2010–2019
Püsi oma teel
Oktoober 2015


Püsi oma teel

Hoolimata eelseisvatest katsumustest asetage Jumal alati esikohale. Armastage Jumalat. Uskuge Kristusesse ja usaldage end kõiges Tema kätesse.

11. märtsil 2011 seisin ma Tokyos Shinagawa rongijaama ooteplatvormil, et külastada Jaapani Kobe misjonit. Umbes kell 14.46 pärastlõunal tabas linna 9-palline maavärin. Intensiivse värina tõttu ei olnud ma võimeline seisma ja hoidsin kõvasti kinni trepikäsipuust. Lähedalasuvad laelambid hakkasid põrandale kukkuma. Kogu Tokyo linn oli paanikas.

Õnneks ei saanud ma viga ning võisin paar tundi hiljem kergemalt hingata, kui sain teada, et kõik oli hästi mu perekonnaga.

Televisioonis näidati lõputul hulgal kohutavat, šokeerivat pildimaterjali. Sendai misjoni piirkonda tabas massiivne tsunami, mis pühkis oma teelt kõik: autod, majad, tehased ning põllud. Traagilised pildid rabasid mind ja ma nutsin. Palvetasin tulihingeliselt, et meie Taevase Isa kaitse ja abi oleksid kõigi inimestega, kes elavad piirkonnas, mida ma nii väga armastan.

Hiljem kinnitati, et kõik misjonärid ja Kiriku liikmed on terved. Siiski mõjutas see katastroof paljusid liikmeid, kes kaotasid lähedasi, kodusid ja vara. Peaaegu 20 000 inimest hukkus, kogukonnad hävisid ning tuumajaamas aset leidnud õnnetuse tõttu olid paljud sunnitud kodust lahkuma.

Selletaolised katastroofid külvavad kaost paljudes maailma paigus ning toovad kaasa surma. Meid on hoiatatud, et maailmas ilmnevad katastroofid, sõjad ja lugematul hulgal raskusi.

Kui sellised katsumused tulevad meie ellu järsku, siis võime küsida: „Miks juhtuvad sellised asjad minuga?” või „Miks ma pean kannatama?”

Pärast usulepöördumist ei olnud mul pikka aega selget vastust küsimusele, miks mulle antakse katsumusi. Ma sain aru, et üks osa päästmisplaanist on meie proovilepanek. Reaalsuses ei olnud mul aga selles küsimuses piisavalt vägevat veendumust, et adekvaatselt vastata. Kuid ka minu elus tuli aeg, mil kogesin suurt katsumust.

Kui olin 30-aastane, külastasin oma töö tõttu Nagoya misjonit. Pärast kohtumist korraldas misjonijuhataja nii, et misjonäridest vanemad sõidutasid mu lennujaama. Kui jõudsime kõrge künka jalamil olevale ristmikule, tuli meie tagant kihutades suur veoauto. See sõitis meile tagant sisse ja lennutas meid edasi rohkem kui 20 meetrit. Kõige hirmutavam oli see, et teises sõidukis puudus juht. Meie auto tagaosa oli kokku pressitud, nii et auto oli nüüd pool endisest pikkusest. Õnneks nii mina kui ka vanemad jäime ellu.

Järgmisel päeval tundsin ma aga valu kaelas ja õlgades ning ka mu pea valutas. Sellest päevast alates ei saanud ma magada ning olin sunnitud elama iga päev füüsilise ja vaimse valuga. Ma palusin Jumalal valu ära võtta, kuid sümptomid jäid minuga umbes kümneks aastaks.

Sel ajal hiilisid minu hinge ka kahtlused ning ma mõtlesin: „Miks pean ma kannatama nii palju valu?” Kuigi ma ei saanud sellist tervenemist, nagu soovisin, proovisin ma olla ustav Jumala käskude pidamisel. Ma palvetasin pidevalt, et suudaksin leida lahendused oma katsumusega seotud küsimustele.

Tuli aeg, mil ma maadlesin veel mõne isikliku probleemiga, ning ma olin ärritunud, sest ei teadnud, kuidas selle uue katsumusega toime tulla. Vastuse saamiseks ma palvetasin. Kuid ma ei saanud vastust kohe. Seega läksin ma rääkima Kiriku juhiga, keda usaldasin.

