Näe ennast templis
Ma palvetan, et igaüks meist austaks Päästjat ning teeks kõik vajalikud muudatused, et „kujutada end ette Tema pühades templites”.
Issanda päästmisplaani esiletulek sellel aegade täiuse ajajärgul ületab peaaegu mu arusaamise.1 Seda näitlikustab president Monsoni teadaanne neljast uuest templist sellel konverentsiistungil. Kui president Monson kutsuti 1963. aastal apostliks, oli maailmas 12 töös olevat templit.2 Provo kesklinna templi pühitsemise järel on meil nüüd 150 ning kokku saab olema 177, kui kõik välja kuulutatud templid on pühitsetud. See on põhjus meil alandlikult rõõmustada.
Tänasel päeval sada kaheksakümmend aastat tagasi, 3. aprillil 1836, avanes prohvet Joseph Smithile ning Oliver Cowderyle Kirtlandi templis imeline nägemus. See toimus vaid nädal pärast selle templi pühitsemist. Selles nägemuses nägid nad Issandat seismas templi kantsli rinnatisel. Muude asjade seas kuulutas Päästja:
„Rõõmustagu teie vendade süda ja rõõmustagu kogu minu rahva süda, kes on oma väega ehitanud selle koja minu nimele.
Sest vaata, mina olen selle koja vastu võtnud ja minu nimi saab olema siin; ja selles kojas ilmutan ma ennast halastusega oma rahvale.”3
Sellel pühal hetkel ilmusid muistsed prohvetid, kaasa arvatud Eelijas, kes andsid neile templitalitusteks vajalikud võtmed.
Meil on mõningane aimdus, kuidas rõõmustatakse Ecuadoris Quitos; Zimbabwes Harares; Brasiilias Belémis ja Peruus Limas, nii liikmete kui ka misjonäride seas, põhinedes sellele, mis juhtus Tais Bangkokis aasta tagasi, kui teatati sinna templi ehitamisest. Õde Shelly Senior, tol ajal Tais Bankokis misjonijuhatajana teeninud David Seniori abikaasa, saatis perele ning sõpradele e-kirja ütlemaks, et pärast seda, kui tema ja tema abikaasa kuulsid president Monsonit seda templit välja kuulutamas, oli tal olnud „12 magamata tundi ja palju õnnepisaraid”. Nad helistasid misjonijuhataja abilistele kell 11.30 õhtul ning andsid neile juhtunust teada. Abilised helistasid kõikidele misjonäridele. Nendeni jõudis aruanne, et „kogu misjon on keset ööd ärkvel ja kõik hüppavad voodite peal suurest rõõmust”. Õde Senior manitses huumoriga perekondi ja sõpru: „Palun ärge öelge misjoniosakonnale!”4
Tai liikmete sügav vaimne vastus oli sama tugev. Ma olen kindel, et südametes ja kodudes on toimunud vaimne ettevalmistus ning ilmsikstegemised taevast, mis on valmistanud ette pühasid nendes kohtades, kus asuvad äsja välja kuulutatud templid.
Õde Senior lasi Tais valmistada erilised käsipeeglid, et kasutada neid õpetamisel, eriti õdede õpetamisel. Peeglile oli graveeritud tempel koos sõnadega „Näe ennast templis”. Kui inimesed vaatasid peeglisse, nägid nad end templis. Seniorid õpetasid Kirikuga tutvujaid ja liikmeid end templis ette kujutama ning selle eesmärgi saavutamiseks tegema vajalikke muudatusi elustiilis ja vaimseid ettevalmistusi.
