Mõned naised
Kindlameelsed naised on koondanud oma tähelepanu Päästjale Jeesusele Kristusele ja on Tema lubatud lepitusohvri tõttu lootusrikkad.
Mu kallid õed! Kui väga me teid armastame ja täname, et reageerisite kaastunde ja innuga Esimese Presidentkonna üleskutsele ning ajendile #iwasastranger ehk #olin võõras. Palun jätkake palvetamist, Vaimu sosistuste kuulamist ja saadud õhutuste ajel tegutsemist.
Ükskõik, kas ma reisin lähikonnas või kõikjal maailmas, pole sugugi tavatu, et keegi küsib: „Kas te mäletate mind?” Kuna ma olen valusalt ebatäiuslik, pean ma tunnistama, et ei mäleta sageli nimesid. Kuid mäletan seda tõelist armastust, mida Taevane Isa on lasknud mul tunda Tema kalleid tütreid ja poegi kohates.
Hiljuti oli mul võimalik külastada mõnda armsat naist, kes on vangis. Kui jätsime südamlikult hüvasti, palus üks kallis naine: „Õde Burton! Palun ärge unustage meid!” Loodan, et nii tema kui ka teised, kes tahavad, et neid meeles peetakse, tunnevad seda, kui jagan teiega mõnda mõtet.
Mõned naised Päästja päevil: keskendumine Päästjale Jeesusele Kristusele
Meie õed on jüngritena näidanud meile läbi aegade ustavat eeskuju, mille poole ka meie püüdleme. „Uues Testamendis on kirjas lood [mõnedest] nimega ja nimetutest naistest, kes rakendasid usku Jeesusesse Kristusesse [ja Tema lepitusse], õppisid Tema õpetusi ja elasid nende järgi ning tunnistasid Tema teenimistööst, imetegudest ja ülevusest. Neist naistest said päästmistöös eeskujulikud jüngrid ja tähtsad tunnistajad.”1
Mõelge järgmistele lugudele Luuka raamatus. Kõigepealt üks lugu Päästja teenimistöö ajast:
Jeesus „rändas .. linnast linna ja külast külla ning jutlustas ja kuulutas evangeeliumi Jumala riigist. Ja need kaksteist olid temaga,
ja mõned naised, .. Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, .. ja Johanna .. ja Susanna ja palju muid, kes teda toetasid.”2
Seejärel pärast Tema ülestõusmist:
„Ka mõned naised .., kes puhteajal haual käisid,
.. kui nad tema ihu ei leidnud, tulid nad ja ütlesid endid näinud olevat .. inglite nägemust, kes ütlevad tema elavat!”3
Olen varem seda näiliselt tähelepandamatut väljendit „mõned naised” palju lugenud ja sellest mööda läinud, kuid hiljuti hoolikamalt juureldes on need sõnad otsekui lehelt välja hüpanud. Inglise keeles kasutatakse selles kirjakohas sõna certain, mille sünonüümideks seoses mõnede kindlameelsete naistega on: veendunud, positiivsed, kindlad, enesekindlad, tugevad, vankumatud, usaldusväärsed.4
Kui mõtisklesin nende vägevate kirjelduste üle, meenusid mulle kaks neist Uue Testamendi mõnest kindlameelsest naisest, kes Päästjast positiivselt, kindlalt, vankumatult ja enesekindlalt tunnistasid. Kuigi nad olid ebatäiuslikud naised nagu meiegi, on nende tunnistus inspireeriv.
Kas mäletate seda nimetut naist allikal, kes kutsus teisi tulema ja vaatama, mida ta oli Päästja kohta teada saanud? Ta jagas kindlat tunnistust küsimuse vormis: „Kas see ei ole Kristus?”5 Tema tunnistus ja üleskutse olid nii kaalukad, et „palju .. uskus temasse”.6
Pärast oma venna Laatsaruse surma kuulutas Issanda armas jünger ja sõber Marta kindlasti tundeküllaselt: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!” Mõtisklege, millise veendumusega ta jätkas: „Aga nüüdki ma tean, et Jumal sulle annab, mis sa iganes Jumalalt palud!” Lisaks tunnistas ta: „Mul on see usk, et sina oled Kristus Jumala Poeg, kes maailma on tulemas!”7
Me õpime neilt õdedelt, et sellised kindlameelsed naised on koondanud oma tähelepanu Päästjale Jeesusele Kristusele ja on Tema lubatud lepitusohvri tõttu lootusrikkad.