Kui me vestlesime, ütles ta armastaval toonil: „Vend Aoyagi, kas sinu eesmärk siin maa peal olemiseks ei ole mitte kogeda seda katsumust? Kas selleks eesmärgiks pole see, et me nõustume elu kõigi katsumustega, nagu need on, ja seejärel jätame ülejäänud Issandast sõltuvaks? Kas sa ei arva, et see probleem leiab lahenduse, kui me tõuseme üles?”

Neid sõnu kuuldes tundsin ma Issanda Vaimu väga tugevalt. Ma olin kuulnud seda õpetust mitmeid kordi, kuid mitte kunagi varem ei olnud mu silmad selle mõistmiseks olnud nii avatud. Mõistsin, et see on see vastus, mida ma olin Issandalt oma palvetes otsinud. Ma suutsin selgelt tajuda meie Taevase Isa päästmisplaani ja mõista seda tähtsat põhimõtet uuel viisil.

Aabrahami raamatus ütles Issand Jumal: „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”1

Põhimõte, mida mõistsin, oli see, et Jumal, kes lõi taevad ja maa, teab selle maa suurt kava, et Ta valitseb kõigi asjade üle taevas ja maa peal, ning päästmisplaani elluviimiseks annab ta meile palju erinevaid kogemusi, nende hulgas ka katsumusi ajal, kui oleme siin maa peal.

Ja Issand ütles Joseph Smithile järgnevat:

„Tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks. ‥

Seepärast, püsi oma teel, ‥ sest Jumal on sinuga igaveset ajast igavesti.”2

Maa peal kogetavad katsumused, kaasa arvatud haigused ja surm, on osa päästmisplaanist ning on paratamatud. Meile on vajalik „püsida oma teel” ning võtta katsumused vastu usuga.

Kuid meie elu mõte ei ole vaid katsumuste üleelamine. Taevane Isa saatis oma armastatud Poja, Jeesuse Kristuse meie Päästjaks ja Lunastajaks, et me võiksime jagu saada oma katsumustest, millega siin maa peal silmitsi seisame. Teiste sõnadega muudab Ta meie nõrgad asjad tugevaks.3 Ta lunastab meie patud ja ebatäiuslikkuse ning teeb meile võimalikuks surematuse ja igavese elu.

President Henry B. Eyring on öelnud: „Armastava Jumala proovilepanek leiab meiega aset mitte selleks, et näha, kas me raskusele vastu peame. See leiab aset, et näha, kas me suudame sellele hästi vastu pidada. Me saame proovist läbi, kui näitame, et me mäletasime Teda ja Tema antud käske.”4

„Püsi oma teel” on katsumuste ajal võtmetähtsusega valik. Pöörake oma süda Jumala poole, eriti kui seisate silmitsi katsumustega. Kuuletuge alandlikult Jumala käskudele. Näidake üles usku, et kooskõlastada oma soovid Jumala tahtega.

Tulgem korra tagasi selle Nagoyas kogetud autoõnnetuse juurde. Ma oleksin võinud selles õnnetuses surma saada. Siiski tänu Issanda armule jäin ma imeväel ellu. Ja ma tean, et mu kannatus ed olid minu õpetuseks ja arenguks.5 Taevane Isa õpetas mulle kannatlikkust, näitas, kuidas arendada empaatiat ja lohutada neid, kes kannatavad. Seda mõistes täitus mu süda tänutundega Taevase Isa vastu selle kannatuse eest.

Hoolimata eelseisvatest katsumustest asetage Jumal alati esikohale. Armastage Jumalat. Uskuge Kristusesse ja usaldage end kõiges Tema kätesse. Moroni annab sellistele inimestele järgmise lubaduse: „Ja kui te keelate endale kõike jumalatut ja armastate Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis on tema arm teile küllaldane, et tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses.”6

Ma tunnistan siiralt, et Isa Jumal ja Tema Armastatud Poeg Jeesus Kristus elavad, ning et Jumal lubab neile, kes „püsivad oma teel” ning armastavad Teda, et nad tunnevad rahulolu isegi katsumuste keskel. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.