Usu alus
Palun, et teeme vajalikud ohverdused ja oleme piisavalt alandlikud, et alus meie usule Issandasse Jeesusesse Kristusesse võiks tugevneda.
See üldkonverents on olnud suurepärane. Meie meelt on tõeliselt ülendatud. Kui üldkonverentsil peaks olema üks selgesti märgatav eesmärk, siis oleks selleks usu tugevdamine Isasse Jumalasse ja meie Päästjasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse.
Kõnelen usu alusest.
Selliseid isiklikke aluseid, nagu paljud väärt eesmärgid, ehitatakse tavaliselt aeglaselt – üks kiht, üks kogemus, üks väljakutse, üks tagasilöök ja üks edusamm korraga. Enim armastatud füüsiline kogemus on lapse esimesed sammud. Seda on suurepärane näha. Lapse hindamatu näoilme – segu sihikindlusest, rõõmust, üllatusest ja saavutusest – on tõeliselt mõjus ilming.
Meie peres torkab silma veel üks olemuselt sarnane sündmus. Kui meie noorim poeg oli umbes nelja-aastane, tuli ta majja ja teatas perele lustlikult suure uhkusega: „Mina oskan nüüd teha kõike. Oskan siduda ja sõita ja lukku tõmmata.” Mõistsime, et ta teavitas meid, et oskab siduda kinni kingapaelu, sõita oma kolmerattalisega ja tõmmata jakil kinni tõmblukku. Me kõik naersime, kuid mõistsime, et tema jaoks olid need tohutud saavutused. Ta arvas, et tal pole enam kuskile areneda, ja pidas end täiskasvanuks.
Füüsilises, hingelises ja vaimses arengus on palju ühist. Füüsiline areng on üpris kergesti märgatav. Alustame lapsesammudest ja edeneme päev-päevalt, aasta-aastalt, kasvades ning arenedes, kuni oleme füüsilises mõttes täiskasvanuks saanud. Iga inimene kasvab erinevalt.
Jälgides suurepärast sportlikku sooritust või muusikalist etteastet, ütleme sageli, et see inimene on väga andekas, mis on tavaliselt õige. Kuid selle soorituse või etteaste aluseks on aastatepikkused ettevalmistused ja harjutamine. Kuulus kirjanik Malcolm Gladwell on nimetanud seda 10 000 tunni reegliks. Teadlased on kindlaks teinud, et sellisel hulgal harjutamist on vajalik spordis, muusika esitamisel, akadeemilise pädevuse, erialase tööoskuse, meditsiinilise või juriidilise asjatundlikkuse ja muu sellise saavutamisel. Ühe sellise teadlase kinnitusel „on vaja harjutada kümme tuhat tundi, et jõuda maailmaklassi meisterlikkusega asjatundja tasemele ükskõik mis valdkonnas”.1
Enamik inimesi mõistab, et selline ettevalmistus ja harjutamine on vajalik, et jõuda füüsiliselt ja vaimselt tipptasemele.
Kahjuks pööratakse aina ilmlikumas maailmas üha vähem rõhku vaimse kasvu määrale, mis on vajalik selleks, et saada üha enam Kristuse sarnaseks ja luua alus kestvale usule. Me kaldume tähtsustama hetki, mil mõistame midagi ülimalt vaimset. Need on kallihinnalised juhtumid, mil teame, et oleme saanud Püha Vaimu tunnistusena südames ja meeles erilise vaimse kaemuse osaliseks. Tunneme neist juhtumitest rõõmu. Neid ei tohiks mingil määral alahinnata. Kuid selleks, et usk jääks kestma ja et Vaim oleks pidevalt meie kaaslane, ei ole midagi, millega asendada isiklikku usukuulekust, mis on võrreldav füüsilise ja vaimse arenguga. Peaksime tuginema nendele kogemustele, mis meenutavad mõnikord esimesi lapsesamme. Teeme seda, kui pühendume pühale sakramendikoosolekule, pühakirjauurimisele, palvele ja teenimisele, kui meid seda tegema kutsutakse. Ühes hiljutises järelehüüdes 13 lapse isale anti teada, kuidas tema „igapäevane ustav palvetamine ja pühakirjauurimine tema lapsi põhjalikult mõjutasid, pannes nende usule Issandasse Jeesusesse Kristusesse vankumatu aluse”.2
Minu jaoks oli alustpaneva tähtsusega üks 15aastaselt saadud kogemus. Minu ustav ema oli vapralt püüdnud aidata mul elus usule alust panna. Käisin sakramendikoosolekul, Algühingus, seejärel Noortes Meestes ja seminaris. Olin lugenud läbi Mormoni Raamatu ja palvetasin alati iseseisvalt. Tol ajal toimus meie peres tähtis sündmus, kuna mu armas vanem vend kaalus, kas minna misjonile. Mu imetore isa, kes oli Kirikus väheaktiivne liige, tahtis, et ta jätkaks haridusteed ja ei läheks misjonile. Sellest sai tüliküsimus.