Mõned lepinguid pidavad naised taastamisajal: ohvrimeelsus
Vanal ajal tõid mõned kindlameelsed naised ohvreid, kui tunnistasid ja elasid Jeesuse õpetuste järgi. Mõned kindlameelsed naised taastamise algusaegadel tegid sedasama. Nende seas oli Drusilla Hendricks oma perega, kes kannatas äsja usulepöördununa pühadele osaks saanud tagakiusamist Missouri osariigis Clay maakonnas. Tema abikaasa jäi Crookedi jõe lahingus halvatuks. Naine pidi hakkama tema eest hoolitsema ja ka oma peret ülal pidama.
„Ta meenutas, et ühel iseäranis murettekitaval ajal, kui perel sai toit otsa, ütles üks hääl talle: „Pea vastu! Issand annab.””
Kui tema poega vajati vabatahtlikuna mormoonide pataljoni, oli Drusilla esmalt selle vastu ja heitles palves Taevase Isaga, kuni „otsekui hääl ütles talle: „Kas sa ei taha kõrgeimat hiilgust?” Loomulikult vastas ta, et tahab, ja hääl jätkas: „Kuidas sa mõtled seda saada, ilma et teeksid ülimaid ohverdusi?””8
Me õpime sellelt kindlameelselt naiselt, et lepingutest kinni pidamine nõuab ohvrimeelsust.
Mõned naised täna: Tema tagasituleku meelespidamine ja selle tähistamiseks valmistumine
Olen maininud mõnda kindlameelset naist Päästja päevil ja evangeeliumi taastamise algusaegadel. Aga kus on näited mõnede kindlameelsete naiste eeskujust ja tunnistusest meie ajal?
Kui mind hiljuti Aasiasse saadeti, sain ma taas kord inspiratsiooni neilt paljudelt kindlameelsetelt naistelt, keda seal kohtasin. Eriti avaldasid mulle muljet esimese põlvkonna liikmed Indias, Malaisias ja Indoneesias, kes püüavad järgida evangeeliumikultuuri oma kodus, tuues seda tehes vahel suuri ohvreid, kuna evangeelium ei sobitu sageli peretavade ja riigi kultuuriga. Mitme põlvkonna kindlameelsed naised Hongkongis ja Taiwani saarel jätkavad oma pere, Kiriku liikmete ja kogukonna elu õnnistamist, koondades üha tähelepanu Päästjale ja pidades ohvrimeelselt lepingutest kinni. Sarnaseid kindlameelseid naisi leiab Kirikus kõikjalt.
Üks kindlameelne naine, kes on mu elu aastakümneid õnnistanud, on võidelnud viimased 15 aastat kurnava raskekujulise progresseeruva haigusega, milleks on inklusioonkehakeste müosiit. Kuigi ta on aheldatud ratastooli, püüab ta olla tänulik ja täiendab nimekirja asjadest, milleks ta on suuteline, nagu näiteks suudan hingata, suudan neelata, suudan palvetada ja suudan tunda oma Päästja armastust. Ta jagab oma Kristuse-keskset kindlat tunnistust peaaegu iga päev oma pere ja sõpradega.
Kuulsin hiljuti Jenny lugu. Ta on koju naasnud misjonär, kelle vanemad olid lahku läinud ajal, kui ta misjonil teenis. Ta rääkis, kuidas mõte koju naasmisest teda surmani hirmutas. Kuid kui tema misjon Itaalias oli lõppemas ja ta peatus teel koju Ühendriikidesse misjonikodus, oli üks kindlameelne naine, misjonijuhataja abikaasa, talle hellalt toeks, harjates pelgalt tema juukseid.