Minu üleskutse tänasel hommikul igaühele meist, hoolimata sellest, kus elame, on kujutada ennast ette templis. President Monson on öelnud: „Kuni te pole Issanda kojas käinud ja pole saanud kõiki teid seal ootavaid õnnistusi, ei ole te saanud osa kõigest, mida Kirik teile pakub. Kõige tähtsamad ja kõrgemad õnnistused Kiriku liikmetele on need, mida me saame Jumala templis.”5
Hoolimata sellest, et tänapäeva maailmas on puudu õigemeelsusest, elame me pühal ajal. Prohvetid on armastavate ja igatsevate südametega kirjeldanud meie päevi juba sajandeid.6
Prohvet Joseph Smith, tsiteerides nii Obadjat7 Vanast Testamendis kui ka Peetruse esimest kirja8 Uues Testamendis, tunnistas Jumala suurt eesmärki, kui Ta andis võimaluse surnute ristimiseks ning võimaldas meil olla päästjad Siioni mäel.9
Issand on teinud meie inimesed edukaks ja andnud abivahendid ning prohvetliku juhatuse, et võiksime olla elavate ja surnute eest templikohustusi täites ustavad.
Me mõistame tänu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile elu eesmärki, Isa päästmisplaani oma lastele, Päästja lunastavat ohverdust ning perekondade keskset rolli taeva korras.10
Suurenenud hulga templite ja arenenud tehnoloogia kombinatsioon teeb meie pühast pereajaloo kohustuse täitmisest meie esivanemate heaks kõige õnnistatuima aja ajaloos. Ma rõõmustan meie noorte erakordse ustavuse üle, millega nad indekseerivad ja leiavad oma esivanemaid ning teevad seejärel ristimisi ja kinnitamisi templis. Te olete sõna otseses mõttes prohvetlikult kuulutatud Siioni mäe päästjate seas.
Kuidas me templisse minekuks valmistume?
Me teame, et templi jaoks valmistumisel on olulisel kohal õigemeelsus ja pühitsemine.
Õpetuse ja Lepingute osas 97 on öeldud: „Ja kuivõrd mu rahvas ehitab mulle koja Issanda nimel ja ei lase miskil ebapuhtal sinna sisse tulla, et seda ei rüvetataks, asub selle peal minu hiilgus.”11
Kuni 1891. aastani kirjutas igale templisoovitusele alla Kiriku president, et kaitsta templi pühadust. Seejärel delegeeriti see kohustus piiskoppidele ning vaiajuhatajatele.
Meie suureks sooviks on, et Kiriku liikmed elaksid templisoovituse vääriliselt. Palun ärge nähke templit kui kauget ja kättesaamatut eesmärki. Oma piiskopiga koos selle nimel töötades suudab enamik liikmeid suhteliselt lühikese perioodi jooksul täita kõik õigemeelsed nõuded, kui neil on kindel soov saada vääriliseks ning oma üleastumistest täielikult meelt parandada. See sisaldab endas ka valmidust iseendale andestada ning mitte keskenduda oma ebatäiuslikkusele ja pattudele kui millelegi, mis meid pühasse templisse sisenemisest eemal hoiab.
Päästja lepitus tehti kõigi Jumala laste heaks. Tema lunastav ohverdus rahuldab õigluse nõuded kõikide nende eest, kes tõeliselt meelt parandavad. Pühakirjad kirjeldavad seda kõige ilusamal viisil:
„Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks.”12
„[Ja ma ei] tuleta enam meelde nende pattu.”13
Me kinnitame teile, et õigemeelsete põhimõtete järgi elamine toob teile ja teie perekonnale õnne, rahuldust ja rahu.14 Liikmed, nii täiskasvanud kui ka noored,15 kuulutavad templisoovituse küsimustele vastates oma väärilisust iseendale. Põhiline nõue on tugevdada oma tunnistust Jumal Isast, Tema Pojast Jeesusest Kristusest ja Tema evangeeliumi taastamisest ning kogeda Püha Vaimu teenimist.
Templiõnnistused on lugematud
Templi põhilised õnnistused on ülenduse talitused. Evangeeliumiplaan on ülendusest ja sisaldab endas Jumalaga pühade lepingute tegemist ning nendest kinnipidamist. Elavad saavad ja võtavad vastu kõik need talitused ja lepingud templis, välja arvatud ristimine ja kinnitamine. Surnute eest saadakse kõik päästvad talitused ja tehakse kõik lepingud templis.
