Jõululäkitused
12nielson
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

12NIELSON-0

Esimese Presidentkonna jõululäkitus

6. detsember 2020

Rahuvürst

(Jesaja 9:5)

Vanem Brent H. Nielson

Seitsmekümne juhatus

Ühel teisel ajal ja ühes teises kohas, väga kaugel siit, võitles mu isa Norman Nielson väga noore mehena oma nelja-aastase teenistuse teisel aastal teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani rindel. Sellel pildil seisab ta oma telgi ees. Ta oli õhutõrjespetsialist ja elas Paapua Uus-Guinea džunglites. 1943. aasta jõulupühal kirjutas ta oma lesestunud emale järgmise kirja: „Nagu sa kuupäeva järgi näed, on täna jõulud. Tõusin kell seitse, sõin hommikust ja töötasin siis kella kolmeni ning läksin seejärel oja äärde riideid pesema ja suplema. Täna oli meil õhtusöögiks väga väike tükk kalkunit, natuke maguskartulit, mais, kaste ja rosinapirukas. Mulle oleks väga meeldinud, kui oleksin olnud kodus koos sinu ja perega, pannud jalad laua alla ja söönud taas kõiki neid asju, mida me mõned aastad tagasi koos olles sõime. Oleme pettunud, et meie jõulupakid ei jõudnud enne jõule kohale. Meid on palju, kes ei saanud jõuludeks midagi. Mäletan, et ütlesid mulle korduvalt, et sa ei igatse kunagi vett enne, kui kaev kuivaks jääb.”

Sel aastal kirjutasid mu naine Marcia ja õde Susan minu isa nelja-aastase teenistuse ajaloost teises maailmasõjas. Nad panid kokku kõik kirjad, mille ta oma emale koju kirjutas. Pean ütlema, et kui ma seda sünget jõulukirja lugesin, olin veidi umbusklik. Kuigi see võib teile tunduda enesestmõistetavana, kuna tegemist oli mu isaga, keda ma armastan, soovisin selle jõulupäeva sündmusi kuidagi muuta. Hüüdsin südames: „Kui palju kannatusi see Idaho noormees taluda suudab?” Ta kaotas oma isa südameinfarkti tõttu, kui oli alles 12-aastane. Ema kasvatas teda, ta kutsuti sõjaväkke ja ta elas nüüd džunglis keset kohutavat lahingut. Kas ta ei võiks vähemalt jõuludeks kingitust saada? Tema olukorrale mõeldes tundsin, kuidas Vaim minuga rääkis: „Brent, sa tead, kuidas see lugu lõpeb. Su isa sai lõpuks kõige olulisema kingituse ja elas edasi usust tulvil elu, kus jõulud olid tema lemmikaeg aastas.”

Kui lugesin oma isa elulugu edasi, jõudsin üheni tema viimastest kirjadest emale 1945. aasta veebruaris. Nelja aasta jooksul oli ta kindral Douglas MacArthuri juhtimise all sõdinud, liikudes Austraaliast Darwinist Paapua Uus-Guineasse, edasi Filipiinidele Leyte lahte ja jõudis lõpuks Manilasse, kus ta sõjaväeteenistuse lõpetas ja koju naasis. Enamiku ajast, mille ta veetis sõjaajal teenistuses olles, ei toimunud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku koosolekuid, kuid kui ta jõudis oma teenistusaja lõpu poole Filipiinidele, suutis ta leida Kiriku koosoleku. Pärast sellel koosolekul osalemist kirjutas ta oma emale koju sellise huvitava kirja: „Ma käisin eile Kirikus, kuid ei hoolinud seal räägitust liiga palju. Ema, paljud asjad, mis kunagi olid üliväga olulised, tunduvad mulle praegu täiesti tühistena. Ma ei mõtle siin oma usku Jumalasse, mis on ilmselt tugevam kui kunagi varem, aga ma näen Jumalat kui inimest, kes on pigem armastav ja mõistev, kui kedagi, [kes] seisab alati teie kohal, et teid iga tehtud vea eest karistada.”

