„Kes iganes neid vastu võtab, see võtab mind vastu”
Tänapäeva lapsed elavad paljudes erinevates keerulistes perekooslustes. Meil on vaja ulatada sõbrakäsi noortele, kes tunnevad end üksikuna, mahajäetuna või väljaspool aeda.
Jumal armastab lapsi. Ta armastab kõiki lapsi. Päästja ütles: „Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid minu juurde tulemast, sest niisuguste päralt on taevariik!”1
Tänapäeva lapsed elavad paljudes erinevates keerulistes perekooslustes.
Näiteks elab praegu Ameerika Ühendriikides ühe vanemaga poole rohkem lapsi kui 50 aastat tagasi.2 Lisaks on palju peresid, kes nii üksmeelselt Jumalat ei armasta ega taha pidada Tema käske.
Keset üha suurenevat vaimset mürglit jätkab taastatud evangeelium lipu kandmist ja ideaali, Issanda mudeli tutvustamist.
„Lastel on õigus sündida abielusidemetes ning saada kasvatatud isa ja ema poolt, kes austavad oma abielulubadusi täieliku truudusega. ‥
Mehel ja naisel on püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest ning armastada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. ‥ Vanematel on püha kohustus kasvatada oma lapsi armastuses ja õigsuses, hoolitseda nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest ning õpetada neid armastama ja teenima üksteist [ning] järgima Jumala käske.”3
Me tunnustame neid paljusid häid igast usust vanemaid kogu maailmas, kes oma laste eest armastavalt hoolitsevad. Oleme tänulikud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku perede eest, kes on isa ja ema hoole all Päästja omaks võtnud, kes on preesterluse volitusega pitseeritud ja kes õpivad oma peres Taevast Isa ja Tema Poega Jeesust Kristust armastama ja usaldama.
Üleskutse noortele
Minu tänane üleskutse on esitatud nende sadade tuhandete laste, noorte ja noorte täiskasvanute nimel, kes ei tule sellistest, parema nimetuse puudumisel, „piltilusatest” peredest. Ma ei räägi ainuüksi noortest, kelle vanemad on surnud, lahutatud või kelle vanemate usk on kahanenud, vaid ka kümnetest tuhandetest noortest meestest ja noortest naistest kogu maailmas, kes võtavad evangeeliumi vastu, ilma et ema või isa koos nendega Kirikusse tuleks.4
Need noored viimse aja pühad tulevad Kirikusse suure usuga. Nad loodavad mõnel tulevasel päeval oma elus ideaalse pere luua.5 Peagi saab neist tähtis osa meie misjonäride väes, meie õigemeelsete noorte täiskasvanute ja nende seas, kes põlvitavad altari ääres, et teha algust omaenda perega.
Peenetundelisus
Me jätkame Issanda peremudeli õpetamist, kuid kuna meil on praeguseks miljoneid liikmeid ja kuna Kiriku lapsed on nii erinevad, peame olema veelgi tähelepanelikumad ja peenetundelisemad. Meie Kiriku kultuur ja kohalikud olud on ajuti ainulaadsed. Algühingu lapsed ei lakka laulmast „Pere võib olla koos igavesti”6, kuid kui nad laulavad „jõuab koju issike mul”7 või „seal isa ja ema näitavad teed”8, ei laula kõik lapsed oma perekonnast.
Meie sõber Bette jagas talle 10-aastasena Kirikus osaks saanud kogemust. Ta ütles: „Meie õpetaja õpetas templiabielust. Ta küsis otse minult: „Bette, sinu vanemad ei abiellunud templis, eks?” [Õpetaja ja kogu ülejäänud klass] teadsid vastust.” Õppetund kestis edasi ja Bette kujutas ette halvimat. Ta ütles: „Mul on olnud palju pisaraterohkeid öid. Kui mul tekkis kaks aastat hiljem südamega probleeme ja ma arvasin, et suren, sattusin ma paanikasse, mõeldes, et pean olema igavesti üksinda.”
Minu sõber Leif käis kirikus üksi. Kord paluti tal pidada Algühingus lühike kõne. Tal polnud kirikus ema ega isa, kes tema kõrval seisaks ja teda aitaks, kui ta peaks unustama, mida öelda. Leif kartis kohutavalt. Selle asemel, et endale piinlikkust valmistada, ei tulnud ta lihtsalt mitu kuud kirikusse.