Brigham Young on õpetanud: „Ei ole mitte ühtegi asja, mida Issand võiks teha inimkonna päästmise jaoks, mida ta oleks tegemata jätnud; .. kõik, mis on võimalik teha nende päästmise heaks, nendest olenemata, on tehtud Päästja kaudu ning Tema poolt.”16
Kiriku juhid organiseerivad vaiu, kogudusi, kvoorumeid, Kiriku abiorganisatsioone, misjoneid ja nii edasi meie kogudusehoonetes ning teistes hoonetes. Issand organiseerib igavesed perekonnad ainult templites.
On selge, et need, kel on murtud süda ja kahetsev vaim ja kes on tõeliselt oma pattudest meelt parandanud, on täielikult vastuvõetavad Issandale Tema pühas kojas.17 Me teame, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel”.18 Üks väärtus, mida ma templi juures armastan, on see, et seal käijate vahel ei ole erinevusi rikkuse, auastme, positsiooni ega muu põhjal. Me kõik oleme Jumala ees võrdsed. Kõik on riietatud valgesse, et tähistada seda, et oleme puhtad ja õigemeelsed inimesed.19 Kõik istuvad külg külje kõrval südamesooviga olla armastava Taevase Isa väärilised pojad ja tütred.
Mõelge vaid, mehed ja naised üle kogu maailma saavad „pühades templites saadava[te] püha[de] talitus[t]e ja lepingu[te] [kaudu] tagasi pöörduda Jumala palge ette ja .. olla ühendatud igavesti”.20 Nad teevad seda ilusas, pühas pitseerimisruumis, mis on saadaval kõikidele templiväärilistele liikmetele. Pärast seda, kui nad on need lepingud teinud, saavad nad näha ennast templi peeglites, mis on üksteisega vastakuti. „Kahe peegli vastastikune peegeldus näib lõputuna.”21 Need peegelpildid aitavad meil mõtiskleda vanemate, vanavanemate ja kõikide eelnenud põlvkondade üle. Need aitavad meil ära tunda pühi lepinguid, mis seovad meid kõikide järgnevate põlvkondadega. See on äärmiselt tähtis – ja saab alguse, kui te kujutate ennast templis.
President Howard W. Hunter on andnud meile nõu: „Mõtisklege Joseph Smithi sõnul talle ilmutusena antud Kirtlandi templi vägeva pühitsuspalve suurejooneliste õpetuste üle. See palve saab jätkuvalt vastuse meist igaühe puhul, meie perede ja meie kui rahva puhul tänu preesterluse väele, mille Issand on meile Tema pühade templite kasutamiseks andnud.”22 Me peaksime õppima Õpetuse ja Lepingute 109. osa ning järgima president Hunteri manitsust võtta „Issanda tempel oma liikmelisuse sümboliks”.23
Tempel on koht ka varjupaigaks, tänuavaldamiseks, juhisteks ja mõistmiseks „et [me] võiksi[me] saada täiustatud .., kõigis asjades, mis puutuvad maa peal olevasse Jumala kuningriiki”.24 Minu elu jooksul on see olnud rahu ja vaikuse kohaks maailmas, mis on sõna otseses mõttes ärevuses.25 Selles pühas kohas on imeline jätta maailma mured selja taha.
Templis ja pereajaloo uurimisega tegeledes saame tihti Pühalt Vaimult õhutusi ja mõtteid.26 Templis on eesriie meie ja teisel pool olevate vahel mõnikord väga õhuke. Me saame lisaabi oma püüetes olla Siioni mäel päästjad.
Mõned aastad tagasi abistas ühes Kesk-Ameerika templis nüüdseks emeriitüldjuhi abikaasa ühte isa, ema ning nende lapsi igaveste lepingute saamisel pitseerimisruumis, kus asuvad templi peeglid. Kui nad lõpetasid ja vaatasid peeglite poole, siis märkas naine peeglis ühe isiku nägu, kes ei viibinud selles ruumis. Ta küsis selle kohta ema käest ja sai teada, et üks tütardest oli surnud ning seega ei olnud füüsiliselt kohal. Seejärel kaasati surnud tütar asemiku abil pühasse talitusse.27 Mitte kunagi ärge alahinnake templis teiselt poolt eesriiet tulevat abi.