Vaim õpetas mulle, et olles osalenud äärmiselt rasketel aegadel hirmsas sõjas, kus paljud sõdurid, meditsiiniõed, madrused, lennuväelased ja süütud tsiviilisikud mõlemal poolel elu kaotasid, leidis mu isa kingituse – tõelise jõuluvaimu. Ta sai teada, et tal on armastav Taevane Isa, kes mõistab teda ja vaatab ta üle. Kõige olulisem õppetund elus, mille ta sai, oli järgmine: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”1 Olles ülimates raskustes viidud viimse piirini, leidis mu isa armastava, lahke Taevase Isa. See, mida mu isa leidis, tõi talle segadust, valu ja kannatusi täis maailmas rahu, rõõmu ja õnne. Sõjast naastes tõi ta selle kingituse koju.

Ma pole kindel, kas oleksin suutnud üle elada raskused, millega isa nende kolme kodust eemal oldud jõulude ajal silmitsi seisis, kuid ma tean, et õppetund, mille ta sai ja mille mina sain, on see, et tõeline jõulukink, mille andis meie Taevane Isa, on Päästja Jeesus Kristus. Tänavuste jõulude ajal maailmas valitseva olukorra tõttu jäävad mõned meist oma perekonnast eemale või neist eraldatuks isegi siis, kui nad elavad nende läheduses. Mõni meist võib sel aastal tunda end nagu mu isa 1943. aasta jõulupühal. Me võime isegi imestada, miks me ei saanud ühtegi kingitust ja miks keegi meid ei külastanud. Kuid kui vaatame üles Jumala poole ning edasi elame, avastame, et Jeesus Kristus on suurim kingitus. Selle kingituse avamine toob meile imelise ja rahuliku elu.

Uues Testamendis Markuse evangeeliumi 4. peatükis said Päästja jüngrid hirmutava kogemuse. Nad olid koos Päästjaga Galilea järvel paadis, kui tõusis tohutu torm. Jüngrid olid ehmunud ja Päästja rääkis nendega, öeldes: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?”2 Oma häälega pani Päästja tuuled ja lained vaikima. Seejärel esitasid jüngrid asjakohase küsimuse, millele ma palun teil jõulude ajal mõelda: „Kes see siis õieti on, et ka tuul ja meri kuulevad tema sõna?”3 Püüan sellele küsimusele vastata. Jeesus Kristus on „Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!”4. „Tema kaudu, tema läbi ja temast on ja on loodud maailmad.”5 Ta on meie Päästja ja meie Lunastaja. Ta on Isa Esmasündinu.

Jesaja kirjeldab Päästjat nii: „Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud? Igavene Jumal, Jehoova, on maailma otste looja; tema ei väsi ega tüdi ‥ Aga kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi.”6

Sellest lähtudes kutsub Päästja meid kõiki nende jõulupühade ajal ja alati: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise! ‥ Mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”7 Tema kutse meile on „tulge”.

Ma loodan nende jõulupühade ajal, et olenemata meie oludest, ükskõik kus me ka ei oleks, ja ükskõik, kuidas meid perekonnast või sõpradest lahutatakse, me peame meeles, et kingitus on Tema, Päästja Jeesus Kristus. Kui me Tema juurde tuleme, siis Ta teeb meie koormad kergeks, et me võiksime Tema leida, nagu mu isa tegi seda keset kohutavat sõda. Päästja ütles: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”8 Teda usaldades leiame rahu ja õnne, olenemata meie praegustest oludest.

Soovin teile kõigile häid jõule ja palvetan, et sel aastal, kui räsitud maailm rõõmustab, võtaksite te vastu ja tunnustaksite seda kingitust, mille armastav Isa meile andis, kui Ta lubas ohverdada oma Ainusündinud Poja. Tunnistan isiklikult selle armastava Taevase Isa ja Tema täiusliku Poja, Rahuvürsti kohta. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.