„Jeesus kutsus lapsukese enese juurde, asetas tema nende keskele ‥
Ja [ütles,] kes iganes ühe niisuguse lapsukese vastu võtab minu nimel, see võtab mind vastu.”9
Uskuv süda ja vaimsed annid
Neid lapsi ja noori on õnnistatud uskuva südame ja vaimsete andidega. Leif ütles mulle: „Teadsin sügaval ajusoppides, et Jumal on mu Isa ning et Ta teab ja armastab mind.”
Meie sõber Veronique sõnas: „Mulle tundus evangeeliumi põhimõtteid õppides ja Mormoni Raamatut uurides, otsekui meenuksid mulle asjad, mida olin juba teadnud, kuid ära unustanud.”
Meie sõber Zuleika on pärit Brasiiliast Alegretest. Kuigi tema pere polnud usklik, hakkas Zuleika 12-aastaselt Piiblit lugema ja kohalikes kirikutes käima, püüdes Jumala kohta rohkem teada saada. Kui ta vanemad tõrksalt oma nõusoleku andsid, õppis ta koos misjonäridega, sai tunnistuse ja lasi end ristida. Zuleika ütles mulle: „Vestluste ajal näidati mulle pilti Soolajärve templist ja räägiti pitseerimistalitustest. Tollest hetkest peale tundsin soovi ühel päeval templisse minna ja igavese pere luua.”
Kuigi lapse maine olukord ei pruugi olla ideaalne, on tema vaimne DNA täiuslik, kuna ta on oma tõelise identiteedi järgi Jumala poeg või tütar.
President Thomas S. Monson on öelnud: „Aidake Jumala lastel mõista, mis on selles elus tõeline ja tähtis. Aidake neil saada tugevamaks, et valida radasid, mis hoiavad neid turvaliselt teel igavesse ellu.”10 Olgu meie käed ja süda veidi enam avali. Need noored vajavad meie aega ja tunnistusi.
Brandon, kes liitus Kirikuga gümnaasiumi ajal Colorado osariigis Ameerika Ühendriikides, rääkis mulle neist, kes nii enne kui ka pärast ristimist talle sõbrakäe ulatasid. Ta ütles: „Viibisin nende perede kodus, kes elasid evangeeliumi järgi. Nägin seal taset, milleni võis minu arvates ka minu pere küündida.”
Hollandis sündinud Veronique käis koolis koos meie tütre Kristeniga, kui elasime Saksamaal. Veronique märkis: „Õpilased, kes olid Kiriku liikmed, olid ümbritsetud valgusest. Hakkasin mõistma, et see valgus tuli nende usust Jeesusesse Kristusesse ja Tema õpetuste järgi elamisest.”
Minu sõber Max ristiti, kui ta oli kaheksa-aastane. Tema isa polnud ühegi kiriku liige ja Max võis käia kirikus või mitte käia.
Kui Max polnud teismelisena mitu kuud Kirikus käinud, tundis ta, et peab tagasi minema, ja otsustas ühel pühapäevahommikul naasta. Kuid kui kiriku välisuks paistma hakkas, polnud ta selles enam nii kindel. Ta tundis kõhus pinget.
Uksel seisis uus piiskop. Max teda ei tundnud ja oli kindel, et piiskop ei tunne ka teda. Maxi lähenedes lõi piiskopi nägu särama ja ta sirutas käe välja ning ütles: „Nii tore sind näha, Max!”
Max ütles, et kui piiskop need sõnad oli lausunud, valdas teda soe tunne ja ta teadis, et on teinud õigesti.11
Kellegi nime teadmine võib paljugi muuta.
„Ja [Jeesus] käskis neil tuua nende väikesed lapsed [tema juurde]. ‥
Ja ta võttis [nad] ükshaaval ‥ ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest.
Ja kui ta oli seda teinud, ta nuttis.”12
Veel ristimata noored
Paljud noored, kes armastavad evangeeliumi, ootavad vanemate palvel aastaid, et ristitud saada.