Tähelepanu vääriva arutelu käigus otsustasime viis aastat vanema ja arutelu juhtinud vennaga, et tema otsus, kas misjonil teenida, sõltus kolmest asjast: 1) Kas Jeesus Kristus on jumalik? 2) Kas Mormoni Raamat on õige? 3) Kas Joseph Smith on taastamisaja prohvet?
Kui ma tol õhtul siiralt palvetasin, kinnitas Vaim mulle, et kõik need kolm küsimust on tõsi. Lisaks sain ma aru, et peaaegu kõik otsused, mida ülejäänud elu jooksul teen, põhinevad vastustel neile kolmele küsimusele. Iseäranis mõistsin, et usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse on hädavajalik. Mõistan tagasi vaadates, et alus vaimse kinnituse saamiseks tol õhtul oli paika pandud peamiselt tänu minu emale. Minu vend, kellel oli juba tunnistus, otsustas minna misjonile ja lõpuks nõustus isa teda toetama.
Vaimset juhatust saadakse siis, kui seda vajatakse, Issanda heaks arvatud ajal ja Tema tahte järgi.3 „Mormoni Raamat: Teine testament Jeesusest Kristusest” on suurepärane näide. Silmitsesin hiljuti esimest Mormoni Raamatu väljaannet. Joseph Smith lõpetas selle tõlke, kui oli 23aastane. Me teame midagi selle tõlkeprotsessi ja selle käigus kasutatud instrumentide kohta. Joseph lisas sellele 1830. aasta esmatrükile lühikese eessõna ning teatas lihtsalt ja selgelt, et see tõlgiti „Jumala anni ja väega”.4 Aga tõlkimise abivahendid – Uurim ja Tummim ja nägijakivid? Kas need olid olulised või olid need nagu jalgratta abirattad, kuni Joseph suutis rakendada sellist usku, mis oli vajalik vahetuma ilmutuse saamiseks?5
Täpselt nagu kordamine ja järjepidevad jõupingutused on vajalikud füüsilise või vaimse võimekuse suurenemiseks, kehtib sama vaimsetes küsimustes. Tuletage meelde, et prohvet Joseph Smithi külastas sama Moroni täpselt sama sõnumiga neli korda enne plaatide saamist. Usun, et iganädalasel pühal sakramendikoosolekul käimisel on vaimne mõju, mida me täielikult ei mõista. Kui pühakirjade üle regulaarselt mõtiskleda, selle asemel et neid vahetevahel lugeda, muutub meie usk pinnapealse arusaamise asemel ülevaks, elumuutvaks ja rikkalikuks.
Usk on väe põhimõte. Lubage mul selgitada. Noore misjonärina tutvustas üks suurepärane misjonijuhataja6 mulle sügavmõtteliselt Luuka 8. peatükis kirjas olevat pühakirjalugu naisest, kes oli kaksteist aastat põdenud verejooksu ja kulutanud kõik, mis tal oli, arstidele, kes ei suutnud teda terveks teha. See on tänaseni üks minu lemmikpühakirjakoht.
Mäletate, et ta uskus, et kui ta saaks vaid puudutada Päästja kuuepalistust, saaks ta terveks. Kui ta seda tegi, sai ta otsekohe terveks. Päästja, kes sealt oma jüngritega möödus, küsis: „Kes puudutas mind?”
Peetrus vastas, et üheskoos kõndides rõhuvad nad kõik Talle peale.
„Kuid Jeesus ütles: „Keegi puudutas mind, sest ma tundsin väe enesest välja minevat!””
Sõna vägi võib kergesti tõlgendada kui võim või jõud. Hispaania ja portugali keeles on see tõlgitud kui „jõud”. Kõigest hoolimata Päästja ei näinud seda naist, Ta polnud keskendunud naise vajadusele. Kuid naisel oli selline usk, et kuuepalistuse puudutamine tõmbas ligi Jumala Poja tervendava väe,
kui Päästja ütles talle: „Tütar, sinu usk on sind aidanud, mine rahuga!”7
Olen juurelnud selle loo üle kogu täiskasvanuea jooksul. Mõistan, et palved ja anumised, millega pöördume isiklikult Jeesuse Kristuse nimel armastava Taevaisa poole, võivad tuua meie ellu rohkem õnnistusi, kui suudame mõista. Sellise usu alus, mida see naine üles näitas, peaks olema meie suurim südamesoov.
Kuid isegi kui meie usule on alus pandud ja oleme saanud koguni vaimse kinnituse, ei tähenda see seda, et me ei kohta raskusi. Evangeeliumisse pöördumine ei tähenda, et kõik meie probleemid lahenevad.
Kiriku algusaegade ajaloos ning Õpetuses ja Lepingutes kirja pandud ilmutustes on suurepäraseid näiteid usule aluse panemise ning elumuutuste ja raskustega toimetulemise kohta, millega kõik silmitsi seisavad.