Aastaid hiljem õnnistas üks teine kindlameelne naine Terry, vaia Abiühingu juhataja, Jenny elu, kui Jenny kutsuti koguduse Abiühingu juhatajaks. Tol hetkel oli Jenny ametis oma doktoriväitekirjaga. Terry polnud juhina mitte ainult Jenny mentor, vaid istus ka koos temaga 10 tundi haiglas, kui Jenny sai murettekitava leukeemiadiagnoosi. Terry käis haiglas ja sõidutas Jennyt arsti juurde. Jenny tunnistas, et oksendas ilmselt nii mõnedki korrad tema autosse.
Haigusest hoolimata jätkas Jenny vapralt koguduse Abiühingu juhatajana teenimist. Isegi siis, kui ta seisund oli eriti halb, helistas ta oma voodist ning saatis tekstisõnumeid ja e-kirju ning kutsus õdesid ennast vaatama. Ta saatis õdedele kaarte ja sõnumeid ning armastas neid eemalt. Kui tema kogudus palus temalt kui juhilt koguduse kroonika tarbeks fotot, said nad selle. Kuna Jenny on ka ise kindlameelne naine, kutsus ta kõiki kandma teiste koormaid, sealhulgas tema enda oma.
Jenny tunnistas kindlameelse naisena: „Me pole siin ainult teiste, vaid ka iseenda päästmiseks. Ja see pääste tuleb partnerlusest Jeesuse Kristusega, Tema armu, lepituse ja armastuse mõistmisest, mida Ta tunneb Kiriku naiste vastu. See leiab aset nii lihtsate asjade kaudu, nagu kellegi juuste harjamine, inspireeritud, selge, ilmutusliku lootusest ja armust pakatava sõnumi saatmine või luba naistel meid teenida.”9
Õed, kui oleme segaduses, kahtlevad, heidutatud, patused, kurvad või hinges ülekoormatud, võtkem siis kuulda Issanda kutset juua Tema elavat vett, nagu tegi kindlameelne naine allikal, kutsudes teisi tegema sedasama, jagades ühtlasi oma kindlat tunnistust: „Kas see ei ole Kristus?”
Kui elu tundub ebaõiglane, nagu võis näida Martale, kui ta vend suri, kui tunneme südamevalu üksilduse, viljatuse, armsamate kaotuse, abiellumise ja pere loomise võimaluste käestlaskmise või neist ilmajäämise, katkiste kodude, kurnava depressiooni, füüsilise või vaimse haiguse, lämmatava stressi, ängistuse, sõltuvuse, majandusliku raskuse või lugematute muude põhjuste pärast, pidagem siis meeles Martat ja toogem kuuldavale oma sarnane kindel tunnistus: „Aga nüüdki ma tean [ja] mul on see usk, et sina oled Kristus Jumala Poeg.”
Pidagem meeles neid kindlameelseid naisi, kes keeldusid hülgamast meie kallist Päästjat Talle ristil osaks saanud kannatuse ajal ja kellel oli mõned tunnid hiljem eriline võimalus olla Tema hiilgava ülestõusmise esimesed kindlad tunnistajad. Et meid leitaks püsimas Tema lähedal palves ja pühakirju uurides. Lähenegem Temale, valmistudes sakramenditalituseks ja saades iga nädal selle ajal osa Tema lepitusohvri pühadest võrdkujudest, ning pidades kinni lepingutest, teenides teisi, kui nad seda vajavad. Ehk oleme me siis nende kindlameelsete naiste seas, kes tähistavad Tema hiilgavat naasmist, kui Ta tuleb tagasi.
Õed, ma tunnistan, armastavatest Taevastest Vanematest, meie Päästjast Jeesusest Kristusest ja Tema lõputust lepitusest meie heaks. Tean, et prohvet Joseph Smith oli ette määratud taastamisaja prohvetiks. Tean, et Mormoni Raamat on tõde, ja et see tõlgiti Jumala väel. Meid on õnnistatud ka meie päevil elava prohveti, president Thomas S. Monsoniga. Olen neis tõdedes kindel! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Märkus: 1. aprillil 2017 vabastati õde Burton Abiühingu üldjuhataja kutsest.