Emily vanemad läksid lahku, kui ta oli laps, ja tal ei lubatud saada ristitud, enne kui ta oli 15. Meie sõber Emily räägib õhetades Noorte Naiste juhist, kes alati sõbrakäe ulatas ja aitas tugevdada tema tunnistust.13
Colten ja Preston on Utah’ osariigis elavad teismelised. Nende vanemad on lahutatud ja nad pole neilt saanud luba ristitud saada. Kuigi nad ei saa jagada sakramenti, toovad nad iga nädal leiba. Ja kuigi nad ei saa minna templisse koos noortega ristimisi tegema, kui nende kogudus templisse läheb, otsivad need kaks venda pere nimesid templi kõrval asuvas pereajalookeskuses. Suurim mõju, mis aitab meie noortel ühtekuuluvust tunda, on teised õigemeelsed noored.
Vanem Joseph Sengooba
Lõpetan näitega ühest uuest sõbrast, keda kohtasime mõni nädal tagasi, kui külastasime Zambias Lusaka misjonit.
Vanem Joseph Sengooba on pärit Ugandast. Tema isa suri, kui ta oli seitsmeaastane. Kui tema ema ja sugulased ei suutnud tema eest hoolitseda, jäi ta üheksa-aastaselt üksinda. Kaheteistkümneaastaselt kohtas ta misjonäre ja sai ristitud.
Joseph jutustas mulle oma esimesest päevast kirikus: „Arvasin, et mul on aeg pärast sakramendikoosolekut koju minna, kuid misjonärid tutvustasid mulle Joshua Walusimbit. Joshua ütles, et on mu sõber, ja andis mulle „Laste lauluraamatu”, et ma ei peaks minema Algühingusse tühjade kätega. Algühingus tõstis Joshua minu tooli enda oma kõrvale. Algühingu juhataja kutsus mind klassi ette ja palus kogu Algühingul laulda mulle laulu „Olen Jumala laps”. Tundsin end väga eriliselt.”
Koguduse juhataja viis Josephi Pierre Mungoza perekonda ja nende kodust sai järgmiseks neljaks aastaks tema kodu.
Kaheksa aastat hiljem, kui vanem Joseph Sengooba oma misjonit alustas, oli tema suureks üllatuseks ta esimene misjonikaaslane ja koolitaja vanem Joshua Walusimbi, seesama poiss, kes oli pannud teda tundma end tema esimesel päeval Algühingus nii teretulnuna. Ja tema misjonijuhataja? Tema on juhataja Leif Erickson, seesama väike poiss, kes ei läinud Algühingusse, kuna kartis kohutavalt kõnet pidada. Jumal armastab oma lapsi.
Lapsed tulid joostes
Kui me koos mu naise Kathyga mõni nädal tagasi Aafrikas olime, külastasime Kongo Demokraatlikus Vabariigis Mubji-Mayi linna. Kuna kogudusehoone polnud 2000 liikme jaoks piisavalt suur, kohtusime väljas bambuspostide külge kinnitatud suurte kilekatete all. Koosoleku alguses märkasime, et kümned lapsed on haaranud kinni kinnistut ümbritseva metallaia postidest ja jälgivad meid. Kathy sosistas vaikselt: „Neil, kas sa ei arva, et tahaksid need lapsed sisse kutsuda?” Pöördusin poodiumil ringkonna juhataja Kalonji poole ja küsisin temalt, kas ta kutsuks lapsed aia tagant meie juurde sisse.
Minu üllatuseks need lapsed president Kalonji kutse peale mitte lihtsalt ei tulnud sisse, vaid tegid seda lausa joostes. Neid oli üle 50, ehk isegi sadakond, osa neist räbalais ja paljajalu, kuid kõik kauni naeratuse ja elevil näoga.
See kogemus liigutas mind väga ja nägin selles sümboolselt meie vajadust ulatada sõbrakäsi noortele, kes tunnevad end üksikuna, mahajäetuna või väljaspool aeda. Mõelgem neile, kutsugem nad endi sekka ja võtkem omaks ning tehkem kõik, mida suudame, et tugevdada nende armastust Päästja vastu. Jeesus ütles: „Kes iganes ühe niisuguse lapsukese vastu võtab minu nimel, see võtab mind vastu.”14 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.