Palun teadke, kui siiralt me soovime, et kõik teeksid vajalikud muudatused, et olla templi jaoks väärilised. Vaadake palvemeelselt üle, kus oma elus olete, otsige Vaimu juhatust ja rääkige oma piiskopiga enese templisse minekuks ettevalmistamisest. President Thomas S. Monson on öelnud: „Pole tähtsamat eesmärki kui teha tööd selle nimel, et saada väärilisena templisse minna.”28
Päästja on peamine meie usu ja oma Kiriku vankumatu nurgakivi
Mul oli kaks kuud tagasi au osaleda koos president Henry B. Eyringiga Fidžis Suva templi taaspühitsemisel. See oli eriline, püha sündmus. President Eyringi julgus ja tugevad vaimsed muljed võimaldasid taaspühitsemisel jätkuda isegi hoolimata kõige kohutavamast tsüklonist, mis lõunapoolkeral eales on registreeritud. Noortele, misjonäridele ning liikmetele anti füüsiline ja vaimne kaitse.29 Issanda käsi oli ilmselge. Fidži Suva templi taaspühitsemine oli pelgupaik tormi eest. Tihtipeale kui kogeme elus torme, siis tunnistame Issanda kätt igavese kaitse andmisel.
Ka Fidži Suva templi algne pühitsemine 18. juunil 2000 oli märkimisväärne. Kui tempel oli peaaegu valmis, võttis rühm mässajaid parlamendiliikmed pantvangi. Suva südalinn Fidžis rüüstati ja põletati maha. Sõjavägi kuulutas välja sõjaseisukorra.
Piirkonna juhatajana läksin koos nelja Fidži vaiajuhatajaga kohtuma sõjaväe juhtidega Queen Elizabethi kasarmutes. Pärast seda, kui olime selgitanud planeeritud pühitsemist, toetasid nad seda, kuid olid mures president Gordon B. Hinckley turvalisuse pärast. Nad soovitasid väikest pühitsemist ilma väljaspool templit toimuvate sündmusteta nagu nurgakivi tseremoonia. Nad rõhutasid, et igaüks oleks väljaspool templit potentsiaalne vägivalla sihtmärk.
President Hinckley kiitis heaks ühe väikese pühitsemisistungi pidamise koos uue templi juhatusega ning mõne kohaliku juhiga; mitte kedagi teist ei kutsutud võimaliku ohu tõttu. Kuid ta ütles otsustavalt: „Kui me pühitseme templi, siis meil on ka nurgakivi tseremoonia, sest Jeesus Kristus on peamine nurgakivi ja see on Tema Kirik.”
Kui me tegelikult välja nurgakivi tseremooniale läksime, ei olnud seal ühtegi mitteliiget ega last, meediat ega kedagi teist. Kuid ustav prohvet näitas oma julget ja vankumatut pühendumust Päästjale.
Hiljem ütles president Hinckley Päästjast rääkides: „Temale ei ole võrdset. Ei ole kunagi olnud. Ei saa kunagi olema. Tänatud olgu Jumal oma Armastatud Poja anni eest, kes andis oma elu, et me võiksime elada, ja kes on peamine meie usu ja oma Kiriku vankumatu nurgakivi.”30
Vennad ja õed, ma palvetan, et igaüks meist austaks Päästjat ning teeks kõik vajalikud muudatused, et kujutada end ette Tema pühades templites. Nii tehes võime täita Tema pühad eesmärgid ja valmistada ette end ning oma perekondi kõikide Issanda ja Tema Kiriku õnnistuste jaoks, mis nad meile selles elus ning igavikus anda saavad. Ma tunnistan kindlalt, et Päästja elab. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.