Kirtlandi templi valmimine oli kogu Kiriku jaoks põhjapaneva tähtsusega. See toimus vaimu väljavalamise, õpetuslike ilmutuste ja Kiriku rajamise jätkumiseks vajalike võtmete taastamise saatel. Muistsete apostlite sarnaselt nelipühapäeval said paljudele liikmetele Kirtlandi templi pühitsemisega seonduvalt osaks vaimsed kogemused.8 Kuid nii nagu ka meie elus, ei tähendanud see, et nad ei kohanud edasi minnes probleeme ega raskusi. Neil algusaja liikmetel polnud aimugi, et nad seisavad ühel päeval silmitsi Ühendriikide finantskriisiga – 1837. aasta paanikaga –, mis neid kogu hingest proovile paneb.9
Ühe näitena said selle finantskriisiga seotud raskused osaks vanem Parley P. Prattile, kes oli üks suurepärasemaid taastamisaja juhte. Ta oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi algkoosseisu liige. 1837. aasta alguses suri tema kallis naine Thankful pärast nende esiklapse sünnitamist. Parley ja Thankful olid olnud abielus peaaegu 10 aastat ning naise surm mõjus Parleyle laostavalt.
Mõni kuu hiljem avastas vanem Pratt end ühest kõige raskemast olukorrast, millega Kirik oli kokku puutunud. Keset üleriigilist kriisi põhjustasid kohalikud majanduslikud probleemid – nagu maaga hangeldamine ning Joseph Smithi ja teiste Kiriku juhtide asutatud finantsasutuse raske olukord – Kirtlandis lahkhelisid ja tülisid. Kiriku juhid pole teinud alati oma isiklikus elus arukaid ajalikke otsuseid. Parley kannatas märkimisväärset majanduslikku kahju ja võõrandus mõneks ajaks prohvet Josephist.10 Ta kirjutas Josephile teda karmilt kritiseerides ja kõneles kantslist tema vastu. Samal ajal ei lakanud Parley enda sõnul uskumast Mormoni Raamatusse ning Õpetusse ja Lepingutesse.11
Vanem Pratt oli jäänud ilma oma naisest, maast ja kodust. Ilma et ta oleks sellest Josephile teada andnud, lahkus Parley Missouri osariiki. Teel kohtas ta ootamatult teisi apostleid Thomas B. Marshi ja David Pattenit, kes olid naasmas Kirtlandisse. Nende arvates oli ülimalt vajalik taastada Kvoorumis kooskõla ja nad veensid Parleyt nendega tagasi tulema. Parley mõistis, et keegi polnud kaotanud rohkem kui Joseph Smith ja tema pere.
Parley otsis prohveti üles, tihkus nutta ja tunnistas, et see, mida ta oli teinud, oli vale. Parley naise Thankfuli surmale järgnenud kuudel oli ta olnud „sünge pilve all” ning hirm ja pettumus olid temast võitu saanud.12 Teades, mis tunne on võidelda vastuseisu ja kiusatusega, andis Joseph Parleyle „otsekohe andeks”, palvetas tema eest ja õnnistas teda.13 Parleyle ja teistele ustavaks jäänutele tulid Kirtlandi raskused kasuks. Nad said targemaks ning üllamaks ja vooruslikumaks. Sellest kogemusest sai nende usu aluse osa.
Raskusi ei tuleks võtta Issanda halvakspanu ega ka Tema õnnistuste äravõtmisena. Vastandlikkus kõigis asjades on osa sulataja tulest, et meid igaveseks selestiliseks saatuseks ette valmistada.14 Kui prohvet Joseph oli Liberty vanglas, kirjeldas Issand oma sõnadega talle kõiksugu raskusi – sealhulgas kannatusi ja valesüüdistusi –, öeldes lõpetuseks:
„Kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.
Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?”15
Õpetades Joseph Smithi, tegi Issand samuti selgeks, et tema päevad on teada ja nende arvu ei vähendata. Lõpetuseks ütles Issand: „Ära karda seda, mida inimene võib teha, sest Jumal on sinuga igavesest ajast igavesti.”16
Mis siis on usu õnnistused? Mida usk saavutab? Nimekiri on peaaegu lõputa:
Tänu usule Kristusesse saab meie patud andestada.17
Nii paljud, kellel on usku, on osaduses Püha Vaimuga.18
Pääste tuleb usu kaudu Kristuse nimesse.19
Me saame jõudu vastavalt oma usule Kristusesse.20
Keegi ei pääse Issanda rahusse peale nende, kes on pesnud oma rõivad Kristuse veres tänu oma usule.21
Palvetele vastatakse vastavalt usule.22
Kui inimeste seas pole usku, ei saa Jumal teha nende seas mingit imet.23
Lõpuks on meie usk Jeesusesse Kristusesse hädavajalik alus meie igaveseks päästeks ja ülenduseks. Nagu Heelaman õpetas oma poegadele: „Pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; .. mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.”24
Olen tänulik, et see konverents on usu alust kindlustanud. Palun, et teeme vajalikud ohverdused ja oleme piisavalt alandlikud, et alus meie usule Issandasse Jeesusesse Kristusesse võiks tugevneda. Tunnistan Temast kindlalt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.