisel on palju vorme: kellegi naeruvääristamine, ahistamine, kiusamine, väljajätmine, eiramine või vihkamine. Me peame kaitsma end kitsarinnalisuse eest, mis tõstab inetut häält nende vastu, kes on eriarvamusel. Kitsarinnalisus ilmutab end osaliselt tahtmatuses lubada teistel end võrdväärselt väljendada.28 Kõigil, kaasa arvatud usuinimestel, on õigus avalikult oma arvamust avaldada. Kuid kellelgi pole luba olla teiste vastu vastik, kui need arvamused kuuldavale tuuakse.
Kiriku ajaloos on küllalt tõendeid, kuidas meie liikmetega käituti vastikult ja kitsarinnaliselt. Oleks kurb ja irooniline, kui kohtleksime üksteist, nagu on koheldud meid. Päästja õpetas: „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.”29 Kui tahame, et meist lugu peetakse, peame ise lugu pidama. Pealegi toob meie siiras usulepöördumine „tasadust ja südame vagadust”, mis kutsub kohale „Püha Vaimu” ja täidab meid „täiusliku armastuse”30 ehk „teesklematu .. armastus[ga]”31 teiste vastu.
Meie Hea Karjane on muutumatu ning on täna patust ja patustajatest samal arvamusel, kui oli siis, kui Ta kõndis maa peal. Ta ei kohku meist eemale, kuna me patustame, kuigi võib ilmselt mõnikord mõelda: „Aga niisugune lammas!” Ta armastab meid nii palju, et andis meile viisi, kuidas meelt parandada ja puhtaks saada, et saaksime naasta Tema ja oma Taevase Isa juurde.32 Seeläbi näitas Jeesus Kristus ka meile eeskuju, mida järgida: olla kõigi vastu austav ja mitte kedagi vihata.
Peegeldagem Tema jüngritena täielikult Tema armastust ning armastagem üksteist nii avalikult ja täielikult, et keegi ei tunne end hüljatu, üksiku ega lootusetuna. Tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Hea Karjane, kes meid armastab ja meist hoolib. Ta tunneb meid ja andis oma elu oma lammaste eest.33 Samuti elab Ta meie nimel ning tahab, et tunneksime Teda ja rakendaksime Temasse usku. Ma armastan ja imetlen Teda ning olen Tema eest sügavalt tänulik. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.